Dmitri Gerasimov

Viktor Jerofejev on kirjutanud: „Moskvast võin ma minna Aasiasse, kui ma tahan, või Euroopasse. See tähendab, on selge, kuhu ma lähen. Ei ole aga selge, kust ma tulen.“

Piiririiges käib enese defineerimine tihti läbi ambivalentsuse eituse. Päris priske osa eestluse enesekujutlusest värvib kirkaks vajadus eristuda naabrist – naabrist, kes on olnud sedavõrd kohal, sedavõrd mõjukas, et eristumine nõuab justkui igapäist pingutust ja vaeva, igaühelt.

„Дурак петух“, mäletan end õppimas väljendit, millega meiega mänguplatsi jagavatele vene lastele vastu nina anda. Kas ma oma nigelavõitu oskusi ka tegelikult rakendasin, ei mäleta. Igatahes oli 70ndate Mustamäel juba eelkooliealise jaoks üks olulistest sotsiaalsetest oskustest suutlikkus eristada, kes on venelane, kes eestlane, ja oskus eristuda. Õhkõrnade erinevuste leidmine oli vaevanõudev tegevus, ja mu üleskasvamist pikkisid pidevad üldistused Eestit okupeerinud rahva tülgastavate või lihtsalt võõraste kommete kohta ja selge signaal – ära ole nagu nemad.

Meie tänane vabadus on väga selgelt kujunenud just säärase koloniaalajaloo raamides. See vormib viise, kuidas me oma tänast päeva ja vabadusi või kohustusi näeme, neist räägime, kellel ja kunas me arvame olevat pigem vabadused, millal ja millisel ennemini kohustused…

Koloniaalikkest vormub nii kolonialist kui koloniseeritu. Anastamise kogemus kujundab imperialisti, kolonisaatorit, kes hakkab maailma enda ümber nägemagi koloniseeritavana, nagu osutab brasiilia mõtleja Paulo Freire. Maa, omand, tootmine, teised inimesed on kõik anastatavad, enda heaks rakendatavad.

Anastatus vormib samamoodi. Kord okupeeritud olnu pole enam iial päris vaba. Ses valguses võib vajadus eitada, et oled sarnane kolonialistiga, osutuda eriti intensiivseks; erinemine saab osaks eneseidentiteedist. Suhe ümbritsevasse maailma kujuneb koloniseeritu, allasurutu staatuse mõjul – koloniseeritud näevad enda positsiooni ohvrina, märtrina, aga see leiab aset samal ajal ka ülepingutatult saavutusuhkes kontekstis. Kuna saavutuse, ülemvõimu mudel tuleb kolonisatsiooni taustalt, näemegi, kuidas see muundunud eeskujuna tegelikult omaks on võetud.

Nii kujundavad mõlemad olekud, kogemused rahvusluse nägu. Veel enam – ka rahvuslust võib pidada omamoodi kolonialismi vormiks, ja mitte ainult ses mõttes, et see lubab oma riigi piiresse jäävaid teisi kuidagi kehvemini, ekspluateerivalt kohelda. Rahvuslus on omamoodi vaimne enesekolonisatsioon: see sarnaneb sõltlaskolonialismi emissaridega, teeb pesa igaühe pähe ja toimib kui hermeetik. Me ei saa olla erinevalt, sest meie peal on anastatuse ajalukk, pitserdatud kannatuste ja samana püsimajäämise kohustuse pitseriga. Kuidas saamegi enam vahet teha enese ja kolonisaatorite vahel? Kas see oli kunagi üldse võimalik?

„Ühed natsid mõlemad, venelased ja eestlased,“ tõdeb suurt tulevikku plaaniv noorpoliitik ja tõmbab selga rõivad, mis 1944. aastast peale pööningul peidus on olnud. Pealtnäha kosmopoliitsed, maailmavallutuseks mõeldud rõivad, millelt teadja terasel vaatlemisel suudab siiski eristada midagi, mis rahvuslikule kuuluvusele viitab.

Küljetaskutega püksid tulevad ja lähevad. Mulle ei ole kunagi meeldinud. Lähemalt vaadates näib, et üks komplekt on kokku õmmeldud, kasutades sinist valget ja musta niiti ja teine kasutades valget, sinist ja punast niiti. Paljudele küllap meenub Soome kunstniku John Phillip Mäkineni pärast 2007. a aprillirahutusi loodud bomberjacket, mis väljast sinimustvalge ja seest valgepunasinine. Pealt eestlane, seest venelane? Või hoopis pealtnäha osa Eesti riigist, aga tegelikult ikka osa Vene riigist? Gerassimovi kopitanud mundrid on aga kaks identse disainiga eraldi seisvat mundrit: üks Eesti ja teine Vene riigi lipu värvides. Nad on kõrvuti, aga eraldi. Kuid siiski – miks lipp? Eestlane, venelane, eestivenelane, venekeelne eestlane, vene-eestlane, veneeestlane, Venemaa eestlane?

Käisin neli aastat tagasi politseis uut passi taotlemas. Pildistamisautomaadis sai keelt valida, klikates Eesti, Venemaa või Ühendkuningriigi lipul. Kui passile järele läksin, märkasin, et Eesti kodakondsuse taotlemist puudutavatel flaieritel kasutati keelte eristamiseks sama riigilipu sümboolikat. Kirjutasin toona politseisse vihase e-kirja. Miks pagana pärast peab politsei õigeks siduda Eesti kodakondsusest huvitatud venekeelne inimene Venemaaga. Kuidas saab nii, et Eesti riik ühe käega justkui lõimib ja teisega, suisa kodakondsust taotledes, tänitab: „Venelane, Venemaa osaks sa jääd!“

Võib-olla olen nüüd neli aastat vanem ja distantseerunum. Enam kurja kirja ei kirjutaks. Nüüd lihtsalt vaataks, võtaks sümptomina kuulumise ja riikluse keerukusest, ehkki natuke ikka mõtleks, et Eesti elanike seisukohalt oleks parem teisiti. Aga ei kaebaks. Mõtleks, et see on osa mängust. E/eesti, V/vene, riik, rahvus, niikuinii on ebamäärane ja selgete piirideta. Kas venekeelne eestlane oleks reageerinud teisiti kui eestikeelne eestlane? Kas eestivenelane oleks reageerinud teisiti kui venekeelne eestlane?

Dmitri Gerasimov on tuntud peamiselt moe- ja elustiilifotograafina, kelle loomingus on olulisel kohal subkultuuride ning noortekultuuri jäädvustamine. Käesoleval näitusel esitleb Gerasimov kahte rõivakomplekti. Mõlemad koosnevad tumerohelist värvi sõjaväelise lõikega jakist ning põlvpükstest. Neid eristab see, et ühele on peale õmmeldud Eesti lipu värvides triibud ning teisele Vene lipu värvides triibud.

Sõjaväemunder on oma tekkest saati olnud teatud ühetaolisse sotsiaalsesse gruppi kuulumise märk. 18. sajandil olid Euroopa sõjaväemundrid pigem erksavärvilised ja silmatorkavalt kaunistatud. Lisaks kandja sotsiaalsele staatusele varjasid erksamad värvid vereplekke. Selliselt riietatud sõduri keha oli vaenlase jaoks justkui värviline märklaud. Muutused univormis olid vähemalt osaliselt ajendatud sõjatehnika arengust. Esimese maailmasõja esimestel kuudel said paljudele prantsuse sõduritele saatuslikuks nende punased univormid, mis jäid hõlpsasti silma saksa uutele kuulipildujatele. Sellest tingituna hakati mundrite jaoks otsima neutraalsemat ja „nähtamatumat“ värvitooni, mis varjaks sõdureid maastikul ning suurendaks nende ellujäämise tõenäosust uute ja võimsamate relvadega peetavates lahingutes. Vormid muutusid ühetaolisemaks ning varasemad silmatorkavad eristused sõdurite ja ohvitseride vahel asendusid minimaalsete eristusmärkidega (pagunid, triibud jms). Teise maailmasõja ajaks kasvas kamuflaaži osatähtsus veelgi. Sõjaväemundri arengut 18. sajandist kuni 21. sajandini saaks vaadata käsikäes sõjatehnika arenguga – mida tapvamaks, täpsemaks ja kiiremaks muutus sõjatehnika, seda nähtamatumaks ning oma keskkonda sulanduvamaks muutusid sõdurid.¹

Neutraalse mundrivärvi otsinguid Esimese maailmasõja ajal raskendasid kaks asjaolu. Esiteks, vajadus leida võimalikult neutraalne ja nähtamatu värv sõdurite mundritele. Teiseks, vajadus eristada rahvusriikide armeedesse kuuluvaid, neutraalsetes värvides sõdureid teineteisest. Nende kahe vastanduva vajaduse rahuldamiseks sobiv kompromiss oli khaki, rohelise või halli toonide kasutamine rahvusriikide armeede vormides.² Kui individuaalses plaanis muutsid säärased mundrid sõdurid senisest veelgi anonüümsemaks, siis rahvusriigi armeele ühise värvi ning mustriga mundrite kaudu seoti nad ikkagi rahvusliku identiteediga.

Ühelt poolt Gerasimovi rõivakomplektid justkui näitavad selle tendentsi lõpp-punkti: eri rahvusriikide sõjaväemundrid on muutunud identseks ning neid eristavad vaid vaevumärgatavad detailid. Teisalt on tegemist sõjaväeriietusest inspireeritud või mõningates detailides sarnanevate rõivastega ja mitte sõjaväemundritega. Seetõttu kuuluvad need ikkagi moe märgisüsteemi.

[Identiteetide] paljundamine ühes isikus on moe silmis võimu näitaja … seepaljundabisikutilma,ettoopeaksriskimaiseendakaotamisega,sest moejaokseioleriidedmäng,vaidnadonmängumärk…riietusemäng ei ole siin enam olemise mäng … see on pelgalt märkide klaviatuur, mille seast igavene isik valib oma päevased meelelahutused; see on paljundamiseks piisavalt rikka ja ära eksimiseks liiga stabiilse isiksuse viimane luksus…³

Samuti vihjavad Gerasimovi rõivad, et rahvusidentiteetide all on üks konstant – sõjaline jõud.

1. Virilio, Paul. [1984] 2008. NegativeHorizon:AnEssayinDromoscopy,tlk. Michael Degener. London: Continuum, 77–85.
2. Virilio, [1984] 2008, 79.
3. Barthes, Roland. [1967] 1983. The Fashion System, tlk. Matthew Ward ja Richard Howard. Berkeley: University of California Press, 256–257.

Esimest korda nende kahe kostüümiga piltide kaudu kohtudes mõtlesin, et issand kui rõve. Natuke seedinud, kangastub mulle kaks erinevat pilti (tegelikult kolm), aga esimene on postiljoni riietus, mis arvatavasti oli see esimene kangastus, mille tõttu see issand-kui-rõve-reaktsioon tekkis. Esmapilgul näeb see kostüüm nii halb välja nagu kõik maailma postiljonid, sest see on lihtsalt nii piinav ja tüütu töö. Mina näiteks alati ehmatan, kui (enamasti) tüütu reklaam metallist ukseluugist sisse kukub. Lapsepõlvest mäletan, kuidas mu koer postiljonile mitu korda kallale läks. Postiljoni nimi võis olla Aino, ta oli šokis ja nuttis pool tundi ja mina hakkasin ka nutma, võimalik, et nutsin õhtuni välja. Selline kole kostüüm tooks veelgi välja postiljoniameti traagika ja justkui karistaks ja häbistaks ilma põhjuseta. Milleks need tüütud ja ebapraktilised taskud? Kujutan ENNAST ette selles khakivärvi kostüümis (mis rööviks mu kehalt viimsegi väikese vormi ja kumeruse), seda kõdunemisohus ametit pidamas ja see vormikandja müts oleks ka peas. Näen ja tunnen, et olen näost paistes ja punane. Ma ei taha kunagi postiljoniks hakata!

Teisena kujutan ette ilusaid päevitunud pikki läbitungivalt ükskõikselt kaugusse vaatavaid meesmodelle neis kostüümides kuskil tuntud moenädalal catwalk’il kõndimas. Kõik on sama – sama värv, sama lõige, samad ebapraktilised vanaaegsed tüütud taskud, jakk on eest lahti, paljastades vormid ja kumerused, mille üle kandja vaid uhkust tunneb. See khakivärvi munder võib anda ühele kõik ja teiselt võtta viimsegi väärikuse.

Kahtlen, kas postiljon on olnud kunagi üldse ihaldusväärne ja au sees olev amet. Kõik need postipoisse ülistavad laulud ja jutud on selleks, et meid uskuma panna, et see on megaoluline töö. Samamoodi sõdurite laulud, et neile kaasa elada. Dmitri kollektsioon viib mind ajas tagasi, aega, kus ma polegi kunagi olnud, seepiavärvi fotodesse, kus igal fotol oli keegi mundris. Kus munder tegi inimese tähtsaks.

Dmitri Gerasimovi kahte täpselt samasugust munderkostüümi eristavad üksteisest niitide värvid, mis paneb selle sobituma perfektselt siia antud rahvusluse kontseptsiooni. Ühest kostüümist jooksevad läbi sinimustvalged niidid, teisest valgesinipunased. Vorm on sama, muinasjutud erinevad.

Ma arvan, et vaesus ei näe rikkuse detaile ja rikkus ei näe vaesuse detaile. Kui see kostüüm kõnniks maailma moelavadel, kuhu see väga hästi sobiks (olen salvestanud selle teksti nime alla D.G, mis on ju peaaegu nagu Dolce&Gabbana), siis arvan, et sel juhul oleks õmblused ka khakivärvi, nagu see oleks postiljoni univorm, see amet poleks väärt, et sellele eri värvi niite kulutata.

D.G.-l ongi oma bränd, mille alla kuuluvad ka need kostüümid.

Põhimõtteliselt õppisin mina enda kohta tänu sellele kollektsioonile, et (minu puhul) asi polegi nii väga rahvuses kui staatuses. Ja mis ma Dmitri Gerasimovi teosest välja lugesin, on see, et detail on siiski osa tervikust, et lõppkokkuvõttes oleme me ikka üks. Oleme sündinud siia eeldusega, et meil kõigil on 10 sõrme ja varvast, 1 pea, aga karvad ja nahatoon, keel ja kultuur ei erista meid ju üldse nii palju, ega peakski eristama. Vorm on sama, muinasjutud on erinevad. Tugevalt üldistades.

PS Mulle ei meeldi sõdurid ja postiljonid, kõik teised univormlased on täiesti ok. Enam ei tundugi see postiljoniamet nii hull. Kui peaksin valima postiljoni või sõduri ameti vahel, valiksin kindlasti esimese. Kui selline ilus jakk ka veel seljas oleks, miks siis mitte. Püksid veidi morjendaksid.

PS2 Nüüd, kus olen kohtunud selle kollektsiooniga ka silmast silma, ei meeldi need püksid mulle endiselt. Aga see jakk sobis mulle nii hästi, oli täiesti paras ka. Tahaks endale. Wink-Wink, Dmitri!

RAHVUSLIK KAMUFLAAŽ

Kamuflaaž annab nõrkadele jõu. Kõik kamuflaažid sisaldavad mimikrit, õõnestamist, irooniat, riski, erapooletust ning esteetika, kultuuri ja identiteetide sünteesiprotsesse. Kamuflaaž hägustab piiri petetu ja petja, originaali ja võltsingu vahel ning sulatab ühte lihtsad vastandkategooriad.

Dmitri Gerasimovi riided oleksid eriti kasulikud Narvas, kus identiteet omab tugevalt performatiivset rolli. Seal saaks kanda Vene lipuvärvidega (punane, sinine, valge) ülikonda ning hoida Eesti omadega rõivaid igaks juhuks seljakotis. Kui neid käepärast pole, võid alati punased vertikaaltriibud mustaks värvida ning venepärase eestistada.

Narvas näib rahvuslik identiteet olevat samal ajal nii puudulik kui pidevalt eristatud. Sealne jalutuskäik muudab Eesti ühiskonnas valitseva polütsentrismi ilmselgeks. Narvas märkame ka korraga viit eri skaalat: Nõukogude, Eesti, Euroopa, Venemaa ja kohalik Narva oma.

Dmitri Gerasimov töötab peamiselt moe- ja elustiili fotograafina ning on spetsialiseerunud noortekultuurile. Paljudes tema teostes on naistel nii tarbeeseme kui seksuaalfetiši roll. Kuid see pole tavapäraselt klants, fataalne ja karastunud, vaid pigem kasutatud ning nostalgilist kaotuse, liialdamise ja võõrandumise tunnet tekitav. Niimoodi võib vaadelda ka tema Tommy Cashist tehtud fotosid.

Mis võiks olla Gerasimovi Artishoki biennaali teose ja tema fotoloomingu vaheline seos?

Noorte inimeste identiteet on samuti üha enam performatiivne. Nad tegelevad globaalsete protsesside kohalike versioonidega, mis pole samas alati mingit sorti hübriidid, vaid toimuvad algimpulssidega samal ajal.

Tänapäevased globaalsed võrgustikud sunnivad meid oma käitumismustreid ümber sõnastama ning nendega käsikäes muutuvad ka moodused, kuidas me ennast ümbritsevasse maailma asetame ning seda mõtestame. Noored inimesed paigutavad ennast pidevalt kuulumise skaaladesse ja diskursiivsetele tasanditele. Nad elavad pluralistlikes maailmades, mistõttu tekivad sageli uued juhukogukonnad, mille liikmeid seovad sarnased juhusel, maitsel ja vaba aja veetmise viisidel põhinevad kogemused. Hilismodernistlikud tehnoloogiad lubavad meil konstrueerida globaalsemaid identiteete (rahvusteülesed ning riikide ja kultuuride piire ületavad), ilma et peaksime kohalikest identiteetidest lahti ütlema. Eri tasandid võimaldavad uue, rahvuslikku kuuluvust ja kultuuritraditsioone eirava identiteedi loomist, mistõttu kasvavad pinged kujuteldavate kogukondade ja -võrkude vahel..

võta seisund, mis on inimese jaoks kõige traumeerivam, kus ta peab tegema asju, mida ta muidu kunagi ei teeks, mille sees kustuvad nii enesekriitika kui kaastunne

ja tee sellest vabaduse sümbol, inimese loomus, tõe hetk

Sa läksid lahingusse, laulud huulil, et vaenlane teaks Su südame julgust ja hinge suurust. Sa läksid, sest mina kaitsesin Sind – gabardiin, kangastest õilsaim.

Ütle seda valjult, tunneta silpide rütmi, nagu ratsavägi Su huultel: gabardiin. Ma pole midagi vähemat ega rohkemat kui põimuvatest kiududest laulatatud ringkaitse Su keha ümber : jäik ja vastupidav, pehme ja painduv. Mul on mu maine keha ja mul on hing. Kui Sa mind vaatad, näed esimesena mu vaimu, tõusvat diagonaali igavikku kulgemas. Ühes jagamatus momendis lõikab ta mu kangasteljel ristatud keha pooleks ja põimib end sellest läbi. Nagu aatomkeha liitmine ja lõhkamine ühel hetkel. Sedasi lahutab mu vaim mu keha ristuvad kardinaalid ja liidab nad ühte kas läbi retoorilise kompromissi või matemaatilise vektortehte, läbi dialektika ja ürgse kangasmaagia. Suunad põhi-lõuna, lääs-ida, edel-kirre kohtuvad kõikide kompassiraadiuste lätte singulaarsuses. Filosoofi kirjasõna ja ortodoksi kullatud käsi liidab vastandid ühtseks, dialektika leiab aset su silme ees.

Sellepärast ma olengi tugev nagu vitsakimp. Pane mind oma vapile.

Oma suursugususest hoolimata ei suudaks ma kõike üksinda. Seetõttu ma tänan Sind, sest Sa oled andnud liitlasteks mulle niidi ja nööbid. Koos me jõuame kaugemale. Nööbid on kui suurtükid, kahurid, mis ei luba rindel langeda. Nad püüavad päikest ja pimestavad me vaenlaste silmi. Nad vaatavad, et Sul poleks liiga palav ega külm. Niit on armastus, mis hoiab meid koos. Ta on me kodused konservidesse sealiha keetmas, meist laule laulmas ja meile õnne soovimas. Õigesti rivistatuna moodustame me rinde, mis ei tagane sammugi.

Ja Sina oled neljas Rooma, imperaator, ja mina Su seisev sõjavägi. Testudoelab puuvillas edasi. Ma seisan Su eest kui Su keha ei jaksa. Kui haigused, gangreen, mehaanilised jõud Sind murda üritavad, siis seal olen mina, võtmas vastu nii mõõgahoopi kui kuulirahet, et Sina ei kannataks, sest Sul on tähtsamatki teha kui labast valu tunda. Ainult sõnast ei saa ma jagu. Sõnast ei saa miski jagu.

Epiloog:

Nüüd ma olen seal, katuse all. Valge tolmukiht ja hallitus on mind katnud. Ma lämbun, mina, kes ma olen tugev kui härg. Sa unustasid mind sinna, õhk niiskusest paks ja lämbe, mu kopsud ei hinga enam ammu. Tulid teksa, polüester ja neopreen. Nad tulid ja sõid mind välja.

Kas ma siis ei teeninud Sind hästi?

Eestivenelane on veider identiteet, udune ja ebaselge kombo – oskan seda öelda ise sellesse liiki kuuludes. Oma võõraste seas ja omadele võõras, Puškini ja Tšehhovi keele kandja, kes kombineerib verivorsti Olivje salatikuga ning eelistab, võimalik et olude sunnil, Pärnut Krimmile. Balti mere äärde asumisele saadetud kohalike poolt vihatud igavene võõras, Läänemere kolonisaator, kellest saatuse vingerpussi tõttu on saanud teise sordi inimene, kes elus edasijõudmise nimel tihtipeale loobub oma isanimest geneerilise kohaliku perekonnanime kasuks. Meenub näiteks kooliõde Irina Tsainaja, kellest sai Riina Kohv.

Gerasimov on teravalt moodne moefotograaf, alaliselt näppu aja pulsil hoidev trendijahtija. Ära eksinud piiririiki, mis paljuski oma identiteedi ehitanud suurele naabrile vastandumisest ja kuhu mood ning trendid jõuavad alati siis, kui on liiga hilja. Et neid rohkem püüdma ei peaks, et oleksime lõplikult trendist ja selle lõputust tagaajamisest vabad, rõivastab Gerasimov eestlasi, venelasi ning tiblasid khakivärvi univormi, mis sobiks nii Gulagi asuniku selga kui Kanye Westi uude kollektsiooni. Lisaks võib toimida Gerasimovi vorm ka piirivalvuri riietusena, ida ja lääne vahelisel piiril, mida tunnetavad teravamalt ning valvavad selle võrra hoolsamalt inimesed, kellel enda rahvusega on segased lood, maailmas, kus rahvus on taas kilbile tõstetud, selleks et jagada maid ning maist vara.

Algusest peale on tänapäeva moodi seostatud nomaadse üleilmse identiteeti ja kinnismaise kohaliku identiteedi kõrvutusega. See lokaalsuse ja globaalsuse vaheline ebamäärasus on meile teada-tuntud hautecouture’i keskmes. Tegemist on prantsuskeelse väljendiga, mis võtab kokku eksklusiivsete rõivaste loomise ja prantsuspärase stiilitunde. Tõsiasi, et selle lõi 1858. aastal „Pariisi inglane“ Charles Frederick Worth, määrab ära moe kui sellise idee millestki, mis on opositsioonis rahvusliku diskursusega. Worthi disain on Prantsuse rafineeritud moe alguspunkt, kuid see viitab samas ka sellele, et rahvuslik identiteet on enamasti väljamõeldud ja paindlik ning koosneb peamiselt märkide, sümbolite ja tunnuste kombinatsioonidest.

Minu põlvkonna jaoks, kes sai oma hariduse 1990ndate postmodernismi kõrgpunktis ning Berliini müüri langemise ja Nõukogude Liidu lagunemise järellainetuses, näis rahvuslik identiteet millegi loomult võõrapärasena; see oli miski, mille vastu tuli näidata välja ülimat ettevaatlikkust. Õppisime, et rahvuslik identiteet on välja mõeldud: fabritseeritud traditsioonide tehislik tulem, mille puhul väideti, et see pärineb kusagilt kaugest minevikust, kuid tegelikult oli selle alguspunkt 19. ja 20. sajandi vahetus ehk lähiminevik. Rahvusriikide loomine tegeles „loomuliku identiteedi“ manamisega, kasutades selleks nostalgia, turvatunde ja traditsioonide kultuurilist väljendust. Minu generatsioon teadis, et „rahvuslik identiteet“ on tahtlikult loodud ning see koosneb valikulistest mälestustest, mis peaksid toetama (vale)arusaamu ajalisest järjepidevusest, et anda „massidele“ mingit sorti kuuluvustunne maailmas, kus miski polnud permanentne.

Meie jaoks oli mood rahvusliku identiteediga vastuolus. Järgides muusikapõhiseid subkultuure, võtsime irooniliste žestidena kasutusele eri allikatest pärit märgid: kargopüksid, bomber-jakid, rahumärgid, sõjaväesaapad, univormid ning eri riikide armeest pärit atribuutika. Need ei väljendanud rahvuslikkust, vaid kosmopoliitsust ning subkultuuripõhist kuuluvust. Nendest kohalikult toodetud, kuid globaalselt tarbitud märkidest moodustus teatud sorti sotsiaalne kommentaar, mis polnud mitte niivõrd rahvusluse või rahvusliku identiteedi vastane, vaid vastandus üldisemalt ja pungilikumalt korrale kui sellisele.

Taoliste rahvusliku identiteedi sümbolite ülevõtmise võimalikkus räägib nii mõndagi moe olemuse kohta: tegemist on juba loomult sulatusahjuga, mis on loodud kõige allaneelamiseks ning millegi kõigile sobiva välja sülitamiseks. See viitab ka sellele, et mood, nagu meie seda mõistame, on võimalik ainult ühiskondades, milles on võimalikud sotsiaalne ja kultuuriline liikuvus. Seeläbi saab ekspluateerida kohalikke ja rahvuslikke rõivaid ning nende sümbolismi, stiili ja esteetikat.

Moe paradoks seisneb selles, et see väidab ennast olevat rahvusvahelise ja globaalse, kuigi lähemal vaatlemisel selgub, et tegemist on ülimusliku sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku süsteemiga, mille jaoks on ülejäänud maailma rõivad materjali ja inspiratsiooni allikaks. Kui kohalikud või rahvapärased rõivad on saanud moemaailma osaks, ilmuvad viited rahvuslikule identiteedile pelgalt esteetiliste detailidena, mis on lisatud „moodsa“ üldisemasse keelde. Tegemist võib-olla värvilise õmblusega nagu näeme seda Dmitri Gerasimovi puhul, kus see kaotab eestlaslikkuse ja venelaslikkuse vahelised piirid.

Rahvuslikke viiteid sulatav mood väidab, et erinevused rahvuslikes, etnilistes või muudes identiteetides on vaid detailides. Erinevus rahvusliku retoorika ja seda ära kasutava moe vahel on järgmine: rahvuslik retoorika otsib sümboleid, mida saaks keerulises ümbritsevas reaalsuses ära kasutada ühtsustunde tekitamiseks, kuid moediskursus otsib detaile, mille variatsioonides peitub kindlaksmääratuse asemel mitmetähenduslikkus.