Jaanus Samma argi-, argoo- ja agroseksuaalsuse uuringud jätkuvad, moenäituse formaat lubab tal taas tegutseda rõivadisaini ja kunsti hägusel piiril, tuletades siinkirjutajale meelde, et oleks pidanud Samma ropu grafitiga kampsuni ostma enne seda, kui kunstnik etableerus ja kampsuni hind mitmekordistus. Kui on isu, tuleb tarbida.
Eesti talupoegade tarbimisvõimalused olid isegi enam piiratud kui tänapäeva kunstikirjutajatel, nende garderoob polnud kuigi vaheldusrikas ning seda mõjutasid eelkõige aastaajad, mitte kandja tujud. Samma modifitseerib Eesti karjust, võttes šnitti Touko Valio Laaksonenilt, pumbates aneemilise põllumehe veenidesse steroide ja testosterooni, riietades rõhutab ta lihaselist selga ning genitaale. Keset novembrit kartulipõllul askeldavast aseksuaalsest vennikesest saab Berghaini järjekorras passiv iharobot, airBaltic viib teda pooleteist tunniga antipastoraalist erootilisse utoopiasse. Samma tuuningu läbinud Andres, või oli see hoopis Pearu, pöörab pahupidi oma enesehinnangu, miinustest saavad plussid, provintsist endine eksootiline koloonia ning nüüd on Meie Mees salongikõlblik ning oodatud linasesse rüüsse riietatuna iga mõisniku ja mõisaproua siidist linade vahele.
Kas sa oled olemas, kui sind pole Instagramis, kui su teod pole veebi salvestatud, kui su selfie’d pole laike kogunud? Milleks kõigeks on inimene võimeline, et neid laike kätte saada ja kas virtuaalne heakskiit saab inspireerida head kunsti?
Lepik valdab ühtmoodi hästi ehtekunsti meediumina ja virtuaalset reaalsust esinemisplatvormina, ta oskab teha metallist ja etnovormist tõelist laigimasinat. Lepiku loodud esemed on instagramable’id ja see on hetkel moemaailmas kõige olulisem sõna. Kui sa ei ole instagramable, siis miks sa üldse olemas oled, mida sa tahad siit showroom’ist ja catwalk’ilt saada? Moele pole omane võltshäbelikkus, mood on alati olnud tähelepanunäljane, seetõttu tunneb ta end uues maailmas, mida valitseb eksplitsiitsus ja totaalne nähtavus, kõigist kunstidest vaat et kõige paremini. Ehtekunst ehk siis Charon Kranseni definitsiooni kasutades „kantav väikevorm“ sobib instamaailma isegi etemini kui riided, makrovõttes ehet näha on ju põnev ning teatud ehteid luuakse pelgalt ühe pilve üleslaetava kaadri tarvis. See tähendab, et loomise alguspunkt on teisenenud, loomise vallandab teistsugune, meile veel lõpuni tundmatu vajadus. Lepik on aga juba pununud sellesse uude alguspunkti endale traadist pesa.
Isiku lagunemist hüütakse skisofreeniaks, mõnikord dementsuseks, isiksust pidavat lagundama ka alkoholism ja muud sõltuvused. Laguneva isiksuse lähedased, tunnevad end halvasti ja püüvad leida varemete vahelt seda inimest, kes kunagi olemas oli, aga leiavad vaid varje ja kummitusi ning neidki iga päevaga järjest vähem. Maailmas, mis muutub järjest kergemini ja raskemini hoomatavaks, on järjest keerulisem püsida koos, kõikvõimalikud füüsilised ja vaimsed segajad lahutavad meid iseendast, panevad unustama oma südamesoove ja unistusi, asendades neid ostukorvi sisuga netipoes ning krediitkaardi miinusega.
Identiteet ja isiksus on tihedalt seotud, identiteeti konstrueeerides ja seda pidevalt üle kinnitades on isiksusena võimalik kauem vastu pidada. Identiteeti saab röövida, tükeldada ja rahaks teha – mood teeb seda pidevalt. Identiteet võib aeguda ja hallitama minna ja siis taas moodi tulla, suure tõenäosusega mitte enam raskepärase eluaegse karistusena, vaid dekoratiivseteks elementideks lagundatuna. Ojavee parodeerib maailmakuulsate identiteediröövlite Rubchinskiy ja Gvasalia mänge homo sovetikus’e teemal. Võtab neil käest kinni, jalutab koos venelase ja grusiiniga mitu Eesti miinimumpalka maksvates koletossudes rapsipõllu keskele, sinna, kuhu on maetud vanaema pidurüü, mis ikka veel veidral kombel pole lõpuni dematerialiseerunud ja pakub õmbluste vahel kodu kummitustele ja rahvalaulu veidralt moonutatud kajadele.
Eestivenelane on veider identiteet, udune ja ebaselge kombo – oskan seda öelda ise sellesse liiki kuuludes. Oma võõraste seas ja omadele võõras, Puškini ja Tšehhovi keele kandja, kes kombineerib verivorsti Olivje salatikuga ning eelistab, võimalik et olude sunnil, Pärnut Krimmile. Balti mere äärde asumisele saadetud kohalike poolt vihatud igavene võõras, Läänemere kolonisaator, kellest saatuse vingerpussi tõttu on saanud teise sordi inimene, kes elus edasijõudmise nimel tihtipeale loobub oma isanimest geneerilise kohaliku perekonnanime kasuks. Meenub näiteks kooliõde Irina Tsainaja, kellest sai Riina Kohv.
Gerasimov on teravalt moodne moefotograaf, alaliselt näppu aja pulsil hoidev trendijahtija. Ära eksinud piiririiki, mis paljuski oma identiteedi ehitanud suurele naabrile vastandumisest ja kuhu mood ning trendid jõuavad alati siis, kui on liiga hilja. Et neid rohkem püüdma ei peaks, et oleksime lõplikult trendist ja selle lõputust tagaajamisest vabad, rõivastab Gerasimov eestlasi, venelasi ning tiblasid khakivärvi univormi, mis sobiks nii Gulagi asuniku selga kui Kanye Westi uude kollektsiooni. Lisaks võib toimida Gerasimovi vorm ka piirivalvuri riietusena, ida ja lääne vahelisel piiril, mida tunnetavad teravamalt ning valvavad selle võrra hoolsamalt inimesed, kellel enda rahvusega on segased lood, maailmas, kus rahvus on taas kilbile tõstetud, selleks et jagada maid ning maist vara.
Mood on eelkõige vaatamiseks, kõigepealt sulle ja siis teistele. Moe katsumine on vahepealne aktsioon, pärast seda, kui sa toodet märkasid ja enne seda, kui hakkasid seda enda seljas teistele näitama. Kui katsumine on ebameeldiv, astuvad omavahelisse võitlusse edevus ja mugavus/laiskus. Kui esimene kaalub teise üle, paned sa rõiva selga ning siis kannatad terve õhtu liiga kitsaste teksaste põhjustatud vereringehäireid või higistad kurvalt polüestersärgis.
Laivi võtab ette ebamugavuse ja viib selle järgmisele tasemele: kui tema interpretatsiooni rahvuslikust moest selga paned, peaksid korraga kontakti astuma lödiseva lateksiga ja kareda kruusaga. Kindlasti oled just sellisel kruusateel kunagi jalgrattaga külili käinud ja saanud põlved veriseks, seejärel üritanud verejooksu peatada tee äärest kõrte vahelt leitud teelehega. Kruusatee viib suvilasse, kohta, mis ei ole päris talu ega ka linn, suvila on ajutine ja suvilas veedetud suvemälestused on üürikesed nagu mood, justkui vahekiht sinu mõistuse ja tegelikult toimunu vahel, nii nagu lateks on vahekiht sinu ja Laivi loodud kostüümi vahel.
Eestlane olla on tihtipeale veidi ebamugav, läänes pead seletama, mis loom sa selline oled (eelkõige iseendale) ja et Skype on parem kui Facetime, ida tahaks sind aga su arvates alla neelata. Mööda kruusateed saab nii ida kui lääne eest põgeneda tagasi suvilasse, lapsepõlve, sellesse kohta aegruumis, kus kedagi ei huvita su päritolu, eriti siis, kui sul on uus läikiv jalgratas ja verise põlve külge kleepunud teeleht, mis tähistab julgust sõita kiiresti takistustele vastu.
Lähme sõidame, teeme ühe ringi, mulle meeldib see, mida minuga teed. Alati vaimukas ja mitte kunagi igav inimene-kui-kunstiteos ning trikster par excellence Lemsalu kärutab ringi moeskeleti sees, millelt on rebitud kogu ahvatlus, mida marketingiosakonnad ning moedisainerid sellele külge poogivad. Käruingli puhul oleks lihtne rääkida ületootmisest, Bangladeshi orjavabrikutest ja muust tavapärasest vasakpoolsest moediskursuse osast, kuid valime parem teise teekonna, oletan, et nagunii kirjutab sellest keegi kaaskriitikutest.
Facebookis korjasin üles järgmise seisukoha: „Art is like masturbation. It’s selfish and introverted and done for you and you alone. Design is like sex, in that there is someone else involved, their needs are just as important as your own, and if everything goes right, both parties are happy in the end.“ Kahjuks peab tõdema, et elame ajastul, kus säärane mõtteviis on prevaleeriv, mis siis, et ilmselt igale mõlema funktsioneeriva ajupoolkeraga inimesele on see õõvastav. Disainimajandus on uus plaanimajandus ja kasutajakogemus on olemise kõrgeim vorm. Kasutajakogemuse on seadnud esikohale ka Prisma, näiteks on nüüd Prisma kauplustes olemas väiksed karussellid, millega lastele meeldib sõita ja selleks, et neid karussellilt ära saada, tuleb osta Lego.
Oleme lukustanud ennast kuldsesse puuri, loobudes küsimustest ja mõtlemisest tarbimisest tuleneva rahuolu nimel. Eestlane tarbib hoolega, võtab selleks laenu ja defineerib end läbi terve rea toodete, osal neist on Eesti 100 logo või siis Muhu muster. Lemsalu kaunistab tarbija puuri pitsiga ja rullib sellega minema, anarhia poole, düstoopilisse kaubanduskeskusesse suundudes, kus puhub tuul ja uluvad zombid.
Ammuse intervjuu käigus ütles Eesti üks tuntumaid moedisainereid Reet Aus mulle, et unistab kleidist, mida saaks kanda absoluutselt iga päev, teatud sorti univormist, mis suudaks teda vabastada kõigist muudest riietest. Sama mõte valdab mind alati, kui olen vähegi suuremas poes, sobrades kaltsude vahel, otsides seda miskit, mis teeb mind kuidagi rõõmsamaks, paremaks, ahvatlevamaks. Otsin ideaalset raami oma minale, tekstiilist toodet, mis toimiks kandikuna, millel ilutseb mu vaimustav persoon. See kandik peaks olema üheaegselt nähtamatu ja särav, tõmbama tähelepanu, kuid mitte endale, vaid mulle. See, mida otsin, on kaltsumaailma Püha Graal, seda ajavad taga kõik teadlikud riideskäijad ning seda ei saa kätte meist keegi. Ometigi, ilmselt on ta täiesti kättesaadav ka kõigile neile, kes moest ei hooli.
Muravskaja püüab visualiseerida seda võimatut moevormi, asudes samale teele igiliikuri leiutajate ning Saskwatchi uurijatega. Ta destilleerib puuvillast ning õmblustest välja moodsa filosoofilise kivi, mis on ühtaegu banaalne ja tõepoolest toimiv, raamides kandjat täiuslikult ja otseselt. Viga on aga kandjas, kes kuulub seda sorti loomade hulka, kes pole kunagi rahul, kes tahavad alati midagi uut, mis siis, et see kõikehõlmav vajadus toob krahhi meile kõigile. Ühe rahuolu sekundi nimel ühe väikese ego mastaabis oleme valmis ikka ja jälle suunduma Graali jahile, jahirelvaks rahatähed, tulgu pärast või veeuputus.
Lääne kultuuri üks kinnisidee oriendi kohta on olnud aasia naised, delikaatsed kui kirsipuu õied, tummad ning salakavalad, võite lisada sellesse ritta omal valikul veel mõni klišee. Aasia printsesside südametes põlevad vulkaanilised kired, mis ei peegeldu hetkeski nende rahulikel palgeil. Armastuse ja võimu nimel teevad nad pöörasusi, hävitades konkurentidest konkubiine, truudust murdnud imperaatoreid, ebausaldusväärseid visiire ja selle käigus ka iseennast.
Kikas riietab oma Jaapani printsessi kergesti süttivasse materjali, mille kinkis maailmale Hiina. Tänu antud kingitusele on olemas Piibel ja Õhtuleht, massiline propaganda ja tänavaposti külge kleebitud kadunud kasside kuulutused.
Kõikvõimas moemasin on paberit kasutanud unistuste ja ihade monetiseerimiseks, vihmametsad on tselluloositehast läbinuna saanud Vogue’ideks ja Anne&Stiilideks. Vogue’il on keerulised ajad, sultani kunagise lemmiku kandadele on astumas uus favoriit – Instagram. Kirjutamise ja lugemise oskus on kaduv kunst, riietumise oskusest on saamas üks viimaseid viise eristuda ning end väljendada, endast teistele rääkida, oma identiteet paika sättida. Seega on viimane aeg paberil otsida endale uus rakendus, hakata mõtte avalikustamise asemel katma keha.
Paber on endiselt materjal, millest tehakse dokumente, mis meie isikut tõendavad, paber kannab pitsatite raskust ja kannatab kõike, välja arvatud kõrged temperatuurid ja üleujutused. Kikase haprad kleidid liibuvad jõuliselt printsessi keha külge, soovides jääda meiega, kasvõi ilu või endiste heade aegade pärast, mil armastuse lõke leegitses kogu väest.