Kui moeuuringutega alustasin, oli mul hea meel, et see akadeemiline valdkond keskendub soo ja seksuaalsusega seotud küsimustele ning pöörab võrreldes teiste aladega marginaliseeritud gruppidele, näiteks geimeestele, enneolematul määral tähelepanu. Veelgi enam, ja kuigi see võib tunduda ootamatu, arvestades, kuivõrd suurt rõhku pannakse tänapäeva kultuuris naistemoele, siis mida rohkem ma moeajalugu loen, seda selgemaks saab, et moeajalugu ei ole eelkõige mitte naiste, vaid meeste moe ajalugu.
Moekalt ja ekstravagantselt riietuvate meeste ajalugu on pikk ning neile on selle jooksul ka mitmeid hüüdnimesid pandud. Inglismaal kutsuti 17. sajandil teatraalselt rõivastuvaid naiselikke mehi fop’ideks ning 18. sajandil toretsevalt riietuvaid naiselikke aristokraatidest noormehi macaroni’deks. Me kõik oleme kuulnud nn esimesest moodsast inimesest, keskklassi kuuluvast dändist, keda Šoti 19. sajandi esseist ja satiirik Thomas Carlyle kirjeldas kui „rõivakandjast meest, meest, kelle tegemised, amet ja kogu eksistents koosnebki rõivaste kandmisest“. Tänapäevalgi on moekal mehel palju nimesid olnud: 1980. aastate „uus mees“, 1990. aastate „metroseksuaal“ ja selle aastatuhande „hipster“.
Moekat inimest on mitmeti nimetatud, kuid vaatamata igasugustele siltidele on selge, et rõivastus on alati mänginud ja mängib siiani olulist rolli klassi-, soo- ja seksuaalidentiteedi vormimisel. Ja mida veel silmas tasub pidada on see, nagu Shan Cole oma raamatus „Don’ we now our gay apparel“ (2000) väidab, et geimeeste stiilivalikud on alati ka heteromeeste moodi mõjutanud. See kehtib niisamuti ülalmainitud moeikoonide puhul: liialduste ja ekstsesside kaudu esitasid nad omaaegsetele (heteroseksuaalse) mehelikkuse normidele väljakutse. Moekatele meestele pandud hüüdnimesid kasutati halvustavalt: viidati, et nad olid naiselikud ning ebaloomulikult edevad ning liialt rõivastest ja enese eest hoolitsemisest huvitatud. Neid nimesid kasutati sageli ka eufemismidena, et mehe seksuaalne orientatsioon kahtluse alla seada.
Aluspesu puhul tuleb range eristus hetero- ja homoseksuaalsuse vahel vägagi selgelt välja. Olgugi, et tänapäeval on aluspesutootjad moetööstuses olulisel kohal, on need rõivaesemed ajalooliselt mitmete tuliste seksuaalsust ja tagasihoidlikkust puudutavate arutelude keskpunktis olnud. Meeste aluspesu hakkas laiemalt levima 19. sajandil, paralleelselt kitsaste nahavärvi pantaloonidega. Liibuvate pükste all pidid genitaalid kaetud olema ja mehed hakkasid kandma kehakuju järgivaid aluspükse, mida pantaloonide all näha polnud. Kuna aluspesu on lähedalt seotud seksuaalsusega, pole ime, et õige ruttu hakkasid need homoseksuaalsust tähistama. Et igasuguseid viiteid seksuaalsusele, ja eriti homoseksuaalsusele pehmendada, pidi meeste aluspesu olema valge ja võimalikult neutraalne. Värvilised alusrõivad viitasid homoseksuaalsusele.
Meeste aluspesu n-ö heteroseksualiseeriti alles meestemoe revolutsiooni käigus 1960. aastate lõpus. Peenemat aluspesu ei turundatud nüüd enam üksnes gei- meestele, seda võisid kanda kõik mehed. See viis aga olukorrani, kus geimehed loobusid aluspesust sootuks: 1980. aastate n-ö kloonide ehk hüpermaskuliinsete Tom-of-Finland-tüüpi meeste geisubkultuuris ei kantud enam üldse aluspükse ning lasti genitaalidel läbi kitsaste teksade välja paista. 1990. aastate alguses muutis USA bränd Calvin Klein valge aluspesu taas moekaks. Calvin Kleini valgetest puuvillastest bokseritest sai kõige populaarsem aluspükste tüüp nii geide kui heteroseksuaalsete meeste, aga ka naiste hulgas, hägustades seega piiri mehelikkuse ja naiselikkuse vahel.