Aleksander Rostov

Aleksander Rostov on maalikunstnik ja videomängu disainer kultuurirühmituses ZA/UM.

Tekstid

Jaanus Samma

Balti Laevaremonditehases Kolhoosis on lõppenud järjekordne väsitav töönädal. Kell näitab juba 30 minutit kuue peale ja väsinud ning higised mehed suunduvad riietusruumi.

Kui 46aastane vanemkeevitaja Vassiili kolmekohalisse duširuumi astub, märkab ta oma pahameeleks, et noorem kolleeg, 41aastane rasvunud habemik Rein, on hõivanud parima kolmest dušist. See on ainus, kust vett mitte ei nirise, vaid voolab.

Kirudes mõttes pekist ametivenda ning oma aeglasi koibi, asub Vassiili end mõnuledes seebitava kolleegi kõrvale, kuna järjekorras esimesest dušist immitseva nire all enda puhtaks nühkimine võtaks aastaid. Vajutades seinal asetseva vedelseebi dispencer’i klahvile, tabab Vassiilit uus tagasilöök. Seep on otsas. Seep netu.

„Mine vittu!!!“ röögatab vuntsidega titaan, „türa, seepi ei ole nahui, pede, raisk!!!“

„Aga sa, Vasja, aja siis lihtsalt sitt seljas veega laiali,“ soovitab abivalmis kolleeg usinalt oma kaht lihavat kannikat seebitades. Tal on seepi. Seep est.

„Hauka vittu, pederast!“ mühatab Vassiili peaaegu sõbralikult ja küünitab kolleegi kõrval, täpsemalt tolle taga asuva dispencer’i poole. Esimesse pole mõtet vaadata, sel pole põhjagi.

„Türa, mida sa pedereerid, pede? Näed ju, et ma pesen siin!“ käratab seebine rasvamagu ärritunult.

„Ära nussi, nahui! Anna seepi! Türa, ega see sinu taskust ei tule.“ Pikakasvuline Vassiili küünitab uuesti vedelseebi järele ja kolleeg astub pool sammu tagasi, et mees saaks käe tema kubemepuhma ja kraani vahel läbi, dispencer’ini sirutada. Vassiili vajutab klahvile ja dispencer’ist nõrgub karedale peopesale valge 1sendise mündi suurune vedelseebitilk.

„Türa, türa, türa, türa!!!“ kirub juba loomupoolest närviline keevitaja seda naeruväärset loiku nähes.

„Türa, pederast, mida sa kohmitsed seal mu munni juures?“ nähvab Suur Pekk vähimagi empaatiaraasuta.

„Näri munni, paks siga!“ põrutab Vassiili vastu ja asub pumpama. Üks, kaks, kolm, neli…kuusteist, seitseteist, kakskümmend korda ja ikka veel ei täida magusa lõhnaga valge ollus poolt peopesagi.

„Türa mis putside puts! Ma ei saa aru, mida munni? Türa, kas siit tuleb ka üldse midagi või?“

„Türa, sul on manuaali vaja või?“ irvitab seebivahust valge kolleeg hoolikalt munandeid küürides.

Vassiili lepib veerandi peotäie seebiga ja keerab Reinule vihaga selja. Ent vaevalt jõuab ta oma turris juuksed sisse seebitada, kui pihk ongi tühi.

„Vittu, mul on juurde vaja!“

„Vittu, pederaator, mida nüüd?“

„Türa, seepi nahui, jobikas!“

„Vaata ja õppi, homorast,“ sõnab paksmagu ja kangutab dispencer’ilt kaane pealt. Vorstitaolised rasvased sõrmed kaovad heleda plastikkorpuse sisse ja ilmuvad hetke pärast taas nähtavalt koos väärtusliku valge ainega.

„Säh, piider, laku terviseks!“ hüüab Rein ja lennutab pihutäie kolleegi poole. Vedelseep tabab Vassiilit keset nägu ja niriseb otse vuntside vahele.

„Mine munni!!!“ röögatab koljat nii, et auru täis duširuumi seinad värisevad,

„ma sul teen piidrit!!!“

Vassiili lendab õlg ees pekisele kolleegile sisse, nii et too vastu duširuumi seina paiskub ja istuli libiseb ning hakkab elu eest dispencer’ist seepi välja pumpama. He’s a slow learner. Kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend vajutust ja juba lendabki pihutäis valget ollust paksmao musta habemesse ja tilgub sealt tünjale rinnale.

„Türa, nikunägu, pede, vitt, pedepedepede!!!“ röögib Rein ja hüppab kolleegile põlvedesse. Hiiglane lööb vankuma ja haarab tuge otsides kahe tüübliga seina kinnitatud dispencer’ist. Vana kahhelplaat annab järele ja nüüd, kui Vassiili valju lärtsatusega libedalt põrandale perseli kukub, on ta juba relvastatud. Vaevalt jõuab end püsti ajada üritava pekitünni lai lõust tema vaatevälja kerkida, kui keevitaja, mõlemad käed valget kulda täis, rünnakule asub. Ta hõõrub seepi habemiku laia näkku ja röögib: „kes nüüd piider on, pedetsiid?!!! Türa, kes on piider, huiabella?!!!“

Seebist pimestatud paks habemik haarab vihase vuntsi meeleheitliku kaitsereaktsiooni ajendil oma karukallistusse ja mehed vajuvad seebistena hingeldades ja rüseledes põrandale.

Äkki kerkib duširuumi udust nähtavale Vana-Eediku habras siluett.

„Kurat, mehed,“ põrutab vanamees, „teie jaoks on see kõik üks suur nali, aga minu poiss sai päriselt pederastia.“

Duširuumi täidab hetkeks rusuv vaikust ja nõukaaegsetel kahhelplaatidel kisklevad mehed tarduvad paigale.

„Putsi,“ pomiseb Vassiili kaastundlikult.

„Kuidas siis nii?“ on ka Rein murelik. „Kust ta siis selle külge sai?“

Vana-Eedik sülitab mornilt seebisele põrandale, „jõusaalis ühe sõbra käest vist sai.“

„Vitt lugu… Kui juba sellise kangisaalihundi maha murdis nagu sinu Joonase…“

„Türa, ausalt… ei julge enam välja minnagi, ei tea kust võib külge jääda“.

„Ettevaatlik tuleb olla, mitte siin niimoodi duši all pedereerida, nagu teie teete.“ Kohmetunud keevitajad ajavad end põrandalt püsti ja lasevad Vana-Eediku sõnatult kolmanda duši alla.

Ülejäänud dušisessioon möödub rusuvas vaikuses ja kui Rein hiljem värava juures lahku minnes Vassiilile sõbralikult „pederastia maailmameister!“ järele hüüab, pole sel enam endist lustakat kõla.

Kõigi südameisse on pugenud mure.

“Mure” by Argo Tuulik pour Aleksander Rostov / found essay

Claudia Lepik

Claudia tööd asuvad rahvusvahelisel ehte ja moe avangardi maastikul, neid on hea vaadata, teostest hõngub professionaalsust ja tõsiseltvõetavust, eetilist maailmavaadet. See hindab materjali eneseküllasust ja looja – kandja vahelist sidet, ideaali, kus eseme kulumine on ta väärtuse kasv, mitte kahanemine. Kus objektid, mida me kinnitame oma keha külge, on eelkõige osa meist ja meie eluloost, meie minapildist ja mitte pelk kuvand, mida projitseerida teistele vaatamiseks. Või kui täpsemini öelda – me tung seda teistele näidata tuleb soovist end ise näha – inimesed on meie jaoks peeglid.

Ma puutusin Claudiaga esimest korda kokku internetis Yohji Yamamoto fotot kommenteerides. Inimesed hindavad Yamamoto juures eri tahke, aga keskne on ideoloogia, milles leidsime Claudiaga ühise keele. Me tutvusime ja armusime, sest me jagame sarnast maailmavaadet.

Selle komplektiga näeb Claudia minevikus midagi, mis võib meid edasi viia. Ta tõstab selle tänapäeva selles vaeva ja häbi tundmata. Rahvus pole niivõrd maha pestud, kuivõrd seda pole seal kunagi olemas olnud. On vaid inimesed ja nende kombed, minevikus ja tänapäeval. Kuidagi suudab Claudia pilk näha ajalugu selles pattu nägemata.

Paljud on mingil eluperioodil laskunud irooniasse või vihkamisse, etleida sealt kaitset,mina nende seas. Noorena juhtub.Claudia aga pole kunagi olnud küünik. Kuidagi on siin külmas baltikumi tagalas üles kasvanud inimene, kes hoolimata maailma, mööduva aja ja kibestunud ühiskonna ponnistustele pole muutunud kalgiks ega vastikuks. On suutnud jääda siiraks ja heatahtlikuks, pealiskaudsel vaatlemisel peaaegu naiivseks.

Jõulise žestiga tõstab Claudia setode kilbi pea kohale ja kuigi ta kaitseb nii oma mõtteid, jätab südame avatuks. Selle liigutusega kutsub ta sind end nägema, markeerides samal ajal ära isikliku ruumi piirid. Rinna avamises on tunda ka soovi end kaitsta ja peituda. Ta maskeerib end, ehitab näo ette võrestiku oma anonüümsust valvama. Samal ajal kui mask varjab kandja identiteeti, kuulutab ta kõigile nagu lõgismadu: „Ma olen olemas, ma olen siin, vaata ette!“ Soovis peituda on kirjas ka ohu ähvardus, see pole niisama argus. See kaitseb nii ennast kui teist. Ta näeb sind silmast silma, aga katab end maailma eest.

Claudia näitab sulle kartmatult oma avatud südant. Kadedust tekitava kergusega leiab ta intiimse kontakti inimestega, mõnikord peaaegu päevapealt. Olen näinud, kuidas liiga kiiresti ja kergelt antud usalduse reetmine on talle sügavalt haiget teinud. Hämmastaval kombel pole see teda kunagi murdnud ja halvast olukorrast on alati välja tulnud seesama Claudia, natuke targem, hing määrdumata. Ta ei kaitse end inimeste eest. Seevastu ma jälgin imestusega, kuidas Claudia suhestub end ümbritseva maailmaga. Ühest küljest vaimustusega inspiratsiooni ammutades, teisest küljest nägemata maailmataguseid struktuure. Võimetus neid vaadelda ja mõista jätab need talle võõraks, halvaendeliseks. Kui minu idee tõest eksisteerib konstrueeritud ja analüütilistes vahendites, kus retoorika joonistab vaevaliselt välja tõe piirjooned, siis Claudia tõde eksisteerib mu jaoks nii müstilises vahetus tunnetuses. Claudia kontseptsioon maailmast on vahetu ja vaikne. Suur avar maailm ei ütle, miks ta end liigutab ja Claudia ei küsi ka.

Kui vaadata Claudia loomet tervikuna, ideoloogilise ja materiaalse kogusummana, siis võib sealt välja lugeda intuitiivset inimese visandit. Sellel kuvandil on Vitruviuse proportsioonid ümber korraldatud, et teha ruumi uute väärtuse jaoks. Kuna tegemist on loomingulise inimese, mitte kunstnikuga, siis ta saab intuitiivselt aru, et teooria tähendab praktikat ja kunst käsitööd. Nii pole ta teosed mitte manifesto, mis punkt punkti haaval muutust nõuaks, vaid action directeselle maailma suunas, mille manifestoon Claudia ise. See liigub sõnatult, ainult tegudes, otse ja vahetult. Ainult nii saab kunstnik tulevikku muuta. Ainult sedasi saab kasvatada reaalsust rohkem endasarnane olema.

Kas viimaks endanäoline maailm pole tegelikult kõik, mida üks kunstnik oma loominguga võib tahta saavutada? Ma julgen suuri lootusi hellitada, sest ainus kaotaja on küünik, kes isegi ei ürita ja Claudia pole nihilismi kunagi kilbiks tõstnud.

Kärt Ojavee

Meie maa ja tema muld on ajaloo happevihmadest viljatuks kõrbenud. Koidest puretud ja konidest kõrbenud augud on me rõivais ja me vaimus. Meie süda ja vaim on kängunud nätskeks kaltsuks, mille oleme tõmmanud oma tühjusele ümber, et varjata maailma eest seda, et meis ei ole mitte midagi. Me oleme tehtud odavast kangast väetite käte poolt tehases, mille katus lekib. Me oleme pisitiraažiga masstoodang turule, mis ei oota meid. Me oleme kokku pandud lõigetest, mille servad ei joondu. Kultuuripärand, millest me üritame tulevikku ehitada, ei kannata me traagelduse katseid välja, ta laguneb ja tuhastub me kohmakate nõelatorgete käes. Me ei mäleta mineviku värve. Hirmununa valetame neid endale kokku, rõõmsad punased, sinised ja valged, kirglikud, kirkad ja puhtad. Me loodame, et see toob meile õnne, et nende valgel võib kusagile edasi jõuda, aga tegelikkuses on seal pime minevik, mis neab meid ajaloo kardinate tagant. Me loodame mineviku toel jõuda tulevikku, ehitada ajaloost silda, mis kannaks meid ühelt kaldalt teisele. Aga pontifeks on purjus ja kivid on ammu maha äritud.

Me oleme killustunud, liigestest lahti rebitud, laiali pillatud ja pimedate poolt uuesti valesti kokku pandud. Me oleme küünisteta kimäärid, keegi ei karda meid.

Oleme üürivõlglased ajaloo ees, meid visatakse välja, lõpuks oleme kodutud. Meil jääb üle vaid lõppu oodata.

Dmitri Gerasimov

Sa läksid lahingusse, laulud huulil, et vaenlane teaks Su südame julgust ja hinge suurust. Sa läksid, sest mina kaitsesin Sind – gabardiin, kangastest õilsaim.

Ütle seda valjult, tunneta silpide rütmi, nagu ratsavägi Su huultel: gabardiin. Ma pole midagi vähemat ega rohkemat kui põimuvatest kiududest laulatatud ringkaitse Su keha ümber : jäik ja vastupidav, pehme ja painduv. Mul on mu maine keha ja mul on hing. Kui Sa mind vaatad, näed esimesena mu vaimu, tõusvat diagonaali igavikku kulgemas. Ühes jagamatus momendis lõikab ta mu kangasteljel ristatud keha pooleks ja põimib end sellest läbi. Nagu aatomkeha liitmine ja lõhkamine ühel hetkel. Sedasi lahutab mu vaim mu keha ristuvad kardinaalid ja liidab nad ühte kas läbi retoorilise kompromissi või matemaatilise vektortehte, läbi dialektika ja ürgse kangasmaagia. Suunad põhi-lõuna, lääs-ida, edel-kirre kohtuvad kõikide kompassiraadiuste lätte singulaarsuses. Filosoofi kirjasõna ja ortodoksi kullatud käsi liidab vastandid ühtseks, dialektika leiab aset su silme ees.

Sellepärast ma olengi tugev nagu vitsakimp. Pane mind oma vapile.

Oma suursugususest hoolimata ei suudaks ma kõike üksinda. Seetõttu ma tänan Sind, sest Sa oled andnud liitlasteks mulle niidi ja nööbid. Koos me jõuame kaugemale. Nööbid on kui suurtükid, kahurid, mis ei luba rindel langeda. Nad püüavad päikest ja pimestavad me vaenlaste silmi. Nad vaatavad, et Sul poleks liiga palav ega külm. Niit on armastus, mis hoiab meid koos. Ta on me kodused konservidesse sealiha keetmas, meist laule laulmas ja meile õnne soovimas. Õigesti rivistatuna moodustame me rinde, mis ei tagane sammugi.

Ja Sina oled neljas Rooma, imperaator, ja mina Su seisev sõjavägi. Testudoelab puuvillas edasi. Ma seisan Su eest kui Su keha ei jaksa. Kui haigused, gangreen, mehaanilised jõud Sind murda üritavad, siis seal olen mina, võtmas vastu nii mõõgahoopi kui kuulirahet, et Sina ei kannataks, sest Sul on tähtsamatki teha kui labast valu tunda. Ainult sõnast ei saa ma jagu. Sõnast ei saa miski jagu.

Epiloog:

Nüüd ma olen seal, katuse all. Valge tolmukiht ja hallitus on mind katnud. Ma lämbun, mina, kes ma olen tugev kui härg. Sa unustasid mind sinna, õhk niiskusest paks ja lämbe, mu kopsud ei hinga enam ammu. Tulid teksa, polüester ja neopreen. Nad tulid ja sõid mind välja.

Kas ma siis ei teeninud Sind hästi?

Laivi

Hoolimata kunstniku tihedast graafikust õnnestus mul kohtuda Laiviga kohvikus Kujutlusvõime ja võtta lühike intervjuu. Praktilistel põhjustel on küsimused esitatud põhja-baltikumi primitiivide sõnakeeles. Kunstniku vastused on antud märksa rahvusvahelisemas rõivaskeeles.

Intervjuu Laiviga

Aleksander Rostov: No aga alustame! Kas sa kujutad ette maailma, kus ühiskond oleks lõplikult hüljanud selle 19. sajandi rahvuspärandi klounaadi, mis meid igaveseks ussitama ähvardab jääda? Kas sa usud, et on võimalik, et me ei laulaks laulukaare all enam kunagi ühtegi laulu? Kas on võimalik kuidagi tõsta minevik silme ette sedasi, et ta ei manaks esile nostalgiast nõretavat akvarelli idüllilisest taluõuest 4. klassi emakeeleõpikust?

Laivi: […]

AR: Kuidagi mulle meenub pildipiiblist koht, kus jumal mullast inimese tegi ja talle hinge sisse puhus. Su lähenemine nagu natuke meenutab seda. Et loome käigus millestki madalast saab midagi suurt. Aga tagasi intervjuu juurde: kuidas kujutada füüsilises objektis midagi nii kaduvähmast ja vaimset nagu rahvuse idee puudutus inimese hingel?

L: […]

AR: Ma saan aru, et materiaalsus on su jaoks väga mitmekihiline tähenduse kandja, kus eelkõige paistab pinnale tõusvat toorus ja jõhkrus. See on tugev ja väljendusrohke piiratud palett. Kuidas avaneb su jaoks rahvuse idee su lähenemises materiaalsusele? Kas allegooria algab juba vahendite valikus?

L: […]

AR: Ma märkan su lähenemises, kuidas materjali konnotatsioonid liituvad teose valitud vormi tähendustega. Kilejoped, maikad ja vihmakeebid on sotsiaalsetest viidetest tiined kujundid. „Vaesus“ ma kuulen neid ütlemas. Seda enam, et su kangas kasvab paljuski madalast mullast. Kas viis, kuidas sa liidad harmooniasse materjali aistingulist sümboolsust vormi semantilise tähendusega on su jaoks tahtlik või pigem protsessis isetekkeline? Kuidas muudab selline signaalivõimendus su jaoks teose kogutähendust?

L: […]

AR: Rääkides „rahvast“ kangastub mulle selle sõnaga alati vana Balti jaama turg. Leti ees kopikaid lugev sulejopes vanamutt koos adidressides pojapojaga: urbaniseerunud maasool, inimrisu ühiskonna vundamendis. Kas sa usud pigem, et see on viljatu kõrbestunud muld, kust ei tohiks midagi kasvada või on seal pääsemise momenti ja võimet millelgi ilusal tärgata?

L: […]

AR: Ma näen, et su rõivad panevad kokku inimese kuvandit. Tähendused kanduvad matrjoškana sügavamast tasemest kõrgemasse. Mulle tundub su inimene tontlik. Kas see on portree meie inimesest? Kas see on portree meie inimese hingest? Kas sa usud, et sellise hingega inimene väärib kohta ajaloos? Kas sellise hingega on

võimalik ühiskonda saavutada?

L: […]

AR: Selline on siis meie tänapäevane reaalsus. Kuna me ajalugu muuta ei saa, siis ainus positiivne programm saab alguse saada täna, aga puhastumise protsess on kord selline, et sisseimbunud plekid tuleb maha nühkida. Kui vaja, siis nahk maha riivida, liha luudelt maha kraapida. Kas sa usud, et marraskil kontidele on võimalik uus inimene kasvatada? Ega sa karda, et protsessi ohtlik ja vägivaldne iseloom ähvardab kuidagi seda puhtust, mida ta lubab luua?

L: […]

AR: Kui optimistlik sa oled, kas sa usud, et siin võib ajaga kasvada midagi suurt ja tugevat? Võiks loota, et tuleks vaid tuhat CAT-koppa ja juurutaks kõik mädanenud tammepuud siit mullast välja ja teeks ruumi millelegi uuele, et ajalugu ei peaks rohkem vaeva nägema me igeriku rahvusprojektiga. Mis siis, kui istutaks männipuud asemele, sihvakad ja punased? Või usud sa, et oleme igaveseks mulda näriv mudarahvas vihmausside vahel väänlemas?

(This is a work of fiction. Names, characters, businesses, places, events, locales, and incidents are either the products of the author’s imagination or used in a fictitious manner. Any resemblance to actual persons, living or dead, or actual events is purely coincidental.)

Kris Lemsalu

Ok let’s get this over with.

one

two

go

Rostov: No vaata ostukorvid on ju, selline gridlike struktuur. Või okei alustame sammu kaugemalt. Selline süsteem ütleme siis, kus iga lüli toetab teist ja ehitab sedasi väikestest juppidest kokku midagi suuremat. Kutsume seda ühiskonnaks. Tähelepanelik jälgija märkab, et see ühiskonna aseaine on siin ostukäru kujuga, me võime mõista seda kui kapitalismi. Et me oleme sellises ühiskonnas, mida kutsutakse kapitalistlikuks. Okei, niisiis vaata, seal on ka selline pitsmuster servas ja nagu me teame, siis pits on ainus asi, mis on haakristist veel rohkem nazi. See on rahvuslik-kapitalistlik ühiskond.

??: Arvad, et on nii basic-allegooria või? Ma üritaks kuidagi sügavamalt lugeda.

Rostov: Ee, no ma ei tea, oot, vaata see läheb edasi ka veits. Kui sa üritad seda „rõivast“ endale selga tõmmata, siis sa avastad ühtäkki, et see on ju täiesti jäik, sinu poolt muutmatu. See on allegooria sellele, et me oleme siin maailmas lukus, vangis, võimetud muutma teda kuidagi. Elu sees ei suuda sa kapitalistlikku ühiskonda muuta / end temas mugavalt tunda. Kõik liigutused, mis sul on võimalik teha, on sul võimalik teha selles raamistikus, mida ta sulle pakub (hei, saad veits puusi hõõrutada!)

??: Selline vangla, mille sa paned endale ise vabatahtlikult selga?

Rostov: Midagi sellist jah. Okei no veel veits. Nad on vertikaalsed, kõrguvad sirge seljaga püsti, nagu randiaanlik inimene. Randiaanlik inimene ei küüruta kunagi. Või nagu kapitalistlik vertikaalsus, sest vaata, stratifitseerunud ühiskond on antagonistlik iseeneses üksteise vastu strata vs. strata. Kapitalism vajab rahvuslust, et ellu jääda, ainus viis, kuidas vertikaalselt konfliktne ühiskond koos püsib, on kui ta fiktiivse iperossiga end koos hoiab. Välja mõeldud „meie vs. nemad“ retoorikaga, basic stuff.

??: Ei ma saan aru jah, kuule chill, chill360

Rostov: There is no chill oh god I’m stuck in the rigid structures of capitalism being mocked by conceptual art which has long since been subjugated into the grand hegemony of the neoliberal world order only serving to reify its message and dominance can I please wake the fuck up now? Fucking ostukärud jesus

christ.

Tanja Muravskaja

Jälgi, kuidas kunstnik loob kunstiteose ja kommenteerib sellega ühiskonda. Jälgi, kuidas kunstnik võtab positsiooni, annab hinnangu.

Jälgi ka, kuidas kunstnik on hea inimene ja tahab head. Jälgi, kuidas kunstnikul ei ole selleks vahendeid.

Jälgi, kuidas kunstnik pärib sõnavara, kujundid, materjalid ja võtted kunsti maailmast.

Jälgi, kuidas kunstnik kasutab sõnavara, kujundeid, materjale ja võtteid kunsti koolist.

Jälgi, kuidas materjalid ja võtted, mis on kunstikooli õpilastele käepärased ja kättesaadavad, on korduva kontekstualiseerimise tõttu sind konditsioneerinud tundma tunnet, et see näeb välja nagu kunst.

Jälgi, kuidas kunst näeb välja nagu kunst.

Jälgi, kuidas kunsti keel ei lahku kõneleja kõrist. Jälgi, kuidas vaakum ei kanna sõnu su kõrva.

Jälgi, kuidas kunst ei kanna mõju ei sulle, su emale, su lapsele. Jälgi, kuidas kunst ei ütle midagi su naabrile.

Jälgi, kuidas kunst ei tähenda midagi su raamatupidajale, su arstile, su presidendile, su preestrile.

Jälgi, kuidas kunst ei osale ühiskonnas. Jälgi, kuidas kunstnik ei osale ühiskonnas.

Jälgi, kuidas kunst tegeleb reaalsuse mittepuudutamisega. Jälgi, kuidas kunst võõrandab.

Jälgi, kuidas kunst on kõigest hoolimata enesega rahul. Jälgi, kui hambutu see on.

Ragne Kikas

Ragne Kikas õpetab, et inimeses on peidus võlur, kes tahte jõul võib manipuleerida tähendustega teiselpool metafüüsika loori. Sundida musta kunstiga sealpoolsust oma soovide järgi käituma. Nihutada mateeria kategooriaid võõrastesse lahtritesse. Hirmuäratav jõudemonstratsioon ühest küljest, lootustandev koopamüüdi negatiiv teisalt: piisava tahte olemasolul võivad varjud liigutada valkkehi. Signaal liigub mõlemat pidi.

Sissetungija on lahti muukinud reaalsus-metafüüsika telegraafside keskjaama ning ühenduspuldil tähistajate ja tähenduste kaabelduse oma suva järgi ümber tõstnud. Pimedusest kostab: „Reaalsuse telefonioperaator Kikas kuuldel!“ Kord signaalsõlmes end sisse seadnud, saab rituaal pihta hakata. Operaator-võlur haarab sealpoolsuses kinni kontseptsioonide ja platooniliste ideaalide ainest ja venitades seda läbi metafüüsilise traadiahendi järjest peenemaks, tõmbab ta selle siiapoole reaalsuse sirmi tähenduse niidiks, mida siduda lipsuks ümber valitud mateeria.

Läbi salapäraste tseremooniate ja kummaliste iidsete riituste muudab ta midagi argist millekski kaugeks ja eksootiliseks. See on Siiditee, millel igapäevane transtsendentaalse kauplemise käigus horisonditaguseks luksuseks moondub. Tarnides tähendust tagasi siia meie mudast ja savist maailma, immutab ta mateeriat läbi kontseptsioonidest, mis olid kunagi talle jumala loodud maailma esimestes kavandites võõrad. Nüüd ühtäkki aga inimese tahte jõul on materjal uutest mõtetest läbi põimitud. Kui munakividel raeturg on tühi ja kõle, siis vaimubasaar on kujutlusvõimeinimesele kaugetest vürtsidest lookas.

Kord oma toorained, maitseained, tööriistad ja vahendid välja valinud ja valmis ladunud, saab gastromant peale hakata. Pelgas aatomstruktuur seguneb mingi tumeda ainega, mida footonid kunagi ei näe. Saatanlikus valguses kandub tähendus mateeriale ümber ja tinast transmuteerub kuld. Lindemann vaatab ahastusega pealt, kuidas alkeemik teeb ringist ruudu.

Ja nii on ta selle rituaaliga muutnud aine olemust. Mateeria, mis kipub rebenema, kortsuma, kannatama kõikide maiste haiguste käes, voltub nagu proteiiniahel millekski võimekamaks.

Selle protseduuri käigus omandab mateeria tugevuse ja vastupidavuse, nagu imbuks ta läbi nende sitkete maanaiste vaimust, kelle kudumistehnikaid laenates on see tulemus saavutatud.

Alkeemiline võte muudab väljendust ootava avatud ja alti materjali, mis on valmis vastu võtma märki ja seda kandma ja muudab ta millekski suletuks. Millekski, mis on valmis ja eneseküllane. Ta on nüüd midagi, mis ei vaja enamat, et olla tema ise. Selle portsessi nimi on töö.