Francisco Martínez

RINGIKRUISIMINE

Kirjanik peab teadma, millest ta kirjutab.

Tegemist poleks esimese heteroseksuaalse abieluga, mis homoseksuaalsuse juhusuhte tõttu aia taha läheb.

„Cottage“ tähendab inglise keeles väikest maja, mis enamasti asub maal ja on sageli mõne talu osa.

„Cottage“ tähistab ka avalikus käimlas asetleidvaid homoseksuaalseid juhu- suhteid. Algselt võeti see kasutusele Suurbritannias osana „polari“-nimelisest slängist. Slängi nimi on omakorda tuletatud itaaliakeelsest sõnast „parlare“ ning lisaks geikogukonnale kasutavad seda ka tsirkuseartistid, show-maad- lejad, madrused ja prostituudid. See koosneb umbes kahekümneterminilisest baassõnavarast, mille hulgas on näiteks „bona“ (hea), „ajax“ (lähedal), „eek“ (nägu), „cod“ (halb) ja „naff“ (kohutav).

USAs eelistatakse terminit „cruising“ (ringikruisimine), mis kutsub läbi lillede üles seksima poolavalikes kohtades (saunad, treeningsaalid, pargid, kinod, käimlad…)

Jaanus Samma esitab Artishoki biennaalile „cottaging“– aluspüksid. Neid võib mõista ringikruisimise („cruising the nation“) meta-artefaktina. Ühtepidi kasu- tab ta talupoegade mustreid (eriti Muhu saarelt pärinevaid), teisalt pakub see meiesugustele salajase võimaluse saada ausat seksi. Pükstega koos näidatakse tekki, mis kujutab keset linnuteed urineerivat sodiaagitähtkuju.

Me kõik teame, et kohtingutel käimine võib olla keeruline, sest see nõuab teiste inimeste emotsioonide lugemist ja nende meelitamist. Olles aga mõnes „cottaging“-kohas, saavad kõik aru, mida sa otsid – tegemist on augupõhise mõtlemisega.

Iga ema ja moelooja teab, et valged riided lähevad ruttu mustaks. Samuti tea- takse, et kummita aluspüksid võivad kerge vaevaga alla vajuda ning kõik valla päästa.

Meil kõigil tekivad taolisi aluspükse nähes vähemal või suuremal määral perverssed mõtted. Mulle tulevad pähe nii „bona“- kui „cod“- viited: filmis „Chariots of Fire“ (1981) mööda randa jooksvad valgesse riietatud noored sportlased ja filmi „Про уродов и людей“ (1998) meeleheitlikud pornograafi- lised ettevõtmised.

Suviti armastavad eestlased oma enda „cottage“- võimalusi. Hoolimata sellest ei leia seda aluspesu lehelt visitestonia.com või lehe xhamster.com „retro“, „gay“ ja „Estonian“ siltide alt. Pigem tuleb otsida ringikruisimist ja kasutada selleks märksõnu „cruising the nation“.

Ütle mulle, kellega sa koos kemmergus käid, ja ma ütlen sulle, kes sa oled.

SÜNNIMÄRGID

Traditsioone võib tõlgendada nii negatiivsete kui positiivsetena, nii pärandi kui koormana. Nad on nagu uksed, sest nad ühendavad ja eraldavad samaaegselt. Claudia Lepiku teosed ei võta kokku mitte üht riiki, vaid üht teatud hõimu. Ehtekomplekti läbib teatav sugukondlikkusest ja veregrupist pajatav metalne heli. Nad on nagu mõni arm või sünnimärk. Nad sümboliseerivad ninast, kõrvast või suust rippudes hõimu füüsiliselt.

Aga nende väärtus on sõltuvuses kontekstist. Kui setode kogukonnas nõuavad ehted tähelepanu ning demonstreerivad kõrget sotsiaalset staatust ja rikkust, siis Tallinnas toimivad nad keskkonnast distantseeriva kattevarjuna, mis näiliselt piiritleb ja paneb unustama.

Neid vaadates kostab mu kõrvu Shakira „Waka Waka“.

Witold Gombrowicz märkis, et meie ego kaal sõltub meid ümbritsevate inimeste arvust. Oma 1937. aasta meistriteoses „Ferdydurke“ täheldas see Argentina-Poola kirjanik, et vananemine tähendab lapsepõlves avastatu unustamist: ehitame sotsiaalseid maske, taastoodame täiskasvanute rituaale, järgime traditsiooni, muudame ennast vähem autentseks, võõrandume, laseme ennast patroniseerida.

Tunnen oma rahvust läbi sünnimärkide ja armide. Vananen ja loon üha uusi maske.

OSTUKESKUSE PATRIOTISM

Tänases Tallinnas võime igast ostukeskusest lihtsalt omandada ükskõik millise rahvusliku sümboli. Mõnes kohas pakutakse perepakettide puhul isegi allahindlust. Ühiskonnas on gruppe, kes määratlevad ennast rahvuse kaudu. Aga mina defineerin ennast läbi ostukeskuse, kust ma oma perele rahvuslikke sümboleid muretsen. Olen Magistrali patrioot!

Michael Billig kirjeldas 1995. aastal „banaalse rahvuslusena“ praktikaid, misläbi proovitakse rahvast defineerida igapäevaste ühendavate tegevuste kaudu. Sellised on ka maitsete, visuaali, lõhnade, riietuse või kommete kohta käivad pidevad diskursiivsed konstruktsioonid: sageli me neid ei märka, kuid hoolimata sellest muudetakse nende kaudu rahvuslus koduseks.

Tarbimiskultuuri kasv Eestis on rahvuslikku identiteeti toonud uusi elemente. Seostades seda protsessi „normaalsuse taastuleku“ ja „Euroopasse tagasi jõudmisega“, seletas Sigrid Rausing 2004. aastal tarbimise olulisust identiteediloome juures. See väljendub näiteks Skandinaavia toodetega seonduvates positiivsetes assotsiatsioonides ning Ida-Euroopa toodete kõrvale tõrjumises.

Samas märkis Rausing, et kuigi tarbimine oli algselt seotud kollektiivse identiteedi ja rahvuslike pürgimustega, muutus see peagi indiviidi ihade rahuldamise viisiks, nagu see toimib ka lääneriikides.

2002. aastal kirjeldas kirjanik Tõnu Õnnepalu seda irooniliselt: „Euroopa või mitte, see polegi enam tähtis. Peaasi, et oleks ostukeskus, hüpermarket. Ostukeskus on see maapealne paradiis, mida nõukogude võim lubas, aga ei andnud.“

Peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist näis, et kaubanduskeskused soodustavad „õigust“ tarbida. Ostukeskusi on seostatud sotsiaalsete püüdluste ning eksklusiivsuse auraga. Nad peegeldavad ühiskondlikke muutusi. Hoolimata sellest on „tsiviliseeritud kaubanduse“ areng ning linnade kaubanduspindade restruktureerimine (läbi mille on kontroll läinud suurte ettevõtete kätte) olnud seadusandliku sekkumise ja maksusoodustuste tulem, mitte loomuliku arenguprotsessi osa.

Kärt Ojavee dekonstrueerib oma rõivastes läbi postmodernistliku prisma Eesti vapi kolm lõvi (Derrida ja Godot’ sarnaselt). Nendega käivad kokku kingad, mustikatega värvitud jakk ning rahvarõivaste komplekt, mis on küll värvitud mustaks, kuid mille rahvuslikud värvid ja motiivid on siiski nähtavad. Tegemist on seega teatud sorti damnatio memoriae’ga – Rooma keisririigis kasutatud hävitamise, kustutamise ja vaigistamise meetod, millega rünnati langenud vaenlaste mälestust ning mille puhul kividelt eemaldatud nimede nägemine tõmbas tähelepanu just nimelt eemaldamise aktile kui sellisele.

Ma kutsun teid kõik teadvustama jumaliku rahvusriigi surma (à la Nietzsche) ning tunnistama meie lähima ostukeskuse rolli kogukonna ehitajana.

RAHVUSLIK KAMUFLAAŽ

Kamuflaaž annab nõrkadele jõu. Kõik kamuflaažid sisaldavad mimikrit, õõnestamist, irooniat, riski, erapooletust ning esteetika, kultuuri ja identiteetide sünteesiprotsesse. Kamuflaaž hägustab piiri petetu ja petja, originaali ja võltsingu vahel ning sulatab ühte lihtsad vastandkategooriad.

Dmitri Gerasimovi riided oleksid eriti kasulikud Narvas, kus identiteet omab tugevalt performatiivset rolli. Seal saaks kanda Vene lipuvärvidega (punane, sinine, valge) ülikonda ning hoida Eesti omadega rõivaid igaks juhuks seljakotis. Kui neid käepärast pole, võid alati punased vertikaaltriibud mustaks värvida ning venepärase eestistada.

Narvas näib rahvuslik identiteet olevat samal ajal nii puudulik kui pidevalt eristatud. Sealne jalutuskäik muudab Eesti ühiskonnas valitseva polütsentrismi ilmselgeks. Narvas märkame ka korraga viit eri skaalat: Nõukogude, Eesti, Euroopa, Venemaa ja kohalik Narva oma.

Dmitri Gerasimov töötab peamiselt moe- ja elustiili fotograafina ning on spetsialiseerunud noortekultuurile. Paljudes tema teostes on naistel nii tarbeeseme kui seksuaalfetiši roll. Kuid see pole tavapäraselt klants, fataalne ja karastunud, vaid pigem kasutatud ning nostalgilist kaotuse, liialdamise ja võõrandumise tunnet tekitav. Niimoodi võib vaadelda ka tema Tommy Cashist tehtud fotosid.

Mis võiks olla Gerasimovi Artishoki biennaali teose ja tema fotoloomingu vaheline seos?

Noorte inimeste identiteet on samuti üha enam performatiivne. Nad tegelevad globaalsete protsesside kohalike versioonidega, mis pole samas alati mingit sorti hübriidid, vaid toimuvad algimpulssidega samal ajal.

Tänapäevased globaalsed võrgustikud sunnivad meid oma käitumismustreid ümber sõnastama ning nendega käsikäes muutuvad ka moodused, kuidas me ennast ümbritsevasse maailma asetame ning seda mõtestame. Noored inimesed paigutavad ennast pidevalt kuulumise skaaladesse ja diskursiivsetele tasanditele. Nad elavad pluralistlikes maailmades, mistõttu tekivad sageli uued juhukogukonnad, mille liikmeid seovad sarnased juhusel, maitsel ja vaba aja veetmise viisidel põhinevad kogemused. Hilismodernistlikud tehnoloogiad lubavad meil konstrueerida globaalsemaid identiteete (rahvusteülesed ning riikide ja kultuuride piire ületavad), ilma et peaksime kohalikest identiteetidest lahti ütlema. Eri tasandid võimaldavad uue, rahvuslikku kuuluvust ja kultuuritraditsioone eirava identiteedi loomist, mistõttu kasvavad pinged kujuteldavate kogukondade ja -võrkude vahel..

KUIDAS OMA RAHVUST KANDA

Kui palju kaaluks peale hinge lahkumist meie rahvuslik identiteet? Kui palju kaalu kaotaks inimene, kui talt rahvuslik identiteet ära võetaks?

Laivi pakub VI Artishoki biennaali teosena looduslikest materjalidest (liiv, kivi, männipuit) tehtud turvist. Nendest materjalidest saaks teha ka lipu. Mina oleksin nõus sellise lipu all kõndima.

Nende elementide abil eksperimenteerib ta rahvusliku identiteedi kaalu, olemuse ja tekstuuriga ning muudab selle entroopia looduslikuks.

Rahvuslik identiteet on alati seotud mingi kindla maastikuga: mäed, metsad, kõrbed, jõed, stepid, platood, veiniistandused, Route 66 maantee… Aga samuti vanaema aed ja lapsepõlvekodu. Samas on identiteedimaastikud muutuvad, nad koosnevad mälutellistest ning on pidevas teadlikus ja alateadlikus moondumises ja vaheldumises nagu idee riigist kui sellisestki.

Vaatan Laivi teost ja mõtlen klaasikesest punasest veinist.

Arheoloogiliste riiete loomiseks on Laivi katsetanud eri materjale, kõndinud eri radu, külastanud eri maastikke ja otsinud eri müüte.

Ta soovib mõista, kuidas kanda oma rahvuslikku identiteeti.

SINA, MINA JA KÕIK, KEDA ME TEAME

Kris Lemsalu on loonud kaks trooja hobust, mis proovivad tungida läbi meid eraldavate müüride – mina, sina ja kõik, keda me teame. Trooja hobused hakkavad liikuma erineval pool müüre, kuid ei saa kunagi kokku – me ei kohtu kunagi. Nad kukuvad oma eepilises absurduses, sisyphoslikkuses, eksistentsiaalsuses, kaunis ebaõigluses läbi – oodates suudlust.

Lemsalu soovitab meil oma rahvuslikud kammitsad kväärseks muuta – šamaanilikult luua ohjeldamatust, tekitada meie isiklike aistingute ning meid ümbritseva sotsiaalse ja materiaalse maailma vahele ülekülluse, maskeerida ja ritualiseerida igapäevaseid kokkupuuteid, et kaitsta ennast rahvuslike tunnete eest, mis meid meie surelikus ja inimlikus sisimas alati varitsevad.

2009. aasta raamatus „Queer Phenomenology“ näitab Sara Ahmed, et paljude inimeste jaoks seisneb elu üheste mõttemallide järgmises, millest juhindumist neile õpetatakse ning mille tulemusena nad on teiste sarnased. Meie siht seatakse läbi korratud normide, konventsioonide ja eeskujude.

Need kaks bütsantsilikku artefakti tegelevad õõnestamise ja mässamisega…, kuid jõuavad lõpuks lihtsalt Abbani Soome karaoke baaris:

There is nothing we can do

Knowing me, knowing you (a-ha)

We just have to face it

This time we’re through

Mis siis Kris Lemsalust järele jääb? Kas kõik on läbi, Kris?

KARANTIIN

Tanja Muravskaja on kümme aastat tegelenud rahvuslike teemadega (monumendid, rass, rituaalid, riietus, sümbolid, sugulussuhted…). Rahvuslik identiteet võib olla samavõrd vabastav kui üks korralik epideemia, nõudes karantiini- või leinaperioodi. Riiete puhul on valge justkui vaktsiin. Aga tegelikult pole valged riided sugugi nii steriilsed, kui nad näivad: neid kasutatakse sageli ka oluliste rituaalide puhul. Näiteks pulmades, kus värv sümboliseerib neitsilikkust, süütust, alandlikkust, täiuslikkust…

Must on kolonialismi värv; muuhulgas ka matuste ning leina, müstilisuse, maagia ja salapära sümbol. Kuid rahvuslipu värvide hulgast pole kumbki neist eestlaste lemmikvärv. Selleks on sinine.

Sinine on taeva ja järvede looduslik värv. See tekitab väärtusseoseid nagu usaldus, väärikus, intelligentsus, puhtus ja jahedus.

Värvide kirjeldamisel ja tajumisel on siiski toimunud ajaloolised arengud.

Näiteks ugaritikeelsetel iidsetel savitahvlitel (8. sajand eKr) ei mainita kordagi sinist värvi. Ka mitte siis, kui kirjeldatakse merd. India eeposed nagu

„Mahabharata“ (neli tuhat aastat vana) või Homerose luule ei sisalda samuti viiteid sinisele (Homerose jaoks oli ookean „veinipunane meri“). Nii piiblis kui koraanis kasutatakse eri salmides punast, kollast ja rohelist, kuid mitte kordagi sinist.

Sinine värv leiutati (sünteesiti esmakordselt) aastal 2200 eKr Egiptuses ning sellega kaeti skulptuure ja keraamikat. Ka Rooma keisririigis oli sinine väga populaarne.

2006. aastal avastasid teadlased, et Egiptuse sinine helendab fluorestseeriva valguse all ning pigment kiirgab infrapunast radiatsiooni. Kumbki neist efektidest pole palja silmaga nähtavad.

1993. aastal, paar kuud enne aidsi tõttu manalateele minekut, tegi kunstnik Derek Jarman filmi, milles oli vaid üks staatiline kaader sinisest värvist, mida saatis pealeloetud tekst ja muusika. Tolleks hetkeks oli haigus talt osaliselt nägemise röövinud, mistõttu tähistas sinine nii tühjust kui esteetilist võitlust surmaga. Jarmani jaoks „kaitseb sinine valget süütuse eest“.

Muravskaja teos tegeleb epistemoloogiliste (kuidas me midagi teada saame) ja ontoloogiliste piiridega (mida on võimalik teada).

Kuidas me õpime olema osa Eesti rahvusest? Mida see tähendab, et oleme eestlased?

RAHVUSE KOKKU ÕMBLEMINE

Paberi roll Jaapani igapäevaelus on suur. Seda kasutatakse arhitektuuris ning vihmavarjude, sirmide, siltide, riiete ja rituaalsete esemete tootmiseks (näiteks Washi-paberist tehtud käsitööd tunnustab UNESCO vaimse kultuuripärandina). Nailonkiude kasutatakse samas Furoshiki-kanga tootmisel, mille abilt toimub traditsiooniline pakendamine.

Translokaalne tähendab, et miski või keski ületab (ehk edastab, kannab üle, siirdab) või teiseneb (transmuteerib või transformeerib). Seega peitub selles terminis üleminek, ristumine, edasi viimine, üle kandmine ning see viitab protsessi läbivusele.

Ragne Kikas liikus Eestist Jaapanisse ning tema teos on omakorda saabunud Tokyost Tallinnasse.

Kikase VI Artishoki biennaali teos koosneb kahest paberist tehtud luigekleidist ning kokkuõmmeldud nailonsukkpükstest. Näiliselt uurib ta materjale, millest kootakse rahvusi – see protsess pole lihtsalt hetkeline, vaid toimub piste piste haaval läbi aja.

Aga millisest rahvusest me praegu räägime?

Kunstnik aga seletab: „Kasutasin odavaimaid ja kättesaadavaimaid materjale (nailonsukki ja pabernööri) koos käsitöötehnikatega, mis on kõige lihtsamad ja mida tunnen juba lapsepõlvest (kopeerimine, õmblemine, kudumine), ning lihtsalt lasin asjadel areneda.“

Traditsiooniliselt kasutatakse rõivaid rahva visuaalse imidži loomiseks. Eestist tuleb meelde Anu Hindi näitus „Eestlane olla…“ (2009), mis reisis mööda maailma ning esitles seeläbi eestlaslikkust.

Alfred Gell sõnastas 1998. aastal, et artefaktid võivad toimida teiseste agentidena, mis formuleerivad ja manifesteerivad rahvusvahelisi sündmuseid. Disainist, tootmisest ja funktsioonist tulenevalt mängivad artefaktide ühiskondlikes suhetes olulist rolli, kutsuvad esile mitmesugust vastukaja, põhjustavad enda ümber sündmusi ning loovad ja vahendavad tundeid läbi väärtussüsteemide ja intentsionaalsuse.

Rahvuslik identiteet on kangas (ladina keeles „faber“: miski, mis on oskuslikult tehtud või metallist või kivist toodetud). Rahvuslik identiteet on alati fabritseeritud – see koosneb taaskasutatud asjadest ja eri materjalidest, mis on kokku traageldatud, valgendatud ja uuesti läbimängitud – ning varjab oma olemasoluga ühiskonna mõrad ja kultuuride erikõlad peites nii kõik räpase.

Samas olen mina valinud lapitekiliku rahvusliku identiteedi, eelistades seda poleeritud meisterlikkusele (nagu näib olevat eestlaste oma). Minu identiteet koosneb eri kohtade fragmentidest ning meenutab assamblaaži, mille auke ja mõrasid pole varjatud. Sellega elamine pole just lihtne.