Claudia Lepik

Lavataguses vormivad naised etenduse eel üksteise päid. See on aeganõudev, täpne ja frustreeriv töö. Kossad õigesse kohta, linik peale nii, et õigesti laupa ja kulme varjab, ja tagant pusasse ei jää. Kõige peale päävüü. Tagant peab kõik õigesti ja õiges kõrguses voogama…

Kui esinemine läbi, tormatakse üksteise võidu linikut peast rebima. Ei ole mõnus tihedalt pea ümber sikutatud kõvade kossade ega palava liniku ja päävüü all ei olla ega mõtelda. Kui mu tollal tilluke poeg esinemise järel seto naisi silmadega natuke aega saatnud oli, tõdes ta tõsiselt: „Ja siis nad võtavad seto riided ära ja ei olegi enam setod.“

Kümmekond aastat tagasi ei olnud peakatte kandmine seto naiste hulgas veel eriti levinud – nagu selle mittekandmine pidulikel puhkudel polnud ilmselt levinud, kui ajas sadakond aastat tagasi liikuda. Aga sedamööda, kuidas eestlased oma rahvuse ümber riiki vormisid, kerkis reaalpoliitiliste valikute keskelt seto eneseuhkus või ehk nördimus vormitava riigi kuju pärast, mida tõdeti olema katse kalevi alla pühkida rahvusriigi üht alustest. Setode nördimus oli koondav, uut loov ja andis jõu identiteedile, mille kandjad on tänaseks toonud setod rohkemgi eesti imidži keskmesse kui esmapilgul loogiline näib.

Ühtlasi on tihenenud ja jõulisemaks muutunud seto sümboolika kohalolu nende igapäevas. Varasemad üpris leebed ootused nii kohalikele kui setofännidele on asendunud üha rangematega. Vaimustusest selle üle, et võõras seto rõivast üldse piisavalt lugu võiks pidada, et seda endale muretseda või selga panna on saanud teatav ettevaatlik kahtlus. Uus valvsus ei kiida enam heaks ei omaenda liikmete lõtva tõlgendust rahvarõivaste kandmisest ega võõraste potentsiaalselt lahjendavat, ehedust murendavat, vale kehaga õiget vormi täitvat sisu. Rõiva ja muude keha katvate või koguni kehale mõjuvate elementide suhe (taas)muutus üha tihedamaks, täpsemaks.

Mis võiks olla veel pühendunum, identiteeti väljendavam kui rahvusliku kuuluvuse jälg kehal? Peavalu kossadest, päävüüst, linikust, kaelavalu rasketest rahadsõst ja higistamine üha tihenevate riidekuhjade all kliimamuutuses maailmas… Võibolla ei võta seto naine enam nõnda lihtsalt endalt setoolemist seljast ega saa seda puule riputada? Kuidas seda sügavalt pähe vajutatud identiteeti endast eraldada? Kas sobibki?

Kuigi siinkandis pole otseselt kehamoonutavat sümboolikat, jätab rahvuslik kuuluvus meile moel või teisel jälje. Veel enam, elu Eestis jätab eri rahvuste esindajate kehadele erinevaid jälgi. Ja sel pole pistmist meie geenidega, vaid hoopis staatusega, mis koos rahvusliku kuuluvusega rahvusriigis inimesele kaasa antakse. Üheks ehmatavaimaks ja kiireimaks muutuseks oli näiteks 90ndate Eestis venelaste hulgas toimunud enesetappude järsk tõus, mis erines nii eestlastest Eestis kui venelastest Venemaal. Vaimu valmisolek kehasse jääda vähenes uutes oludes, kus rahvuse mõju kehade elujõule muutus.

Kuuluvus jätab paratamatult jälje. Ja vahel mitte kuuluvuse kandjale, vaid sellele, kes ei kanna või kannab teisiti: see ilu, mis ühel kaelas, võib teise elus puududes – või nõudmisele alludes – osutuda surutiseks ümber pea, maskiks näo ees, tropiks suul.

Ei, see ei tähenda, et oma kuuluvuse kandmisest ja näitamisest peaks loobuma. Tasub lihtsalt mõelda, kas kuuluvus on ikka vaid enesekohane võime kuuluda, või valgub selle mõju ka nendeni, kes ei kuulu või tahaksid kuuluda teisiti.

Mil määral määrab eesmärk kasutuse? Miks on kummaline või üllatav, kui rivis küünelakid moodustavad järsku kaelakee? Või kui vetsupaberirullist järele jäänud papptoru on keskne tugi, mille ümber on kummiga kinni seotud televiisori, digiboksi ja muusikakeskuse puldid? Või miks on inimesed valdavalt üllatunud, kui nad saavad teada, et parim tööriist kurgi viilutamiseks on juustunuga? Tundub, et Claudia Lepik on sedalaadi moonduste võlur. Sõlg rinnalt pähe kübaraks ja keed rinnalt võrguks näo ette. Mõlemad esemed nihkuvad umbes 50 cm ülespoole. Kunstniku seletus selle kohta, miks ta neile esemetele sellise metamorfoosikuuri ette nägi, on napp. Ometi on mõlemad muunduskuurid võimsad.

Sõlg seisab naise rinnal ja sümboliseerib jõukust ja viljakust. Ta on oma vormilt mõneti sarnane rinnale, vaesel naisel rinnast väiksem, jõukal naise mitme rinna suurune. Naise rind on piima, elu, kasvamise ja jõukuse allikas ning hõbedast mastaapne kuhiksõlg seda jõudu just toonitabki. Suvel lõõmava päikese all põllul tööd tehes tasub üldiselt midagi peas kanda, olgu see siis nokamüts, tanu või õlgkübar. Mitmel pool Kagu-Aasias kannavad inimesed koonusekujulisi õlgkübaraid. Õlgkübar on odavast materjalist, valmib kiiresti, on kerge, hõlpsasti asendatav ja kaitseb päikese eest. Kuhiksõlg on kallis, valmib aeglaselt, on raske, teda hoitakse hoolega ja ta on üldiselt koormaks kaelas ja auks rinnal.

Seto naiste keedel rippusid tsaari ajal teiste väärt kulinate seas hõberahad, mis taas andsid aimu naise pere jõukusest. Siin katab müntidega ehitud võre nägu. Me tunneme teised inimesed ära ennekõike nende näo järgi ja aimame nende meeleolu neile näkku vaadates. Mask, võre või rätik näo ees võtab võime neid tundeid näost lugeda ja lisab kandjale anonüümsust ja salapära. Näo ette toodud neutraliseeritud hõberahavõrestik lubab väärismetallist ketaste vahelt näoilmeid aimata, kuid ennekõike siiski katab näo. Võrutaguse näo asemel vaatab nüüd teistele vastu hõberahasein.

Portretisti pilguga ringi vaadates on ilmne, et meie ümber on hulgaliselt eriilmelisi palgeid. Seda hämmastavam on meie võime neid eristada, meeles pidada ja ära tunda. Võiks arvata, et siin mängivad olulist rolli detailid – silmad, nina, suujoon. Psühholoogilised uurimused on aga näidanud, et meie aju tuvastab nägusid nende üldkuju ja detailide omavaheliste suhete alusel. Meie võime eristada suurt hulka nägusid teineteisest tuleneb tõenäoliselt meie võimest aduda erinevusi mitte nägude detailides, vaid üksikasjade omavahelistes suhetes.

Samamoodi ei ole ehted iseseisvad detailid; nad saavad oma tähenduse suhtest riietusse, millega koos nad tervikliku ansambli moodustavad.¹ Ehtekunstnik Claudia Lepik mõistab seda hästi, kui ütleb oma kunstnikupositsioonis, et „igal ehtel on vähemalt fiktsioonis olemas kaaslased rõivaste, majade, inimeste ja linnade näol“.

Lepiku teos koosneb kahest komplektist. Esiteks ehe, mis kinnitub maskina näole. Traatkarkassi ristumiskohtadesse on kinnitatud hõbedast kettad, mis karkassiga kokkupuutumisel tekitavad heli. Selle juurde käivad ümmargused kõrvarõngad, mille kinnitamiseks pistetakse kõrv kettakujulisse ehtesse lõigatud august läbi. Teiseks, ühest suurest ja kahest väiksemast kettast koosnev ninaehe, mis ketaste kokkupõrkel tekitab heli. Selle juurde käib alumiiniumist, silmini ulatuv peakate, mille inspiratsiooniallikas on kuhiksõlg.

[M]eie sotsiaalne isiksus on teiste inimeste mõtete looming. [---] Me täidame meie poolt nähtud inimese füüsilise kontuuri mõistetega, mille me temast moodustanud oleme [---] Lõpuks täidavad need nii täielikult tema põskede kaare, järgivad nii täpselt tema nina joont, segunevad nii harmooniliselt tema hääle kõlaga, nagu nad ei oleks midagi enamat nähtamatustümbrikustningigakordnäemesedanäguvõikuulemeseda häält, siis me tunneme ära ja kuulame neidmõisteid.²

Nägude äratundmine nende osade konfiguratsiooni alusel on vähemalt osaliselt mõjutatud meie mõistete poolt. Mõistete üheks keskseks funktsiooniks on liigitamine ning liigitused on sotsiaalsed selles mõttes, et need aitavad keelelisel kogukonnal tegelikkust sarnaselt liigendada. Kõik see käib ka nägude kohta, sest me liigitame inimesi nende nägude alusel – ühel on õpetaja pale, teisel on sõduri ilme, kolmas on eestlase nägu. Need on teatavad valmismustrid, millesse meid kõiki meie nägude alusel sobitatakse.³

Lepiku maskilaadsed ehted lõhuvad kandja näo detailide omavahelisi visuaalseid suhteid, pidurdades vaatajate mõistetel põhinevat tuvastamis- ja liigitamisprotsessi. Selle asemel, et kellegi nägu ameti või rahvuse alusel liigitada, panevad Lepiku ehted meid teiste nägusid kuulama. Tema ehete kandjad tekitavad erinevaid helisid tänu erinevustele kehahoiakus ja liikumises. Milliste uute mõistete ja liigitusteni võiks aga viia inimeste äratundmine, meenutamine ja eristamine nende näohelide alusel?

1. Barthes, Roland. [1961] 2013. “From Gemstones to Jewelry,” The Language of Fashion,tlk. Andy Stafford. London: Bloomsbury, 58.
2. Proust, Marcel. [1913] 2003. In Search of Lost Time, Vol. 1: Swann’s Way, tlk. C. K. Scott Moncrief, Terence Kilmartin ja D. J. Enright. New York: The Modern Library, 23–24.
3. Deleuze, Gilles ja Félix Guattari. [1980] 2004. A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia, tlk. Brian Massumi. London: Continuum, 196.

Olin vaimustuses fotost, millel oli nagu tükk mingis uksevõrest. Pildilt jäi mulje, et see võre on päris raske, metallist. Võre oli näo ees, nina oli võrest läbi ja pildi pealkiri „Ninaehe“. Päris vaimukas, mõtlesin. Tegelikult polnud asjad nii, nagu esmapilgul näisid, see oli väike hallukas.

Claudia Lepik on ehtekunstnik, kes oma kollektsioonis esitab kummalisi näo- ja kõrvaehteid ning alumiiniumist kübarat. Tema kollektsioon on inspireeritud set0 ehetest. Claudia asetab ehteid ringi, rinnaehteid sobitab pähe ja näo ette. Tema ehetel on funktsioon varjata, kaitsta, takistada, kuigi tavaliselt on ehete funktsioon kaunistada. Lehmalastele pannakse samasugused taldrikud nina kaudu suu ette, et nad ei saaks kõike piima ära juua. Kusagil Aafrikas on ka sellised ninaehted moes. Selliseid oleks lõbus kanda, et end teistmoodi tunda – segav faktor võib vahel anda elule midagi juurde, mingiks ajaks. Võime saada aimu, mis tunne on olla piimatööstuses kasvav väike frustreeritud vasikas, kes ei saa emapiima juua. Või mida tunnevad elevandid ja hobused, keda kasutatakse paraadidel või rongkäikudel, kus neile igasugu sitse, satse ja kulinaid laubale pannakse. Eks see sõltub inimesest, aga mina vist tüdineks ja mulle muutuks ruttu häirivaks, kui iga mu liigutus mingit heli teeks, kohe meenuvad tuulekellad ju.

Claudia Lepiku kõrvaehe ei varja, ei kaitse, ei takista. Kõrv justkui ise muutuks ehteks, kõrvale mõeldud kõrvaehe toob kõrva esile. Ma pole kõrva kunagi nii paljana näinud. Justkui oleks see valmis kõrvaoperatsiooniks. Kõrvarõngad on nagu kõrvariided, kaunistused. Lepiku kõrvaehe on aga täiesti vastupidine – kõrv ise on ehe.

Moekunst, ma mõtlen päris moekunst on minu silmis midagi, mis pole eriti kantav ega praktiline, ülejäänu on rohkem tarbekunst. Claudia Lepiku näoehteid näen ma sotsiaalse moekunstina. Kasutust leiavad need väikestes sektides, on fetišistlikud ehted.

Ilus edasiarendus on see, et seto kaelaehe on ülespoole roninud, rinnalt pähe. Silme ette kangastus pilt seto rahvariietega vihasest mutikesest koos selle ninarõngaga, see sobiks lisandina ka juba nende olemasolevatele ehetele. Tore oleks ka, kui see ninaehe leviks argielus, umbes nagu müts, et laua taha istudes võetakse ninaehe eest. Seda ninaehet võiks kanda ka inimesed, kes ei taha, et nendega suheldakse, et see on märk – kao minema, ära kõneta mind, ma ei taha suhelda – või märk, et ära paku mulle süüa, olen dieedil.

SÜNNIMÄRGID

Traditsioone võib tõlgendada nii negatiivsete kui positiivsetena, nii pärandi kui koormana. Nad on nagu uksed, sest nad ühendavad ja eraldavad samaaegselt. Claudia Lepiku teosed ei võta kokku mitte üht riiki, vaid üht teatud hõimu. Ehtekomplekti läbib teatav sugukondlikkusest ja veregrupist pajatav metalne heli. Nad on nagu mõni arm või sünnimärk. Nad sümboliseerivad ninast, kõrvast või suust rippudes hõimu füüsiliselt.

Aga nende väärtus on sõltuvuses kontekstist. Kui setode kogukonnas nõuavad ehted tähelepanu ning demonstreerivad kõrget sotsiaalset staatust ja rikkust, siis Tallinnas toimivad nad keskkonnast distantseeriva kattevarjuna, mis näiliselt piiritleb ja paneb unustama.

Neid vaadates kostab mu kõrvu Shakira „Waka Waka“.

Witold Gombrowicz märkis, et meie ego kaal sõltub meid ümbritsevate inimeste arvust. Oma 1937. aasta meistriteoses „Ferdydurke“ täheldas see Argentina-Poola kirjanik, et vananemine tähendab lapsepõlves avastatu unustamist: ehitame sotsiaalseid maske, taastoodame täiskasvanute rituaale, järgime traditsiooni, muudame ennast vähem autentseks, võõrandume, laseme ennast patroniseerida.

Tunnen oma rahvust läbi sünnimärkide ja armide. Vananen ja loon üha uusi maske.

Ma ei hoia eestist kinni, sest eesti keel või kultuur on kuidagi objektiivselt parem, ma jään siia, sest kui ma juhtusin siia sündima, võin ma ju oma elu sellele ühiskonnale pühendada.


tume ja ilus ida-euroopa rahvuslus

Claudia tööd asuvad rahvusvahelisel ehte ja moe avangardi maastikul, neid on hea vaadata, teostest hõngub professionaalsust ja tõsiseltvõetavust, eetilist maailmavaadet. See hindab materjali eneseküllasust ja looja – kandja vahelist sidet, ideaali, kus eseme kulumine on ta väärtuse kasv, mitte kahanemine. Kus objektid, mida me kinnitame oma keha külge, on eelkõige osa meist ja meie eluloost, meie minapildist ja mitte pelk kuvand, mida projitseerida teistele vaatamiseks. Või kui täpsemini öelda – me tung seda teistele näidata tuleb soovist end ise näha – inimesed on meie jaoks peeglid.

Ma puutusin Claudiaga esimest korda kokku internetis Yohji Yamamoto fotot kommenteerides. Inimesed hindavad Yamamoto juures eri tahke, aga keskne on ideoloogia, milles leidsime Claudiaga ühise keele. Me tutvusime ja armusime, sest me jagame sarnast maailmavaadet.

Selle komplektiga näeb Claudia minevikus midagi, mis võib meid edasi viia. Ta tõstab selle tänapäeva selles vaeva ja häbi tundmata. Rahvus pole niivõrd maha pestud, kuivõrd seda pole seal kunagi olemas olnud. On vaid inimesed ja nende kombed, minevikus ja tänapäeval. Kuidagi suudab Claudia pilk näha ajalugu selles pattu nägemata.

Paljud on mingil eluperioodil laskunud irooniasse või vihkamisse, etleida sealt kaitset,mina nende seas. Noorena juhtub.Claudia aga pole kunagi olnud küünik. Kuidagi on siin külmas baltikumi tagalas üles kasvanud inimene, kes hoolimata maailma, mööduva aja ja kibestunud ühiskonna ponnistustele pole muutunud kalgiks ega vastikuks. On suutnud jääda siiraks ja heatahtlikuks, pealiskaudsel vaatlemisel peaaegu naiivseks.

Jõulise žestiga tõstab Claudia setode kilbi pea kohale ja kuigi ta kaitseb nii oma mõtteid, jätab südame avatuks. Selle liigutusega kutsub ta sind end nägema, markeerides samal ajal ära isikliku ruumi piirid. Rinna avamises on tunda ka soovi end kaitsta ja peituda. Ta maskeerib end, ehitab näo ette võrestiku oma anonüümsust valvama. Samal ajal kui mask varjab kandja identiteeti, kuulutab ta kõigile nagu lõgismadu: „Ma olen olemas, ma olen siin, vaata ette!“ Soovis peituda on kirjas ka ohu ähvardus, see pole niisama argus. See kaitseb nii ennast kui teist. Ta näeb sind silmast silma, aga katab end maailma eest.

Claudia näitab sulle kartmatult oma avatud südant. Kadedust tekitava kergusega leiab ta intiimse kontakti inimestega, mõnikord peaaegu päevapealt. Olen näinud, kuidas liiga kiiresti ja kergelt antud usalduse reetmine on talle sügavalt haiget teinud. Hämmastaval kombel pole see teda kunagi murdnud ja halvast olukorrast on alati välja tulnud seesama Claudia, natuke targem, hing määrdumata. Ta ei kaitse end inimeste eest. Seevastu ma jälgin imestusega, kuidas Claudia suhestub end ümbritseva maailmaga. Ühest küljest vaimustusega inspiratsiooni ammutades, teisest küljest nägemata maailmataguseid struktuure. Võimetus neid vaadelda ja mõista jätab need talle võõraks, halvaendeliseks. Kui minu idee tõest eksisteerib konstrueeritud ja analüütilistes vahendites, kus retoorika joonistab vaevaliselt välja tõe piirjooned, siis Claudia tõde eksisteerib mu jaoks nii müstilises vahetus tunnetuses. Claudia kontseptsioon maailmast on vahetu ja vaikne. Suur avar maailm ei ütle, miks ta end liigutab ja Claudia ei küsi ka.

Kui vaadata Claudia loomet tervikuna, ideoloogilise ja materiaalse kogusummana, siis võib sealt välja lugeda intuitiivset inimese visandit. Sellel kuvandil on Vitruviuse proportsioonid ümber korraldatud, et teha ruumi uute väärtuse jaoks. Kuna tegemist on loomingulise inimese, mitte kunstnikuga, siis ta saab intuitiivselt aru, et teooria tähendab praktikat ja kunst käsitööd. Nii pole ta teosed mitte manifesto, mis punkt punkti haaval muutust nõuaks, vaid action directeselle maailma suunas, mille manifestoon Claudia ise. See liigub sõnatult, ainult tegudes, otse ja vahetult. Ainult nii saab kunstnik tulevikku muuta. Ainult sedasi saab kasvatada reaalsust rohkem endasarnane olema.

Kas viimaks endanäoline maailm pole tegelikult kõik, mida üks kunstnik oma loominguga võib tahta saavutada? Ma julgen suuri lootusi hellitada, sest ainus kaotaja on küünik, kes isegi ei ürita ja Claudia pole nihilismi kunagi kilbiks tõstnud.

Kas sa oled olemas, kui sind pole Instagramis, kui su teod pole veebi salvestatud, kui su selfie’d pole laike kogunud? Milleks kõigeks on inimene võimeline, et neid laike kätte saada ja kas virtuaalne heakskiit saab inspireerida head kunsti?

Lepik valdab ühtmoodi hästi ehtekunsti meediumina ja virtuaalset reaalsust esinemisplatvormina, ta oskab teha metallist ja etnovormist tõelist laigimasinat. Lepiku loodud esemed on instagramable’id ja see on hetkel moemaailmas kõige olulisem sõna. Kui sa ei ole instagramable, siis miks sa üldse olemas oled, mida sa tahad siit showroom’ist ja catwalk’ilt saada? Moele pole omane võltshäbelikkus, mood on alati olnud tähelepanunäljane, seetõttu tunneb ta end uues maailmas, mida valitseb eksplitsiitsus ja totaalne nähtavus, kõigist kunstidest vaat et kõige paremini. Ehtekunst ehk siis Charon Kranseni definitsiooni kasutades „kantav väikevorm“ sobib instamaailma isegi etemini kui riided, makrovõttes ehet näha on ju põnev ning teatud ehteid luuakse pelgalt ühe pilve üleslaetava kaadri tarvis. See tähendab, et loomise alguspunkt on teisenenud, loomise vallandab teistsugune, meile veel lõpuni tundmatu vajadus. Lepik on aga juba pununud sellesse uude alguspunkti endale traadist pesa.

Jewelery¹ on ingliskeelne versioon vanast prantsuskeelsest sõnast jouel, mis tähistab kehakaunistust kõige laiemas tähenduses.

– Gabriele Mentges, „Jewelry“ sõnaseletus „Berg Encyclopedia Of World Dress and Fashions“ (2010)

Inimesed on end alati ehetega kaunistanud. Olenemata ajastust, kultuuriruumist või geograafilisest asukohast on igast soost ja vanusest inimesed end ikka ehtida soovinud. Niisiis on ehted üks vanemaid ja silmapaistvamaid vahendeid soo, staatuse ja inimestevaheliste suhete konstrueerimiseks, kogemiseks ja mõistmiseks. Ehetega on alati püütud ka teistele inimestele muljet avaldada – eriti selgelt väljendub see hinnalistest materjalidest nagu kuld, teemandid või rubiinid, valmistatud ehetest. Väheväärtuslikest materjalidest ehteid peetakse sageli butafooriaks ning seostatakse halva maitse ja kitšiga.

Lääne ühiskonnas on ehted mõjukuse ja võimu sümbol ning sageli seotud ka rahvuskuvandiga. Moeajaloolased on kirjutanud sellest, kuidas 1789. aasta Prantsuse revolutsioon muutis suhtumist moodi ja hinnalistesse ehetesse. Enne revolutsiooni olid ehted ja rõivad otseselt seotud inimese sotsiaalse staatusega, näidates, millisesse klassi ta kuulus. Pärast revolutsiooni aga ähvardas igaüht, kelle moodsad rõivad või kallid ehted vihjasid ülikuseisusele, jõhker surm giljotiini all. Lubatud olid vaid mitteväärismetallidest ehted. Arvati, et need materjalid kannavad demokraatlikke väärtusi nagu vabadus, võrdsus ja vendlus.

20. sajandi jooksul on ehted veelgi muutunud. Kasutatakse aina mitmekesisemaid materjale ning ühest küljest on ehtekunst saanud laiema tarbimiskultuuri lahutamatuks osaks, teisalt aga, kunstivormina iseseisvamaks muutunud. Sageli ei järgita enam tavaarusaama ehtest kui pelgast kaunistusest, seda on ka Claudia Lepiku loomingus näha. Tema suuri ja liialdavana mõjuvaid objekte võiks pigem kantavateks skulptuurideks nimetada.

1. Eesti k ehted