Viktor Jerofejev on kirjutanud: „Moskvast võin ma minna Aasiasse, kui ma tahan, või Euroopasse. See tähendab, on selge, kuhu ma lähen. Ei ole aga selge, kust ma tulen.“
Piiririiges käib enese defineerimine tihti läbi ambivalentsuse eituse. Päris priske osa eestluse enesekujutlusest värvib kirkaks vajadus eristuda naabrist – naabrist, kes on olnud sedavõrd kohal, sedavõrd mõjukas, et eristumine nõuab justkui igapäist pingutust ja vaeva, igaühelt.
„Дурак петух“, mäletan end õppimas väljendit, millega meiega mänguplatsi jagavatele vene lastele vastu nina anda. Kas ma oma nigelavõitu oskusi ka tegelikult rakendasin, ei mäleta. Igatahes oli 70ndate Mustamäel juba eelkooliealise jaoks üks olulistest sotsiaalsetest oskustest suutlikkus eristada, kes on venelane, kes eestlane, ja oskus eristuda. Õhkõrnade erinevuste leidmine oli vaevanõudev tegevus, ja mu üleskasvamist pikkisid pidevad üldistused Eestit okupeerinud rahva tülgastavate või lihtsalt võõraste kommete kohta ja selge signaal – ära ole nagu nemad.
Meie tänane vabadus on väga selgelt kujunenud just säärase koloniaalajaloo raamides. See vormib viise, kuidas me oma tänast päeva ja vabadusi või kohustusi näeme, neist räägime, kellel ja kunas me arvame olevat pigem vabadused, millal ja millisel ennemini kohustused…
Koloniaalikkest vormub nii kolonialist kui koloniseeritu. Anastamise kogemus kujundab imperialisti, kolonisaatorit, kes hakkab maailma enda ümber nägemagi koloniseeritavana, nagu osutab brasiilia mõtleja Paulo Freire. Maa, omand, tootmine, teised inimesed on kõik anastatavad, enda heaks rakendatavad.
Anastatus vormib samamoodi. Kord okupeeritud olnu pole enam iial päris vaba. Ses valguses võib vajadus eitada, et oled sarnane kolonialistiga, osutuda eriti intensiivseks; erinemine saab osaks eneseidentiteedist. Suhe ümbritsevasse maailma kujuneb koloniseeritu, allasurutu staatuse mõjul – koloniseeritud näevad enda positsiooni ohvrina, märtrina, aga see leiab aset samal ajal ka ülepingutatult saavutusuhkes kontekstis. Kuna saavutuse, ülemvõimu mudel tuleb kolonisatsiooni taustalt, näemegi, kuidas see muundunud eeskujuna tegelikult omaks on võetud.
Nii kujundavad mõlemad olekud, kogemused rahvusluse nägu. Veel enam – ka rahvuslust võib pidada omamoodi kolonialismi vormiks, ja mitte ainult ses mõttes, et see lubab oma riigi piiresse jäävaid teisi kuidagi kehvemini, ekspluateerivalt kohelda. Rahvuslus on omamoodi vaimne enesekolonisatsioon: see sarnaneb sõltlaskolonialismi emissaridega, teeb pesa igaühe pähe ja toimib kui hermeetik. Me ei saa olla erinevalt, sest meie peal on anastatuse ajalukk, pitserdatud kannatuste ja samana püsimajäämise kohustuse pitseriga. Kuidas saamegi enam vahet teha enese ja kolonisaatorite vahel? Kas see oli kunagi üldse võimalik?
„Ühed natsid mõlemad, venelased ja eestlased,“ tõdeb suurt tulevikku plaaniv noorpoliitik ja tõmbab selga rõivad, mis 1944. aastast peale pööningul peidus on olnud. Pealtnäha kosmopoliitsed, maailmavallutuseks mõeldud rõivad, millelt teadja terasel vaatlemisel suudab siiski eristada midagi, mis rahvuslikule kuuluvusele viitab.