Aet Annist

Alguses lõi Rahvus taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Rahvuse vaim hõljus vete kohal. Ja Rahvus ütles: „Saagu riik!” Ja riik sai. Ja Rahvus nägi, et riik oli hea, ja Rahvus lahutas riigi riigitusest… Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev.

Ja Rahvus ütles: „Saagu jaotus rahvaste vahele ja see lahutagu need rahvad nondest!” Ja nõnda sündis: Rahvus tegi jaotuse ja lahutas need, kes olid kodakondsuseta, nendest, kes olid kodakondsusega. Ja Rahvus nimetas jaotuse rahvusriigiks. Siis sai õhtu ja sai hommik – teine päev.

Ja vahepeal oli Rahvusel aias tegemist ja ta ei märkinud kõike üles, aga kui ta jälle oma päeviku juurde jõudis, siis ta pani sinna viimaste päevade sündmused kirja, ja muuhulgas märkis, kuidas ta tegi kaks suurt ideoloogiat – suurema valitsema kodanike meeli ja väiksema valitsema kodanike keha, ja pistis sinna ka tähed. Ja Rahvus pani nood kõik taevalaotusse ja käskis neil koos tuule ja õrna õhuga hoolitseda navigatsiooni, hariduse ja veel detailsema jaotamise eest, mille alusel kodanikke tähtkujudesse jagada.

Ja Rahvus sirutas ennast ja vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja nägi, et see väga hea on. Ja vahepeal oli tal väga kiire, ja väga paljut jõudis juhtuda, näiteks muu- le lisaks pidi ta vahepeal tegelema ka kodanikele aluspesu loomisega. Ja kuigi ta vaatas ja ka see oli päris hea, polnud säärane tegevus enam nii grandioosne kui tema varasemad tegemised ja Rahvus oli juba natuke pahur.

Kui ta jälle mahti sai päevikut kirjutada, siis märkis ta sinna ka üsna nördinult, et mitte kõik kodanikud ei mõista tema suurt tööd, ja ta pidi mõned Rahvusriigist välja ajama, aga eriti oli tal häda nendega, kes lausa ise minema kippusid.

Aga siis Rahvus mõtles, ja sai aru, et võibolla kõik ei viitsi tema päevikut väga detailselt lugeda ja ta peab võtma oma nõudmised selgete loosungitena kokku. Ja ta leidis enesele ühe prohveti ja lasi tal ütelda rahvale: „Sul ei tohi olla muid Rahvuseid minu palge kõrval!“ Ja ta arvas, et sellest peaks olema küllalt, aga kui ta siis järele mõtles, siis sai ta aru, et on veel väga palju teha, et kodanikke korralikult kontrollida, muuhulgas seda, milliseid tähtkujusid nad taevas näevad ja millise teki all magavad, ja nende unelmaid, ja nende erutust ja iha, ja nende pissuaaride kuju… Ja Rahvus nägi, et see kõik enam nii hea ei ole. Ja Rahvus otsustas kogu süü rahva kaela veeretada, ja kõiges siiski mitte kohal olla, näiteks otsustas ta, et ta kempsu ei hakka trügima, et seal kontrollida, mida rahvas teeb ja ta jäi lootma ideoloogiale, mille ta oli loonud inimese meele ja keha üle valitsema.

Aga ikka tundus Rahvusele, et kusagil oli ta vale sammu astunud – oli see nüüd see, et ta ei jõudnud iga õhtu päeviku man, või mis, aga ta mõtles, ja leidis, et äkki oleks pidanud üldse kuidagi teisiti alustama. Näiteks ürgsupist, kust elu koos Rahvusliku kuuluvusega välja meelitada…ehk oleks sellisel moel alguse saanud rahvusriigi kodanikud kuulekamad või hõlpsamini hallatavad olnud?

Ja kuigi ta aimas, et selle asjaga võib nüüd juba natuke hilja olla, otsustas ta siiski ka sellise mõtte ideoloogilisse maailmaruumi paisata, läbi tähtede ja tähtkujude rahva peale: et Rahvus on üks primordiaalne nähtus, mis tekkis koos eluga. Eks ta üks segasevõitu plaan oli, ja tähtedega oli see häda, et neid võis ikka igaüks omasoodu kujudeks vormida… Samas oli hilja neid nüüd ka ümber tegema hakata, sest ausalt, ega pärast tervet kuut pikka päeva maailma loomist ei tundunud uus pingutus enam eriti viitsimist väärt.

Lavataguses vormivad naised etenduse eel üksteise päid. See on aeganõudev, täpne ja frustreeriv töö. Kossad õigesse kohta, linik peale nii, et õigesti laupa ja kulme varjab, ja tagant pusasse ei jää. Kõige peale päävüü. Tagant peab kõik õigesti ja õiges kõrguses voogama…

Kui esinemine läbi, tormatakse üksteise võidu linikut peast rebima. Ei ole mõnus tihedalt pea ümber sikutatud kõvade kossade ega palava liniku ja päävüü all ei olla ega mõtelda. Kui mu tollal tilluke poeg esinemise järel seto naisi silmadega natuke aega saatnud oli, tõdes ta tõsiselt: „Ja siis nad võtavad seto riided ära ja ei olegi enam setod.“

Kümmekond aastat tagasi ei olnud peakatte kandmine seto naiste hulgas veel eriti levinud – nagu selle mittekandmine pidulikel puhkudel polnud ilmselt levinud, kui ajas sadakond aastat tagasi liikuda. Aga sedamööda, kuidas eestlased oma rahvuse ümber riiki vormisid, kerkis reaalpoliitiliste valikute keskelt seto eneseuhkus või ehk nördimus vormitava riigi kuju pärast, mida tõdeti olema katse kalevi alla pühkida rahvusriigi üht alustest. Setode nördimus oli koondav, uut loov ja andis jõu identiteedile, mille kandjad on tänaseks toonud setod rohkemgi eesti imidži keskmesse kui esmapilgul loogiline näib.

Ühtlasi on tihenenud ja jõulisemaks muutunud seto sümboolika kohalolu nende igapäevas. Varasemad üpris leebed ootused nii kohalikele kui setofännidele on asendunud üha rangematega. Vaimustusest selle üle, et võõras seto rõivast üldse piisavalt lugu võiks pidada, et seda endale muretseda või selga panna on saanud teatav ettevaatlik kahtlus. Uus valvsus ei kiida enam heaks ei omaenda liikmete lõtva tõlgendust rahvarõivaste kandmisest ega võõraste potentsiaalselt lahjendavat, ehedust murendavat, vale kehaga õiget vormi täitvat sisu. Rõiva ja muude keha katvate või koguni kehale mõjuvate elementide suhe (taas)muutus üha tihedamaks, täpsemaks.

Mis võiks olla veel pühendunum, identiteeti väljendavam kui rahvusliku kuuluvuse jälg kehal? Peavalu kossadest, päävüüst, linikust, kaelavalu rasketest rahadsõst ja higistamine üha tihenevate riidekuhjade all kliimamuutuses maailmas… Võibolla ei võta seto naine enam nõnda lihtsalt endalt setoolemist seljast ega saa seda puule riputada? Kuidas seda sügavalt pähe vajutatud identiteeti endast eraldada? Kas sobibki?

Kuigi siinkandis pole otseselt kehamoonutavat sümboolikat, jätab rahvuslik kuuluvus meile moel või teisel jälje. Veel enam, elu Eestis jätab eri rahvuste esindajate kehadele erinevaid jälgi. Ja sel pole pistmist meie geenidega, vaid hoopis staatusega, mis koos rahvusliku kuuluvusega rahvusriigis inimesele kaasa antakse. Üheks ehmatavaimaks ja kiireimaks muutuseks oli näiteks 90ndate Eestis venelaste hulgas toimunud enesetappude järsk tõus, mis erines nii eestlastest Eestis kui venelastest Venemaal. Vaimu valmisolek kehasse jääda vähenes uutes oludes, kus rahvuse mõju kehade elujõule muutus.

Kuuluvus jätab paratamatult jälje. Ja vahel mitte kuuluvuse kandjale, vaid sellele, kes ei kanna või kannab teisiti: see ilu, mis ühel kaelas, võib teise elus puududes – või nõudmisele alludes – osutuda surutiseks ümber pea, maskiks näo ees, tropiks suul.

Ei, see ei tähenda, et oma kuuluvuse kandmisest ja näitamisest peaks loobuma. Tasub lihtsalt mõelda, kas kuuluvus on ikka vaid enesekohane võime kuuluda, või valgub selle mõju ka nendeni, kes ei kuulu või tahaksid kuuluda teisiti.

Minu suvekodu servas on lagunev maja, mis mulle ei kuulu. Lood sellest aga, ma loodan, kuuluvad. Üks lugu räägib, kuidas selle maja ühes tapetseeritud toas peeti mingil, ju vist nõukogude ajajärgul pulli. Pull elas oma pullielu, kuni ta tapamajja veeti, tuba elas oma toaelu. Lugu räägiti ühelt poolt kohkumusega ükskõiksuse, räpasuse ja vaesuse ees. Teisalt võib seda võtta ka kui hakkamasaamisvõime märki.

Rahvuslik mõte peab neid tõlgendusi aga teatud moel lahus hoidma. Nii ei saa olla musta laega toas – rahvuslike kannatuste sümbol! – erksavärvilisi lilli. Ja vastupidi, rahvariide säravad mustrid ei tohi olla läbi imbunud rehetare tahmast. Vanaeestlane küüris mõistagi alati rõivad piripuhtaks, palistas suudlustega riide maad puudutava serva (ja maa pealekauba), ja ära hõljus aatelise ja kirkana mulla ja tahma keskel. Kui raskel ajal tuli vahel siiski räpaga lähestikku elada, siis vabaduse perioodil lasi laudalooma tuppa ja võttis määrdunud kaltse õlgadele vaid mandunu. Vaesus, must lagi, pull elutoas võis olla olemas küll ikestatud aegadel; kes sellega kohtub täna, peab teadma, et see on nõnda elaja valik, nõukogude aja jäänuk või kängunud mentaliteedi – mitte vabaduse! – põhjustatud.

Uganda poeet Okot p’Bitek kirjutab aga vabadusest eufoorilise kolonialismist vabanemise harjal kujuteldava poliitiku ülbete sõnadega: „Mida lõikasid sina/ Kui Vabadus küpses/Ja koristati?/On see minu süü/Et sina magad/Hütis/Mille õled lekivad?/Kas süüdistad mind/Et su tõbised lapsed/Magavad maas/Jagades räpast põrandat/Lammaste ja kitsedega?“ (1967). Mustast laest kirjutanud Juhan Liivi kodumaal on vaesuse ja vabaduse idülli sidumisel harva eluõigust isegi poeedi suu läbi. Uue vabaduse nõutud vangid elavad oma elu kusagil varjatud tagatubades, vahel veetakse nende räpased elud valguse kätte jõhkrates dokumentaalides. Vabadus, see õilistab, ülendab. Selle seostamatus valu ja läbikukkumisega annab selle poliitikute – nende hulgas majanduspoliitikute – võimsasse arsenali õigustada asjade olemasolevat seisu.

Enese võimetust vabaduse tiibadel kõrgustesse tõusta varjab igaüks ise, üksi, teistest eemal, oma tagatoas, parimal juhul koos pullvasikaga. Selles üksinduses kohub aga ka suur vajadus osaduse järele vabadusega – mis sünnitab uue pühendunud ja võitlevate kodanike armee sedamööda, kuidas ilmajäetud nopivad uhkusepudemeid just rahvuslikust kuuluvusest ja maalivad mustust mustikaplekkideks.

Kuidas peaks vabaduse ohvri saatust salgavas, ohjameelselt patriootilises keskkonnas üles kasvama uus põlvkond? Üks esimesi rahva enda keskel kujunenud klassisüsteemi sisse kasvavaid uusi põlvkondi Eesti ajaloos?

Nende stiil, elu ja veendumused on kombinatsioon just sellest reaalsusest. Ida-Euroopa ja lääne tarbimiskultuuri veidramad väljendused, tükkideks rebitud, ent siis murelikult taas kokku pandud patriootlikud ikoonid segunevad ausa tunnistusega koonerdamisevajadusest, ja kahtlustega üllaimate aadete ja sümbolite suhtes, mida kantakse ajahambast puretud natsionalisminarmastest jalavarjudega.

Üll vanema põlvkonna uhkusest raske, määrdunud puhvaika, kasvatab noor pulli asemel lagunenud maja tagatoas igal suvel üles paar potitäit kirkalt lilla- ja rohelisekirjut käharat lehtkapsast.

Viktor Jerofejev on kirjutanud: „Moskvast võin ma minna Aasiasse, kui ma tahan, või Euroopasse. See tähendab, on selge, kuhu ma lähen. Ei ole aga selge, kust ma tulen.“

Piiririiges käib enese defineerimine tihti läbi ambivalentsuse eituse. Päris priske osa eestluse enesekujutlusest värvib kirkaks vajadus eristuda naabrist – naabrist, kes on olnud sedavõrd kohal, sedavõrd mõjukas, et eristumine nõuab justkui igapäist pingutust ja vaeva, igaühelt.

„Дурак петух“, mäletan end õppimas väljendit, millega meiega mänguplatsi jagavatele vene lastele vastu nina anda. Kas ma oma nigelavõitu oskusi ka tegelikult rakendasin, ei mäleta. Igatahes oli 70ndate Mustamäel juba eelkooliealise jaoks üks olulistest sotsiaalsetest oskustest suutlikkus eristada, kes on venelane, kes eestlane, ja oskus eristuda. Õhkõrnade erinevuste leidmine oli vaevanõudev tegevus, ja mu üleskasvamist pikkisid pidevad üldistused Eestit okupeerinud rahva tülgastavate või lihtsalt võõraste kommete kohta ja selge signaal – ära ole nagu nemad.

Meie tänane vabadus on väga selgelt kujunenud just säärase koloniaalajaloo raamides. See vormib viise, kuidas me oma tänast päeva ja vabadusi või kohustusi näeme, neist räägime, kellel ja kunas me arvame olevat pigem vabadused, millal ja millisel ennemini kohustused…

Koloniaalikkest vormub nii kolonialist kui koloniseeritu. Anastamise kogemus kujundab imperialisti, kolonisaatorit, kes hakkab maailma enda ümber nägemagi koloniseeritavana, nagu osutab brasiilia mõtleja Paulo Freire. Maa, omand, tootmine, teised inimesed on kõik anastatavad, enda heaks rakendatavad.

Anastatus vormib samamoodi. Kord okupeeritud olnu pole enam iial päris vaba. Ses valguses võib vajadus eitada, et oled sarnane kolonialistiga, osutuda eriti intensiivseks; erinemine saab osaks eneseidentiteedist. Suhe ümbritsevasse maailma kujuneb koloniseeritu, allasurutu staatuse mõjul – koloniseeritud näevad enda positsiooni ohvrina, märtrina, aga see leiab aset samal ajal ka ülepingutatult saavutusuhkes kontekstis. Kuna saavutuse, ülemvõimu mudel tuleb kolonisatsiooni taustalt, näemegi, kuidas see muundunud eeskujuna tegelikult omaks on võetud.

Nii kujundavad mõlemad olekud, kogemused rahvusluse nägu. Veel enam – ka rahvuslust võib pidada omamoodi kolonialismi vormiks, ja mitte ainult ses mõttes, et see lubab oma riigi piiresse jäävaid teisi kuidagi kehvemini, ekspluateerivalt kohelda. Rahvuslus on omamoodi vaimne enesekolonisatsioon: see sarnaneb sõltlaskolonialismi emissaridega, teeb pesa igaühe pähe ja toimib kui hermeetik. Me ei saa olla erinevalt, sest meie peal on anastatuse ajalukk, pitserdatud kannatuste ja samana püsimajäämise kohustuse pitseriga. Kuidas saamegi enam vahet teha enese ja kolonisaatorite vahel? Kas see oli kunagi üldse võimalik?

„Ühed natsid mõlemad, venelased ja eestlased,“ tõdeb suurt tulevikku plaaniv noorpoliitik ja tõmbab selga rõivad, mis 1944. aastast peale pööningul peidus on olnud. Pealtnäha kosmopoliitsed, maailmavallutuseks mõeldud rõivad, millelt teadja terasel vaatlemisel suudab siiski eristada midagi, mis rahvuslikule kuuluvusele viitab.

Rein on tilluke krimpsus mees, hilistes viiekümnendates. Ta on saanud aastaid töötu abiraha ja kasvatab kohusetundlikult, olgugi vahel sõimeldes ja ropendades, osa oma suure lastekarja nooremaid, käies ühtlasi nende emaga lõputut kohtuteed. Rein saab olulise osa oma ülejäänud sissetulekust (ja varjab seda hoolsalt sotsiaalameti eest) juhuotstest, olgu kraavi – kaevates, ehitusel, seatapul. Rein oskab kõike ja veel natuke peale. Ainus oskus, millele ta enam rakendust ei leia, on autosõit, sest load kaotas ta juba ammu korduva purjuspäi sõidu eest. See piirab küll ta võimalusi töö leidmisel, aga Rein katab pikki maid visalt ratta seljas ja jala.

Jala käib Rein metsi mööda. Sealt saab ta marjad ja seened, mis ta kogumispunkti viib, kus vahendajad ja kokkuostjad maksavad kilo pealt nende tundide eest, mis Rein ja temasugused metsas veetnud on: 6 eurot kukeseentelt, mis turul 12–18 eurot kilo maksavad; 1,5–2,5 eurot kilo mustikate eest. Heal päeval võib saada 20–25 kg mustikaid, 10–15 kg kukeseeni…

See päris tubli lisasissetulek on viimasel ajal ohus ja töö raskem kui enne. Metsad on harvemaks jäänud. Osa seeni kasvab küll ka esimesel aastal pärast lageraiet, aga nendeni on läbi mahajäetud oksaräga raske pääseda. Metsade läbimine pole enam ka kuigi mugav, kui teele jäävad mudaga täitunud poole meetri sügavused harvesterikraavid. Pärast lageraiet asenduvad pohlad ja mustikad metsmaasikatega, ja edaspidi lisanduvad metsvaarikad. Lusti lindudele, aga mitte marjade kokkuostu korjajatele. Metsmaasikaid kokku vedada pole eriti mõtet, need muutuvad pudiks, metsvaarikaid ei osta keegi. Neid võib üksikute pop-up- korilasrestoranide eksklusiivselt veidrast menüüst leida.

Metsaandide tähendus on nagunii vähenenud, Rein pole enam aastaid kellegi sünnipäevalgi käinud, ammugi sellisel, kus metsmaasikamoosi või marineeritud seeni pakutaks. Kes pealegi tänapäeval lisaks instagrammivatele globaalsetele urbaansetele millenniaalidele, kes oma peente välismaiste kraadide omandamise vahel kodumaa metsadesse õhkama tulevad, täiuslikku kuuseriisikakonservimise oskust omandada või demonstreerida tahakski?! Nostalgia, millest pakatades nood tegelased kodumaist eksootikat oma iseväärtuseks vormivad, ei sirutu Reinule abikäeks, kui ta rägas rutjab. Reinu kokkuostuseente korjamine pole sääraste uute hargmaiste uhkustega seotavgi, on vaid lisatõend ta läbikukkunustaatusest. Ei ole säänne tegevus osa rahvamajandusele toodavast kasust, vaid lihtsalt eesmärgitu väikesahkerdamine, küll globaalsetes oludes, kuid neist ta kuidagi kasu ei saa ega neile kasulik ei tundu.

Märkamatuna metsakaitsjaile ja riikliku turu muutustes korjamisvõimaluse kaotanuna, rahvuskööki omalt poolt panustada suutmata läheb Rein järjekordsele metsatuurile ja jääb langenud puu alla. Ei oska teda keegi sellest uuest metsast otsidagi, kust ta seekord järjekordse kaotatud salu asenduseks uut seenekohta lootis leida…

Mõned aastad hiljem, kui tunnustatud eesti maitsed on veidi muutunud, pakuvad heinapebrekleitides ja metsataimetuhvlites askeldavad noored teenindajad Michelini tähtedega pärjatud restoranis „See ei ole mägra maja“ männikoorekasukas metsseapõrna, mida on glasuuritud Reinu põrmust kosunud metsvaarikatega.

Tülpinud ilmetega Kalevipojad kimuvad üle reelingu vaadates suitsu. Vilunult hindavad nad teiste laevasõitjate hulka ja teevad otsuse, et hiina turistide vahele troppi kogunemisel pole mõtet. Võib viimase hetkeni oodata ja galeriis kogunevatest gruppidest hiljem kiirel käigul mööduda.

See, kui sujuvalt elust läbi liikuda, sõltub vähemalt osalt meie võimest kiireid ja asiseid otsuseid teha. Mis omakorda sõltub meie võimest ümbritsevat kategoriseerida. Inimolend võib viidata tagasi miljardiaastasele päritolule algloomakesena, kellena ta on seotud kõigi teiste elu kandvate olenditega. Aga samavõrd võib ta viidata varaseid mikroobe ja praktiliselt kõiki elusolendeid ühendavale vajadusele kategoriseerida – jagada maailm mingiteks osadeks, et infot palju paremini hallata. Paleoarhaikumi bakterit ja antropotseeni bakterioloogi ühendab võime eristada, kustkaudu kõige kiiremini väljapääsu leida, mida on mõtet kerest läbi lasta, mis on ohtlik, kes on oma.

Jaotused on kasulikud, kui valikute virvarr on liiga suur, segadusttekitav. Ühiskondliku olendina toimimine paneb meie võime asjakohaselt ja arukalt eristada rängalt proovile – on ääretult keeruline otsustada, mille alusel üldse kategoriseerida ligimesi, kui nad just pea kohal hullunult kirvest ei keeruta. Rahvus on üks kategoriseerimise võimalusi, mis lubab pealtnäha kiiret komplitseerituse lihtsustamist.

Vaikselt nihkub kailt laeva suunas tuubus – pikk, plastist toru, millesse sisenemine on esimene samm võõral maal, mille kommete veidrused, erinevused ja salaelu avastamist ootavad. Hetk enne, kui maabumissild laeva külge kinnitub, vilksatab ukseava ja torusuu vahelt läbi väike vilgas keha. Laeva saabumist on tervitama jõudnud valvsad rahvuslinnud.

Saabujad kõõluvad üle serva, et hiiglasliku laevakere ja maabumissilla ühendamise protsessi jälgida – sild on justkui maa kameeleonlik keerdus keel, mis reisijaid endasse lurtsatada ähvardab, otse rahvusriigi lapikusse kerre tuubuse taga. Üle kaide ja laevade rägastiku paistab tükati roheline, tükati kraanadega palistatud horisont, paremal hõredahambuline city, vasakul valge laulukaar nagu veider hambarida puude ja majade vahele peidetud.

Reisijad pudenevad sillale, kus igaühele antakse kohustuslik rahvuslikus kamuflaažis käru riigi territooriumil viibimise perioodiks. Seedekulglana käänlev reisituur viib šoppajad otse gigamarketisse, milles tarbija nõudmisi ja ootusi raamistavad targalt eristatud tootegrupid.

Soovite tööriistu? Aga palun, harkader tarkusepõllu kündmiseks, koot terade eraldamiseks sõkaldest… Vajate midagi moodsamat, kuid ometi rahvuslikku? Siinsamas – harvester ja forvarder, üks parem kui teine, jõustatud silmus nelinurga sümboliga, et pisuhänd-puukallistajaid peletada. Kaerakile ja tumm aitavad teil aga globaalses multikulti-maailmas kurku ahmitud nn supertoitu asendada korraliku kõhutäiega! Ja lõpuks aitab teie mikrobioomi puhastada rahvuslik bakter, meie oma kodumaiste laste imeliste soolte floorast avastatud hell Lactobacillus Fermentum ME-3, kes pole mitte ainult imemaitsev, vaid suudab kategoriseerida teie kõhtu jõudvad organismid kahjulikeks ja kasulikeks! Ainsana maailmas!

Abdul lahkus sõjapiirkonnast, kui ta lähimatest olid alles vaid naine ja tütar, kodust hunnik kiviprahti ja isiklikest asjadest riided – valge didasha – ta seljas. Vahemerd ületades sattus ülekoormatud paat lainetesse ja ta silme all uppus mitu kaaslast. Euroopa serval jäi Abdul toppama Moria pagulaslaagrisse. Mõne aja pärast jõudsid sinna ka ta naine ja tütar.

Andre¹ lahkus kodust pärast seda, kui oli registreerunud koolitusele „Edu igas eluvaldkonnas“ ja oli aru saanud, et tal on igavad huvid, nagu poliitika ja mälumängud, väga tavalised ja inetud riided ja et ta elus puuduvad edukad inimesed. Ta jättis seljataha mõttetu väikelinna, et mitte uppuda madalasse enesehinnangusse ja tulevikuväljavaadete puudumisse, ja mõistis, et oli kogu elu unistanud sellest, et tal oleks kallid autod, elegantsed naised ja põnevad reisid.

Abduli päevad mööduvad laagris peamiselt sabas seistes. Joondudes kannatlikult koidu eel vee ja leiva järele, jõuab järg temani ligi neli tundi hiljem; lõuna ootamine võtab umbes sama kaua või isegi kauem; lõpuks liitub ta ootajate riviga, et õhtusöögini jõuda. Osal päevadel peab ta sappa minema ametlike asjade ajamiseks või käima haiglas tõbist tütart vaatamas.

Koolitus avab Andrele piiritu maailma, millest tal seni aimugi ei olnud. Ta vahetab oma tumedad, häbelikkust ja madalat staatust signaliseerivad riided koolitajate targa nõu järgi elegantse, heleda, kosmopoliitsust ja aktiivsust väljendava garderoobi vastu ja tõmbab terava joone tänaste piiritute võimaluste ja oma endise elu vahele. Koolitusega korrigeeritakse ta rühti, sotsiaalset ümbruskonda, kõrvaldatakse negatiivsed mälestused, kujundatakse enesekindel hääl, hea huumorimeel, manipuleerimisvõime ja läbilöök naiste seas.

Pagulaslaagris on harva turvaline. Noahaavad on sage põhjus, miks laagris tegutsevate Piirideta Arstide poole pöördutakse. Elu piir on habras. Kord nägi Abdul ka öösel sooritatud enesetapu jälgi, tolmusele maale oli jäänud noore poisi ülakeha välja joonistav vereloik.

Andre uue elu tulemused kinnistatakse spetsiaalsete ellujäämistestitega, kus ellujäämise tagab kiire integratsioon kõrgetesse sotsiaalsetesse kihtidesse ja suutlikkus kaitsta end kallaletungi korral, kasutades karmi füüsilist mõjutamist.

Abdul nendib nüüdseks valgest määrdunudhallikaks muutunud gaassiidist didasha käiseid mudides, et lootis Kreekasse jõudes oma pere tükkideks kistud elu kokku lappima hakata. Nüüd tunneb ta, et lihtsam olnuks olla üks neist, kes merd ületades uppus.

Andre viskab enesekindlalt lumivalge härmalõngasärgi mansette keerutades, et koolitus näitas talle, kuidas täiesti teisiti elada. Pole mingeid piire, me oleme need ise välja mõelnud, kuna kardame kogu aeg midagi. Koolituse mõjul heitis ta kõik need piirangud oma õlult.

Migratsioonikriisiks nimetatud perioodi laineharjal on üle Euroopa tugevdatud piire ja valitud võimule mitmeid populistidest rahvuskonservatiive, kes seavad ülimaks rahvuse ja kultuuri kestmise ning rõhutavad sageli ka traditsioonilisi pereväärtusi.

Andre poliitikast enam ei huvitu, tal on oma äge maailmakodaniku elu, raha, mida lüüa laiaks, millele aga soovib. Piirid on jama, ilusaid naisi peaks olema õigus mis tahes riigis krabada. Samas traditsioonilised väärtused on olulised, naised peavad ikka naisteks jääma, nii et tegelikult hääletaks Andre rahvuskonservatiivide poolt küll, kui ta viitsiks, seda enam, et ta on alati blonde eelistanud. Aga ta elu on nüüd liiga põnev ja kosmopoliitne, et valimisi märgata.

1. Alljärgnevas on kasutatud tsitaate Intelligent Development Programs OÜ koolituse promosaidilt.

„Kaugel-kaugel siit, seal kuhu lendavad pääsukesed, enne kui talv meil kätte jõuab, elas üks kuningas, kellel oli üksteist poega ja üks tütar, Elise nimeks.“ Imelised lapsed elasid imelist, kuninglikku elu. Kuni rumal isa nende varalahkunud ema asemel uue naise võttis. Õel võõrasema moondas vennad metsluikedeks ja kihutas vaese Elise kodust välja, kui ta katsed Eliset sama kurjaks ja tigedaks muundada nurjusid Elise õilsuse ja vagaduse võimsa väe vastu. Vaese Elise kannatustest hirmsaim oli tema kurbus vendade kaotamise pärast ja ta otsis neid aastaid. Viimaks leidis ta vennad moondunuina ja sai ilmutuse, kuidas neid päästa.

Elise asus oma üheteistkümnele vennale särke kuduma, sõrmed paistes ja suu suletud. Särgimaterjali kogus ta esiti küll metsast, kuid kui temasse armus ja ta oma lossi viis suure südamega noor valitseja, kes temaga kärmelt naitus, oli ta sunnitud kudumismaterjali oma uutest piiridest leidma.

Kuna kuningas armastas hirmsasti lugeda, oli tal suur raamatukogu, ja igal öösel hiilis Elise sinna, et leida kõige kannatusterohkemaid, hingekõrvetavamaid ja ihusalvavamaid lehekülgi, millest ta keerutas lõime, ja kudus üksteise järel üha uusi särke. Kõige teravamate kõrvekarvadega olid kaetud raamatud, mille lehed jutustasid paljupiinelnud väikerahvastest, kelle aeg siin ilmas oli palistatud kärsimusest ja vaevadest, sunnist ja ahastusest, kuid kes ometigi üllameelseks jäid, kuni maailm neist lugu pidama hakkas ja neid tunnistas. Kuid siis kaotasid nad eneseusu ega teadnud enam, kes nad on, ja kuigi nad päevade kaupa taevas sõudsid ja teistele hingevalgust näitasid, vaevasid neid öösel kahtlused, kuhu nad kuuluvad ja miks, ja mida neist tegelikult arvatakse. Ja Elise rebis neist lugudest peeneid ribasid ja rullis oma kaunite peente sõrmede vahel õrna, kuid jõulist kiudu, ja kudus ja kudus…

Kuid kuningakojas, nagu ikka, jagub kurjust küllaga, ja nii hakati sosistama, et Elise üks hirmus nõid on. Kuna ta oma tegevust kuidagi seletada ei saanud, sest tema üle valitses vaikimiskeeld, millest üleastumisel oleks kogu ta töö luhtunud, süüdistati teda, et ta plaanitseb hävitada nii oma kaasa kui tolle rahva, kes üldjoontes üks üsna tontuskne ja kahtlustav seltskond oli. Nii mõisteti Elise tuleriidale, ja koos tema üha kasvava särgikuhjaga heideti ta vangitorni oma koletut saatust ootama. Õnneks talle lugemismaterjali ei keelatud, nii et Elise sai oma tööd jätkata.

Elise kudus, ja hukkamispäev lähenes. Hukkamispäeva koidikul olid Elisel kõik särgid peale ühe valmis, ja ta muudkui jätkas. Vaid paari sammu kaugusel tuleriidast kudus Elise ikka veel, pisaratest, kannatustest ja kannatlikkusest läbi immutatud rasked rõivad põlvedel.

Aga siis, sel viimasel tunnil, kogunesid luiged ta ümber, et teda rumala rahva ja tolle poole kallutatud noore kuninga eest kaitsta, ja ta heitis üksteise järel neile ülle üksteist teost, alustades „Tõe ja õiguse“ kõigist köidetest, millega sai kaetud viis venda, neile järgnesid „Külmale maale“, „Meie pole süüdi“, „Maria Siberimaal“ „Musta pori näkku“, ja „101 Eesti kirjandusteost“, mis aitasid needuse alt välja veel viis venda. Lõpuks hoidis Elise käes teost „Eesti rahva kannatused 2005–2014“, mis polnud küll terve särgi mõõtu välja andnud, aga oli siiski kõige nooremale vennale mõeldud.

Ent noorem oli valinud teise tee: tagasi vaatamata lehvis ta pikkade valgete tiibade jõul kuumava hommikupäikese poole, tõotades peenikese lapsehäälega, et jääb kummitama kõigi unenägudesse öiste kahtluste ja päevaste piinade lõputu meenutusena.

Kas ta seal kaugel ka õnnelikuks sai, unedes ei selgunud, muinasjutu õnneliku lõpu rikkus ta aga küll korralikult ära.