Mõlemas komplektis saavad seotud kaks maailma, mis ajalooliselt suurt ühisosa sallinud pole. Ühelt poolt homokultuur, mida siin esindavad esemed kõnelevad (varjatud?) kohtumistest avalikes tualettides ning teiselt poolt rahvarõivad kui osa 20. saj jooksul riiklikult propageeritud patriootlikust kasvatusest. Kas miski vastustab neid kaht kooslust? On nende kombineerimine äraspidine?
Rahvariiete teadlik taaselustamine sai tõsiseima tõuke 1930ndatel Pätsi valitsuse Propagandatalituse ja ERMi etnograafide koostöös. Ma ei oska öelda, kas rahvarõiva rõivas oma füüsilises vormis on seotud hetero- või homoseksuaalsusega. Vahest on mustris ehk kirjas vorme, mis kõnelevad vastassoolise kaaslase otsimisega seotud trallist, võlust ja valust. Ma ei tea. Kindlasti aga oli rahvariiete propageerimine nii Pätsi-aegses Eestis, Nõukogude Eestis kui taasiseseisvunud Eestis seotud rahvuse taastootmise biopoliitilise programmiga. Õpetada rõivaste kaudu olema uhke oma rahvuse üle ja nägema enda missiooni mitte ainult soo, vaid ka rahva hulga kasvatamises. Laulev revolutsioon hüüdis otsesõnu: „Maa tuleb täita lastega.“ Taastootlik rahvuslus on valdavalt, kuid mitte vältimata, heteronormatiivne. Kooseluseaduse ümber käinud vaidlustes ning ka näiteks Putini homofoobsest retoorikast on korduvalt läbi käinud argument, justkui oleks samasoolised paarid kehvemad, kuna nad ei saa vaginaalseksi läbi lapsi saada. Sama biopoliitilise rahvuse taastootmise mõttestiku sees, kuid progressiivsest suunast, kostetakse sinna aeg-ajalt vastu:
„Hüva peale, aga kaasaegne meditsiin võimaldab paljudel hetero- ja homoseksuaalsetel kooslustel ja üksikemadel ka teisiti sigida ja nii rahvahulka kasvatada ning homode ja lesbide täieõiguslikeks lastevanemateks lugemine aitab pealegi kasvatada vanemliku hoole pakkujate arvu.“
Jaanus Samma esemed ei vastanda otse rahvuslust ja homoseksuaalsust. Pigem pööravad nad selle paari kiiva, tuues 20. saj taaselustatud vanema rõivavormi sisse moodsaid nüüdisaegseid kujundeid. Jockstrap-püksid tulid USAs sportlaste seas kasutusse, sest kaitsesid munandeid, aga lubasid tagumikul vabalt hingata. Hiljem on neist saanud seksaksessuaarid, mis vangistavad kandja peenise, kuid jätavad valla ta tagumiku ja päraku, rõhutades positsiooni bottom’ina. Tualett-taeva tähtkujud romantiseerivad samuti 20. saj WC aksessuaaride kontuure joonides tualetti kui varjatud, vahel taunitud, sekskohtingu paika. Pidulik rahvariie, mis muidu seotud biopoliitilise programmiga, kus seks pole niivõrd mäng ja mõnu, vaid rahvuse taastootmise vahend, on siin pööratud luksuslikuks nautlusrüüks.
Mil määral määrab eesmärk kasutuse? Miks on kummaline või üllatav, kui rivis küünelakid moodustavad järsku kaelakee? Või kui vetsupaberirullist järele jäänud papptoru on keskne tugi, mille ümber on kummiga kinni seotud televiisori, digiboksi ja muusikakeskuse puldid? Või miks on inimesed valdavalt üllatunud, kui nad saavad teada, et parim tööriist kurgi viilutamiseks on juustunuga? Tundub, et Claudia Lepik on sedalaadi moonduste võlur. Sõlg rinnalt pähe kübaraks ja keed rinnalt võrguks näo ette. Mõlemad esemed nihkuvad umbes 50 cm ülespoole. Kunstniku seletus selle kohta, miks ta neile esemetele sellise metamorfoosikuuri ette nägi, on napp. Ometi on mõlemad muunduskuurid võimsad.
Sõlg seisab naise rinnal ja sümboliseerib jõukust ja viljakust. Ta on oma vormilt mõneti sarnane rinnale, vaesel naisel rinnast väiksem, jõukal naise mitme rinna suurune. Naise rind on piima, elu, kasvamise ja jõukuse allikas ning hõbedast mastaapne kuhiksõlg seda jõudu just toonitabki. Suvel lõõmava päikese all põllul tööd tehes tasub üldiselt midagi peas kanda, olgu see siis nokamüts, tanu või õlgkübar. Mitmel pool Kagu-Aasias kannavad inimesed koonusekujulisi õlgkübaraid. Õlgkübar on odavast materjalist, valmib kiiresti, on kerge, hõlpsasti asendatav ja kaitseb päikese eest. Kuhiksõlg on kallis, valmib aeglaselt, on raske, teda hoitakse hoolega ja ta on üldiselt koormaks kaelas ja auks rinnal.
Seto naiste keedel rippusid tsaari ajal teiste väärt kulinate seas hõberahad, mis taas andsid aimu naise pere jõukusest. Siin katab müntidega ehitud võre nägu. Me tunneme teised inimesed ära ennekõike nende näo järgi ja aimame nende meeleolu neile näkku vaadates. Mask, võre või rätik näo ees võtab võime neid tundeid näost lugeda ja lisab kandjale anonüümsust ja salapära. Näo ette toodud neutraliseeritud hõberahavõrestik lubab väärismetallist ketaste vahelt näoilmeid aimata, kuid ennekõike siiski katab näo. Võrutaguse näo asemel vaatab nüüd teistele vastu hõberahasein.
MM on läbi, aga jalgpallisärke kantakse ikka. Üks värvilisem ja põnevamate kirjadega kui teine; lõige on kõigil aga ikkagi sama. Vaadates rahvariideid ehk eri rahvagruppide riideid sellest ajast, kui nad suurema või vähema jõuga moderniseerumise hakklihamasinasse lükati, tõmmati või hüppasid, torkavad tõepoolest ennekõike silma kirjud mustrid. Triibulisi seelikuid leidub tõesti mitmel pool. Neile on omistatud väga erinevaid metafüüsilisi omadusi, neid kantakse erineva kehakeele ja -hoiakuga, seotakse ümber piha erinevalt või tõmmatakse tükkis üle pea. Lõppeks on nad kõik aga ikkagi triibulised seelikud.
Eestikeelne sõna „kiri“ tähendas väidetavalt esialgu tähendusega laetud mustrit, mis valdavalt kantud tarbeesemetele. Alles hiljem, kirjakunsti levikuga, hakati selle sõna all silmas pidama pookstave. Kärt Ojavee suunab meie pilgu kavalalt eemale muidu pilkupüüdvalt ja tähenduslikult kirjalt ning juhib märkama vormi, lõiget, tegumoodi. Rikkaliku kirja asemel on järel kogu, mille lähemal vaatlusel on näha lõige ja materjal. Paksemast villast seelik annab mõista, et tegu on külma kliima rõivastega. Võib arvata, et see rõivas on kootud Põhja-Euroopas, Andides, Kesk-Aasias või kuskil, kus villane seelikuriie aitab sooja hoida.
Standardse lõikega jope tavaliste lukkude ja krõpsukinnitustega on just Eestimaa maapõues kõdunedes saanud oma unikaalse ilme. Kõdunemise keemiline protsess ja selle käigus omandatud värvi- ja lõhnaprofiil annab tunnistust geograafilisest piirkonnast, kus see üleilmselt sarnane, tõenäoliselt Kagu-Aasias toodetud ja külmema kliima jaoks disainitud tööjope maa alla maetud oli. Just siinne kamarleetmuld, mustikad, jõhvikad ja sammal on talle oma pitseri vajutanud.
Järele jääb klimaatiline ja keskkondlik eripära. Kas inimene on oma koha – kliima ja pinnase – vang? Kas Montesquieul oli õigus, kui ta kirjutas, et iga paiga inimeste meelelaadi ja ühiskondliku kooselu eripära määrab ennekõike kliima?
Küljetaskutega püksid tulevad ja lähevad. Mulle ei ole kunagi meeldinud. Lähemalt vaadates näib, et üks komplekt on kokku õmmeldud, kasutades sinist valget ja musta niiti ja teine kasutades valget, sinist ja punast niiti. Paljudele küllap meenub Soome kunstniku John Phillip Mäkineni pärast 2007. a aprillirahutusi loodud bomberjacket, mis väljast sinimustvalge ja seest valgepunasinine. Pealt eestlane, seest venelane? Või hoopis pealtnäha osa Eesti riigist, aga tegelikult ikka osa Vene riigist? Gerassimovi kopitanud mundrid on aga kaks identse disainiga eraldi seisvat mundrit: üks Eesti ja teine Vene riigi lipu värvides. Nad on kõrvuti, aga eraldi. Kuid siiski – miks lipp? Eestlane, venelane, eestivenelane, venekeelne eestlane, vene-eestlane, veneeestlane, Venemaa eestlane?
Käisin neli aastat tagasi politseis uut passi taotlemas. Pildistamisautomaadis sai keelt valida, klikates Eesti, Venemaa või Ühendkuningriigi lipul. Kui passile järele läksin, märkasin, et Eesti kodakondsuse taotlemist puudutavatel flaieritel kasutati keelte eristamiseks sama riigilipu sümboolikat. Kirjutasin toona politseisse vihase e-kirja. Miks pagana pärast peab politsei õigeks siduda Eesti kodakondsusest huvitatud venekeelne inimene Venemaaga. Kuidas saab nii, et Eesti riik ühe käega justkui lõimib ja teisega, suisa kodakondsust taotledes, tänitab: „Venelane, Venemaa osaks sa jääd!“
Võib-olla olen nüüd neli aastat vanem ja distantseerunum. Enam kurja kirja ei kirjutaks. Nüüd lihtsalt vaataks, võtaks sümptomina kuulumise ja riikluse keerukusest, ehkki natuke ikka mõtleks, et Eesti elanike seisukohalt oleks parem teisiti. Aga ei kaebaks. Mõtleks, et see on osa mängust. E/eesti, V/vene, riik, rahvus, niikuinii on ebamäärane ja selgete piirideta. Kas venekeelne eestlane oleks reageerinud teisiti kui eestikeelne eestlane? Kas eestivenelane oleks reageerinud teisiti kui venekeelne eestlane?
Näituse tutvustusteksti järgi tundub, et lähteülesanne polnud mitte ainult kriitiliselt uurida rahvusluse väljendumist 21. saj rõivastuses, vaid ka kombata uusirahvusejarõivakohtumispunkte. Vähemaltvõibnäituseküsimuspüstituses lisaks kriitilisele rahvusluse materiaalkultuuri lahti pakkimisele näha soovi ka rõivast ja rahvust positiivselt uut moodi kokku pakkida. Ses võtmes saab mõelda ka Laivi loodud esemeist. Asfalt, kruus ja hein on pinnavormide materjalid, mis piiritlevad Eesti teedelt avanevaid vaateid. Maastikuvaated, mis meid Eesti teid mööda kulgedes saadavad, annavad aimu sellest, kuidas inimtegevus ja maapind on siinsetel aladel suhestunud. Rahvuslik element tahaks neis vaadetes näha Eestit defineerivat maastikku. Siin aga kisub asi kiiva. Tõepoolest, heinamaa ja kruusatee pinnavormid saadavad meid mööda Eestimaa teid kulgedes, ent nad ei ole ainuomased siinsele peisaažile. Must asfalt, beežikashall kruus ja roheline hein katavad suurt hulka tihedamalt asustatud parasvöötme Euroopast. Samades toonides asfalt- ja kruusateed lõikavad läbi heinamaade ka Põhja-Itaalias ja Ukrainas. Et teemaks rahvuslus ja rõivas, võib juurelda, kas ehk kunstnik osutab siin just sellele, et millegi rahvuslikuks arvamine eeldab alati tinglikku piiritlemist: midagi, mis on omane laiemale hulgale, loetakse nüüd omaseks vaid väiksemale hulgale, rahvale, rahvusele? Terve Euroopa on täis teid ja heina, aga ometi on nad just meie kuulumise sümboliks.
Ehkki tee liidab kaugeid paiku, peavad ka teekatte koostisosad olema ise koos hoitud. Sama käib siinsete rõivaste kohta. Miks on hein punutud rõivaks? Miks on liiv lukus kilekottides? Miks on kruus liimi valatud? Miks on valatud asfalt uuesti liimi valatud? Ehkki plast ei ole kuidagi vähem kunstlik materjal kui bituumen või lõigatud hein või koormaautodega kokku taritud liiv, tundub ikkagi, et teed, heinamaad ja rannad elavad kuidagi omasoodu ja vabamalt, kui nad pole plasti vangistatud. Maastik vangistatud kohalikku identiteediloomesse, ühtekuuluvusjobasse, mesilaspere halasse?
Appellation d’origine contrôlée
Prisma on Soome päritolu kaubanduskett, mis avas oma esimese poe Eestis 2000. aastal. EV100 raames, eriti veebruarikuus, täitusid Prisma letid vapustava hulga sinimustvalge träniga, mis valdavalt oli toodetud madala tööjõukuluga Kagu-Aasia riikides. Soomes oli sarnast helesinivalget kraami saada aasta varem. Oma värvide ja televiisorist ülespuhutud juubelijutuga pidid need näpuspinnerid, välgumihklid, hobuseharjad ja muruniitjad kõik kuidagi toonitama kuuluvust Eesti riigi, rahva või rahvuse sekka umbes nagu rahvariidedki. Nende toodetega on nagu moodsa Eesti käsitööõllega, mis pruulitud kaugelt maalt kalli raha eest imporditud humalast ja odrast või Viru Valge viinaga, mis odavamast Läti ja Ukraina viljast aetud. Kõik on patriootlikud tooted, mis on saanud võimalikuks tänu Ukraina põllumehe ja Indoneesia tehasetöölise madalale palgale. Ajaloolased ütleks: selge see, rahvusvahelised tarneahelad kerkisid koos rahvuslusega toetades teineteist. Kris Lemsalu vapustavad rüüd pole mitte ainult valmistatud algselt klantsist, kuid nüüdseks ostlejate rasvaste ja tolmuste käte all kulunud, roheliseks võõbatud (Hiinas toodetud?) plastist ja metallist ostukärudest, vaid meenutavad oma tahulise vormi ja pitsise kattega kandilist rahvariides tegelast: Mulgi meest tikutoosil või Eideks ja Taadiks ümber ehitatud pukktuulikuid Mustjalas.
ERMi ja Pätsi propagandatalituse idee seada rahvarõivad laiema patriootliku kasvatuse teenistusse oli kantud laiematest üle Euroopa levivatest ideedest rahvast, rahvusest ja pärandist. Kuid need rahvarõivad, mida ERMi kogudest 1930ndatel propageerima asuti, polnud lihtsalt kohalikud vastandid moderniseerumisele, euroopastumisele ja üleilmastumisele. Nende rõivaste konstruktsioon ja materjal tuginesid ise juba rahvusülestele tarneahelatele. Punane maagelõng, potisinine värv ja puuvillane riie pärinesid kõik kaugetelt maadelt. Puuvill sai Eesti talupoegadele 19. saj teises pooles kättesaadavaks tänu Euroopa koloniaalekspansioonile Aasias ja Aafrikast pärit orjade tööle eurooplaste rajatud istandustes indiaanlastelt vallutatud maal Ameerikas.
Miks näib, et rahvusvaheline päritolu solvab rahvuslikult tunnusesemeks tunnistatud objekte?
Kas kosmopoliitne identiteet on päritolu tunnusteta? Mida tähendab olla rahvuslikult neutraalne? Kriitiline meel ei taha uskuda neutraalset päritolekust. Nagu Proudhon ütles: „Kes iganes võtab kõnelda inimkonna eest, soovib petta“. Nõukogude internatsionalism oli kerge looriga kaetud vene šovinism; külma sõja järgne globaliseerumine on mitmeti olnud lihtsalt amerikaniseerumine. Valge triiksärk ja pintsak võtavad laias laastus tänapäevase vormi 19. saj Euroopas. Muu maailm võtab nad omaks raskustega. Prantslased kamandavad koloniseeritud aafriklasi villaseid pintsakuid kandma ja higistama, sest nii on „tsiviliseeritud“. Meiji Jaapanis võeti üle Preisi tsiviilkoodeks ja euroopalikud ülikonnad, sest nii on „modernne ja tsiviliseeritud“. Valgest sai puhas ja neutraalne ka rassiteoreetiliselt õigustatud Euroopa koloniaalekspansiooni käigus.
Inimsuhtluses on iga neutraalne kellegi jaoks laetud ja iga planetaarne või inimkonnaülene kellegi jaoks paikkondlik. Selge. Aga kas säärane kriitika pole ehk liiga hõlbus? Kas peaksime hülgama püüde kõnelda inimkonna eest, leida paremaid lahendusi maailmale tervikuna lihtsalt sellepärast, et iga laiahaardelisem projektsioon paratamatult lähtub mingist spetsiifilisest algpunktist?
Kliimamuutus ja majanduslik üleilmastumine on lõppeks muutnud idee riiklikust või rahvuslikkust iseseisvusest kättesaamatuks ideaaliks või suisa pelgaks sõnakõlksuks. Ükski rahvas ei seisa ise, vaid on alati toetatud ja lükatud teiste poolt. Ja ehkki ükski maa pole kunagi päris üksi olnud, on kõik maad järjest enam teiste tõugata ja toetada. Õhu temperatuuride volatiilsus, ookeanide hapestumine, finantsturgude üleilmse vastastikkuse sõltuvuse kasv, jõuka maailma tarbimisühiskonna sõltuvus üliodavast tööjõu kulust mujal maailmas jne. Kõik need probleemid eeldavad planetaarseid lahendusi, mida riiklikeks maalappideks jagatud maailmas on raske leida. Kui planetaarsete probleemide planetaarsed lahendused eeldavad, et Maa poliitiline keha oleks samuti üleilmne, on’s kurjast, kui neile maalastele üleilmseid riideid luua?
Mu esimene reaktsioon hetkest, kui olin näinud vaid teosega kaasnevaid moefotosid, sai kinnitust, kui sain lõpuks rõivakomplektiga lähemat tutvust teha. Need rõivad on küll õrnad ja peened, aga tunnen, et mina ei oska neist midagi kirjutada. Sten Ojavee ütles, et seos teemaga on intuitiivne. Kunstnik kirjutab oma teose tutvustuses, et Eesti ja Jaapani käsitööd ühendab oskus sitast saia teha. Siinne sai on uhke küpsenud, tõesti rohkem nagu pidupäevane meisterkondiitri tort. Tahaks tekstiga norida, et noh, mis seos siin rahvusluse ja rõivaga ikkagi on. Sitast teevad vaesed igal pool saia. 19. saj, kui suuremal osal maailma elanikkonnast polnud ligipääsu masstoodetud tarbekaupadele, valmistasidki enamik maailma majapidamisi eluks tarvilikud esemed ise. Aga selline kriitika on igav. Miks siis ei oska midagi teistsugust, paremat, kirjutada?
Mind kui sotsiaalteadlast (loll nimi, pole seal mingit teadust!) on treenitud ja treitud kirjutama kriitiliselt, tooma välja varjatud jõude, näitama, kus hea loori taga peitub kurjus, kus näiliselt sõbralike ja heatahtlike soovide ja tegude taga redutab saamahimu, omakasu, vallutus, domineerimine ja kapital. Selline kriitiline aparatuur on siinkohal tarbetu. Kunstnik on intuitiivselt mõelnud Eestist, Jaapanist ja käsitööst ning teinud seda pigem positiivses, heauskses valguses. Kriitika nool on nüri. Ta ei oska või ei soovi siin kurja näha. Vast nii ongi parem. Probleem pole mitte selles, et kriitikal poleks enam võhma nagu üks kuulus filosoof kirjutas paarteist aastat tagasi, vaid selles, et kriitika ja seega suur hulk ühiskonnateaduslikku mõtet ei suuda adekvaatselt kiita meisterlikkust või hinnata heasoovlikkust.