Lavataguses vormivad naised etenduse eel üksteise päid. See on aeganõudev, täpne ja frustreeriv töö. Kossad õigesse kohta, linik peale nii, et õigesti laupa ja kulme varjab, ja tagant pusasse ei jää. Kõige peale päävüü. Tagant peab kõik õigesti ja õiges kõrguses voogama…
Kui esinemine läbi, tormatakse üksteise võidu linikut peast rebima. Ei ole mõnus tihedalt pea ümber sikutatud kõvade kossade ega palava liniku ja päävüü all ei olla ega mõtelda. Kui mu tollal tilluke poeg esinemise järel seto naisi silmadega natuke aega saatnud oli, tõdes ta tõsiselt: „Ja siis nad võtavad seto riided ära ja ei olegi enam setod.“
Kümmekond aastat tagasi ei olnud peakatte kandmine seto naiste hulgas veel eriti levinud – nagu selle mittekandmine pidulikel puhkudel polnud ilmselt levinud, kui ajas sadakond aastat tagasi liikuda. Aga sedamööda, kuidas eestlased oma rahvuse ümber riiki vormisid, kerkis reaalpoliitiliste valikute keskelt seto eneseuhkus või ehk nördimus vormitava riigi kuju pärast, mida tõdeti olema katse kalevi alla pühkida rahvusriigi üht alustest. Setode nördimus oli koondav, uut loov ja andis jõu identiteedile, mille kandjad on tänaseks toonud setod rohkemgi eesti imidži keskmesse kui esmapilgul loogiline näib.
Ühtlasi on tihenenud ja jõulisemaks muutunud seto sümboolika kohalolu nende igapäevas. Varasemad üpris leebed ootused nii kohalikele kui setofännidele on asendunud üha rangematega. Vaimustusest selle üle, et võõras seto rõivast üldse piisavalt lugu võiks pidada, et seda endale muretseda või selga panna on saanud teatav ettevaatlik kahtlus. Uus valvsus ei kiida enam heaks ei omaenda liikmete lõtva tõlgendust rahvarõivaste kandmisest ega võõraste potentsiaalselt lahjendavat, ehedust murendavat, vale kehaga õiget vormi täitvat sisu. Rõiva ja muude keha katvate või koguni kehale mõjuvate elementide suhe (taas)muutus üha tihedamaks, täpsemaks.
Mis võiks olla veel pühendunum, identiteeti väljendavam kui rahvusliku kuuluvuse jälg kehal? Peavalu kossadest, päävüüst, linikust, kaelavalu rasketest rahadsõst ja higistamine üha tihenevate riidekuhjade all kliimamuutuses maailmas… Võibolla ei võta seto naine enam nõnda lihtsalt endalt setoolemist seljast ega saa seda puule riputada? Kuidas seda sügavalt pähe vajutatud identiteeti endast eraldada? Kas sobibki?
Kuigi siinkandis pole otseselt kehamoonutavat sümboolikat, jätab rahvuslik kuuluvus meile moel või teisel jälje. Veel enam, elu Eestis jätab eri rahvuste esindajate kehadele erinevaid jälgi. Ja sel pole pistmist meie geenidega, vaid hoopis staatusega, mis koos rahvusliku kuuluvusega rahvusriigis inimesele kaasa antakse. Üheks ehmatavaimaks ja kiireimaks muutuseks oli näiteks 90ndate Eestis venelaste hulgas toimunud enesetappude järsk tõus, mis erines nii eestlastest Eestis kui venelastest Venemaal. Vaimu valmisolek kehasse jääda vähenes uutes oludes, kus rahvuse mõju kehade elujõule muutus.
Kuuluvus jätab paratamatult jälje. Ja vahel mitte kuuluvuse kandjale, vaid sellele, kes ei kanna või kannab teisiti: see ilu, mis ühel kaelas, võib teise elus puududes – või nõudmisele alludes – osutuda surutiseks ümber pea, maskiks näo ees, tropiks suul.
Ei, see ei tähenda, et oma kuuluvuse kandmisest ja näitamisest peaks loobuma. Tasub lihtsalt mõelda, kas kuuluvus on ikka vaid enesekohane võime kuuluda, või valgub selle mõju ka nendeni, kes ei kuulu või tahaksid kuuluda teisiti.