Jaanus Samma

Jaanus Samma on kunstnik, kelle looming tegeleb inimese igapäevaelu äärealadega, keskendudes avaliku ja isikliku ruumi piiripunktidele. Samma on õppinud graafikat, kuid töötab kõigi moodsa kunsti meediumitega installatsioonist ja videost, ehete ja kudumite kujunduseni. Samma loomingus kerkivad esile uurimused avaliku ruumi, seksuaalsuse ning erootiliste ihade ajaloost. Eesti ajalooga on kunstnik töötanud alates 2010. aastast, (taas)luues ajaloolist mälu geikultuuri perspektiivist. Samma töömeetodid sarnanevad antropoloogi või detektiivi omadega, esitades saadud tulemusi kunstiliste vahendite abil.

 

Jaanus Samma, Tualeti mütoloogia, 2018
Riided: Liina-Mai Püüa. Pusa, aluspüksid, jockstraps: telgedel kootud antiikne linane kangas
Tekk: Ingrid Helena Pajo. Мusta lamba vill, valge lamba vill, puuvill
Pusa tikand: Mari Viik. Vill, hõbelitrid

Tekstid

Aet Annist

Alguses lõi Rahvus taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Rahvuse vaim hõljus vete kohal. Ja Rahvus ütles: „Saagu riik!” Ja riik sai. Ja Rahvus nägi, et riik oli hea, ja Rahvus lahutas riigi riigitusest… Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev.

Ja Rahvus ütles: „Saagu jaotus rahvaste vahele ja see lahutagu need rahvad nondest!” Ja nõnda sündis: Rahvus tegi jaotuse ja lahutas need, kes olid kodakondsuseta, nendest, kes olid kodakondsusega. Ja Rahvus nimetas jaotuse rahvusriigiks. Siis sai õhtu ja sai hommik – teine päev.

Ja vahepeal oli Rahvusel aias tegemist ja ta ei märkinud kõike üles, aga kui ta jälle oma päeviku juurde jõudis, siis ta pani sinna viimaste päevade sündmused kirja, ja muuhulgas märkis, kuidas ta tegi kaks suurt ideoloogiat – suurema valitsema kodanike meeli ja väiksema valitsema kodanike keha, ja pistis sinna ka tähed. Ja Rahvus pani nood kõik taevalaotusse ja käskis neil koos tuule ja õrna õhuga hoolitseda navigatsiooni, hariduse ja veel detailsema jaotamise eest, mille alusel kodanikke tähtkujudesse jagada.

Ja Rahvus sirutas ennast ja vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja nägi, et see väga hea on. Ja vahepeal oli tal väga kiire, ja väga paljut jõudis juhtuda, näiteks muu- le lisaks pidi ta vahepeal tegelema ka kodanikele aluspesu loomisega. Ja kuigi ta vaatas ja ka see oli päris hea, polnud säärane tegevus enam nii grandioosne kui tema varasemad tegemised ja Rahvus oli juba natuke pahur.

Kui ta jälle mahti sai päevikut kirjutada, siis märkis ta sinna ka üsna nördinult, et mitte kõik kodanikud ei mõista tema suurt tööd, ja ta pidi mõned Rahvusriigist välja ajama, aga eriti oli tal häda nendega, kes lausa ise minema kippusid.

Aga siis Rahvus mõtles, ja sai aru, et võibolla kõik ei viitsi tema päevikut väga detailselt lugeda ja ta peab võtma oma nõudmised selgete loosungitena kokku. Ja ta leidis enesele ühe prohveti ja lasi tal ütelda rahvale: „Sul ei tohi olla muid Rahvuseid minu palge kõrval!“ Ja ta arvas, et sellest peaks olema küllalt, aga kui ta siis järele mõtles, siis sai ta aru, et on veel väga palju teha, et kodanikke korralikult kontrollida, muuhulgas seda, milliseid tähtkujusid nad taevas näevad ja millise teki all magavad, ja nende unelmaid, ja nende erutust ja iha, ja nende pissuaaride kuju... Ja Rahvus nägi, et see kõik enam nii hea ei ole. Ja Rahvus otsustas kogu süü rahva kaela veeretada, ja kõiges siiski mitte kohal olla, näiteks otsustas ta, et ta kempsu ei hakka trügima, et seal kontrollida, mida rahvas teeb ja ta jäi lootma ideoloogiale, mille ta oli loonud inimese meele ja keha üle valitsema.

Aga ikka tundus Rahvusele, et kusagil oli ta vale sammu astunud – oli see nüüd see, et ta ei jõudnud iga õhtu päeviku man, või mis, aga ta mõtles, ja leidis, et äkki oleks pidanud üldse kuidagi teisiti alustama. Näiteks ürgsupist, kust elu koos Rahvusliku kuuluvusega välja meelitada…ehk oleks sellisel moel alguse saanud rahvusriigi kodanikud kuulekamad või hõlpsamini hallatavad olnud?

Ja kuigi ta aimas, et selle asjaga võib nüüd juba natuke hilja olla, otsustas ta siiski ka sellise mõtte ideoloogilisse maailmaruumi paisata, läbi tähtede ja tähtkujude rahva peale: et Rahvus on üks primordiaalne nähtus, mis tekkis koos eluga. Eks ta üks segasevõitu plaan oli, ja tähtedega oli see häda, et neid võis ikka igaüks omasoodu kujudeks vormida… Samas oli hilja neid nüüd ka ümber tegema hakata, sest ausalt, ega pärast tervet kuut pikka päeva maailma loomist ei tundunud uus pingutus enam eriti viitsimist väärt.

Gustav Kalm

Mõlemas komplektis saavad seotud kaks maailma, mis ajalooliselt suurt ühisosa sallinud pole. Ühelt poolt homokultuur, mida siin esindavad esemed kõnelevad (varjatud?) kohtumistest avalikes tualettides ning teiselt poolt rahvarõivad kui osa 20. saj jooksul riiklikult propageeritud patriootlikust kasvatusest. Kas miski vastustab neid kaht kooslust? On nende kombineerimine äraspidine?

Rahvariiete teadlik taaselustamine sai tõsiseima tõuke 1930ndatel Pätsi valitsuse Propagandatalituse ja ERMi etnograafide koostöös. Ma ei oska öelda, kas rahvarõiva rõivas oma füüsilises vormis on seotud hetero- või homoseksuaalsusega. Vahest on mustris ehk kirjas vorme, mis kõnelevad vastassoolise kaaslase otsimisega seotud trallist, võlust ja valust. Ma ei tea. Kindlasti aga oli rahvariiete propageerimine nii Pätsi-aegses Eestis, Nõukogude Eestis kui taasiseseisvunud Eestis seotud rahvuse taastootmise biopoliitilise programmiga. Õpetada rõivaste kaudu olema uhke oma rahvuse üle ja nägema enda missiooni mitte ainult soo, vaid ka rahva hulga kasvatamises. Laulev revolutsioon hüüdis otsesõnu: „Maa tuleb täita lastega.“ Taastootlik rahvuslus on valdavalt, kuid mitte vältimata, heteronormatiivne. Kooseluseaduse ümber käinud vaidlustes ning ka näiteks Putini homofoobsest retoorikast on korduvalt läbi käinud argument, justkui oleks samasoolised paarid kehvemad, kuna nad ei saa vaginaalseksi läbi lapsi saada. Sama biopoliitilise rahvuse taastootmise mõttestiku sees, kuid progressiivsest suunast, kostetakse sinna aeg-ajalt vastu:

„Hüva peale, aga kaasaegne meditsiin võimaldab paljudel hetero- ja homoseksuaalsetel kooslustel ja üksikemadel ka teisiti sigida ja nii rahvahulka kasvatada ning homode ja lesbide täieõiguslikeks lastevanemateks lugemine aitab pealegi kasvatada vanemliku hoole pakkujate arvu.“

Jaanus Samma esemed ei vastanda otse rahvuslust ja homoseksuaalsust. Pigem pööravad nad selle paari kiiva, tuues 20. saj taaselustatud vanema rõivavormi sisse moodsaid nüüdisaegseid kujundeid. Jockstrap-püksid tulid USAs sportlaste seas kasutusse, sest kaitsesid munandeid, aga lubasid tagumikul vabalt hingata. Hiljem on neist saanud seksaksessuaarid, mis vangistavad kandja peenise, kuid jätavad valla ta tagumiku ja päraku, rõhutades positsiooni bottom’ina. Tualett-taeva tähtkujud romantiseerivad samuti 20. saj WC aksessuaaride kontuure joonides tualetti kui varjatud, vahel taunitud, sekskohtingu paika. Pidulik rahvariie, mis muidu seotud biopoliitilise programmiga, kus seks pole niivõrd mäng ja mõnu, vaid rahvuse taastootmise vahend, on siin pööratud luksuslikuks nautlusrüüks.

Oliver Laas

Jaanus Samma kasutab oma töödes camp-esteetikat ning geikultuuri sümboolikat. Uurimusliku kunstipraktika poole pöördus ta 2010. aastal projektiga „Applied Arts for a Gay Club“ (2010, koos Alo Paistikuga), mis asetas arhailised meeste talutööd geikultuuri konteksti. Selgemalt võib sellist lähenemist täheldada teostes „Lood“ (2007/2011), „Ooper.Esimees“ (2013) ja „NSFW. Esimehe lugu“ (2015). Esimeses teoses uuris Samma geimeeste elu nõukogude perioodil, mil homoseksuaalsed suhted olid kriminaliseeritud. Teine ja kolmas teos jutustavad nõukogude perioodi repressioonidest homoseksuaalsete meeste seas „Esimeheks“ kutsutud mehe eluloo kaudu. Projekt „Hair Sucks“ ning näitused „Tualeti plakatid“ (2016) ja „Vahesein“ (2017) tegelevad avalike tualettide ja neist leiduva seksuaalse alatooniga grafitiga.

Kunstiline uurimus on kunstilise praktika ja teoreetilise lähenemise kombinatsioon,1 mille eesmärgiks on teadmise loomine.2 Objektiivse empiirilise lähenemise asemel iseloomustab seda keskendumine unikaalsele ja kohalikule teadmisele.3 Kunstilise uurimuse tulemusel loodud teadmine eksisteerib kunstiteostes, mis väljendavad uurimise käigus loodud maailma kohta käivaid teadmisi.4

Kui „Applied Arts for a Gay Club“ oli pigem mänguline oma lähenemises ajaloole, siis „Lood“ ja „NSFW“ on ajaloolised uurimused, mille tulemusel valminud teosed toovad vaataja ette nõukogude perioodil Eestis elanud geimeeste unikaalsed lood. Oma uues seerias ühitab Samma vanaaegsed kohalikud materjalid, lõiked ja tikandid näitustel „Tualeti plakatid“ ning „Vahesein“ tuttavate motiividega.

Ajalooliste uurimuste allikad on ennekõike kirjalikud. Mida kaugemale me ajas tagasi läheme, seda suurema tõenäosusega on enamik säilinud kirjalikest allikatest loonud ühiskonnas valitseval positsioonil olnud inimesed. See tähendab, et meil on ajas üha kaugemale tagasi minnes aina vähem materjali marginaliseeritud ühiskonnagruppide elu ja veendumuste kohta.

Igasugune teaduslik uurimus püüab esitada tõeväärtuslikke väiteid – väiteid, mille tõesust või väärust on tõendite valguses võimalik järele kontrollida. Tinglikult öeldes erineb kunstiline uurimus teaduslikust selle poolest, et see ei piirdu tõeväärtuslike väidetega, vaid võib teadlikult kombineerida tõde fiktsiooniga. Näiteks küsimusele, millised olid homoseksuaalsed suhted eesti talupoegade seas, saab ajalooline uurimus vastata ainult olemasolevate tõendite piires. Kunstiline uurimus saab aga fabuleerimise abil liikuda tõenditest kaugemale, sest erinevalt teaduslikust uurimusest ei kammitse seda tõerääkimise kohustus. Öeldu valguses saaks Samma uut teost vaadata visandina, mis kasutab kunstilise uurimuse vabadust fabuleerida, et rääkida meestevahelistest suhetest perioodil, mille kohta on säilinud vähe seda teemat puudutavaid kirjalikke tõendeid.

  1. Borgdoff, Henk. 2011. “Where Are We Today? The State of Art in Artistic Research.” Kunst und Forschung: Können Künstler Forscher sein? / Art and Research: Can Artists be Researchers? Toim. Janet Ritterman, Gerald Bast ja Jürgen Mittelstrass. Wien: SpringerWienNewYork, 71.
  2. Hannula, Mika. 2004. “River Low, Mountain High. Contextualizing Artistic Research.” L&B (Lier en Boog), Series of Art and Art Theory, Vol. 18: Artistic Research, toim. Annette W. Balkema ja Henk Slager. Amsterdam: Rodopi, 70.
  3. Slager, Henk. 2004. “Methodicy.” L&B (Lier en Boog), Series of Art and ArtTheory, Vol. 18: Artistic Research, toim. Annette W. Balkema ja Henk Slager. Amsterdam: Rodopi, 13.
  4. McAllister, James. 2004. “Seven Claims.” L&B (Lier en Boog), Series of Art andArt Theory, Vol. 18: Artistic Research, toim. Annette W. Balkema ja Henk Slager. Amsterdam: Rodopi, 22.

Margit Lõhmus

Jaanus Samma tööd on mind alati kõnetanud. Ka nii, et tahan neid endale selga panna. Tänavusel Artishoki biennaalil on valge värv enimkasutatud, teiste värvidena esineb enamasti must, beež, hall, khaki – need on põhivärvid, mida kunstnikud on kasutanud.

Üldiselt ei tekita valge värv minus usaldust. Jaanus Samma valge on aga soe, kuna tegemist on pesuga ja Jaanus Sammaga, siis tema valget ma usaldan, see tundub turvaline. Sel pesul on vorm, mis peidab ja kaitseb. Vanasti oli pesul nagu rohkem võimu varjata ja moondada, tuua välja üks muhk, aga mitte kogu vormi. Ma pole kunagi mõelnud aluspükste turvalisusele, aga mulle meeldiks kanda selliseid tugevaid trussikuid, kus tagumik ja kõik muu on ilusti hoitud. Ühe variandina on tal meeste jockstrap-aluspüksid, mida kasutavad sportlased ja mida võib ka näha erootika- ja pornofilmides nii meestel kui naistel seljas. Kujutan end ette Jaanus Samma kangastelgedel 100% ökopesu kandmas, üksi kodus, pepu soojas. Jaanus Samma valge puhul on ka oluline, et tema valge pesu toob esile mustuse, vanasti kanti aluspesu ikka kollaseks. Tema pesu võtab kõik avasüli vastu, mis tuleb inimese ihuhaavadest. Issand kui ilus, olen oma peas aluspüksid mingisse kangelase staatusesse tõstnud. Vaatasin just, kas mu vennatütrel on aluspüksid jalas (ise ma kodus olles neid ei kanna), ta istub mu laua peal ja häirib mind. Vestleme aluspükste teemal, tal on roosad alukad. Küsin ta käest küsimusi: kui tähtsad aluspüksid ta elus on, kas kannab aluspükse iga päev ja mis siis saaks, kui aluspükse poleks. Ta vastab, et kannab iga päev, aga kunagi ei mõtle aluspükste peale, ta on ju alles 5-aastane ka, selles eas pole veel ebaolulisi detaile. Õnneks läks ta kööki, kuulen kuidas mu 87-aastane vanaema nüüd mõtiskleb temaga, et huvitav, milline elu siis on, kui lapselapselaps vanaema on ja kuidas siis elatakse. Ma mõtlen, et huvitav, millised aluspüksid siis on. Mulle tundub, et aluspüksid on ajas üsna aeglased muutujad. Aluspükste maailmas valitseb mitmekesisus ja kõik võivad kanda selliseid, nagu ise tahavad. Ideaalmaailm. Eks varjatult võivadki olla kõik sellised, nagu nad ise tahavad.

Samma kollektsiooni intrigeerivaimaks teoseks on valge lihtsa ja popi lõikega valge dressipluus, mille seljale kootud pissuaar. See paneb kuidagi selja kihelema. Miks pissuaar seljal on? Kas sellepärast, et selg on inimese kehaosa, mis meenutab kõige rohkem selga? Teaduslikult on tõestatud, et uriin on inimesele väga kasulik, vt. uriiniteraapia. Iga päev pissida on üldse väga teraapiline. Aga see pissuaar seljal, kohe kujutan ette, millise näoga ma olen. Nagu mingi hingepõhjani solvunud koera nägu oleks peas, kui keegi mulle selga kuseks, see tundub kuidagi nii alandav ja solvav, igale poole mujale oleks ok, silmast silma kõige parem. Selga kusemisega meenub film „Tyrannosaur“ (2011), directed ja written by Paddy Considine. Väga hea film, hästi masendav. Seal üks mees, kes on preester või mingi kirikutegelane, ahistab oma naist füüsiliselt ja vaimselt. Ühes stseenis ta tuleb hilja koju, naine magab diivanil (tegelt ei maga), mees kuseb talle peale, lihtsalt ja hommikul on kõik hästi, nagu poleks midagi juhtunud. Üks võikamaid karaktereid, keda filmidest olen näinud.

Aluspesu ja WC on muidu nähtamatu ja marginaliseeritud elu igapäevane osa, see on midagi, mis meid kõiki ühendab ja kui ka mitte, siis me lihtsalt pole sellest teadlikud. Jaanus Samma tundub teadvat palju, mis vanasti WC-des toimus, loodan, et ta avab meile neid tahke oma loomingu kaudu edaspidigi.

Francisco Martínez

RINGIKRUISIMINE

Kirjanik peab teadma, millest ta kirjutab.

Tegemist poleks esimese heteroseksuaalse abieluga, mis homoseksuaalsuse juhusuhte tõttu aia taha läheb.

„Cottage“ tähendab inglise keeles väikest maja, mis enamasti asub maal ja on sageli mõne talu osa.

„Cottage“ tähistab ka avalikus käimlas asetleidvaid homoseksuaalseid juhu- suhteid. Algselt võeti see kasutusele Suurbritannias osana „polari“-nimelisest slängist. Slängi nimi on omakorda tuletatud itaaliakeelsest sõnast „parlare“ ning lisaks geikogukonnale kasutavad seda ka tsirkuseartistid, show-maad- lejad, madrused ja prostituudid. See koosneb umbes kahekümneterminilisest baassõnavarast, mille hulgas on näiteks „bona“ (hea), „ajax“ (lähedal), „eek“ (nägu), „cod“ (halb) ja „naff“ (kohutav).

USAs eelistatakse terminit „cruising“ (ringikruisimine), mis kutsub läbi lillede üles seksima poolavalikes kohtades (saunad, treeningsaalid, pargid, kinod, käimlad...)

Jaanus Samma esitab Artishoki biennaalile „cottaging“– aluspüksid. Neid võib mõista ringikruisimise („cruising the nation“) meta-artefaktina. Ühtepidi kasu- tab ta talupoegade mustreid (eriti Muhu saarelt pärinevaid), teisalt pakub see meiesugustele salajase võimaluse saada ausat seksi. Pükstega koos näidatakse tekki, mis kujutab keset linnuteed urineerivat sodiaagitähtkuju.

Me kõik teame, et kohtingutel käimine võib olla keeruline, sest see nõuab teiste inimeste emotsioonide lugemist ja nende meelitamist. Olles aga mõnes „cottaging“-kohas, saavad kõik aru, mida sa otsid – tegemist on augupõhise mõtlemisega.

Iga ema ja moelooja teab, et valged riided lähevad ruttu mustaks. Samuti tea- takse, et kummita aluspüksid võivad kerge vaevaga alla vajuda ning kõik valla päästa.

Meil kõigil tekivad taolisi aluspükse nähes vähemal või suuremal määral perverssed mõtted. Mulle tulevad pähe nii „bona“- kui „cod“- viited: filmis „Chariots of Fire“ (1981) mööda randa jooksvad valgesse riietatud noored sportlased ja filmi „Про уродов и людей“ (1998) meeleheitlikud pornograafi- lised ettevõtmised.

Suviti armastavad eestlased oma enda „cottage“- võimalusi. Hoolimata sellest ei leia seda aluspesu lehelt visitestonia.com või lehe xhamster.com „retro“, „gay“ ja „Estonian“ siltide alt. Pigem tuleb otsida ringikruisimist ja kasutada selleks märksõnu „cruising the nation“.

Ütle mulle, kellega sa koos kemmergus käid, ja ma ütlen sulle, kes sa oled.

Siim Nurklik


Vaadata idealistlikult tühjusesse.

Aleksander Rostov

Balti Laevaremonditehases Kolhoosis on lõppenud järjekordne väsitav töönädal. Kell näitab juba 30 minutit kuue peale ja väsinud ning higised mehed suunduvad riietusruumi.

Kui 46aastane vanemkeevitaja Vassiili kolmekohalisse duširuumi astub, märkab ta oma pahameeleks, et noorem kolleeg, 41aastane rasvunud habemik Rein, on hõivanud parima kolmest dušist. See on ainus, kust vett mitte ei nirise, vaid voolab.

Kirudes mõttes pekist ametivenda ning oma aeglasi koibi, asub Vassiili end mõnuledes seebitava kolleegi kõrvale, kuna järjekorras esimesest dušist immitseva nire all enda puhtaks nühkimine võtaks aastaid. Vajutades seinal asetseva vedelseebi dispencer’i klahvile, tabab Vassiilit uus tagasilöök. Seep on otsas. Seep netu.

„Mine vittu!!!“ röögatab vuntsidega titaan, „türa, seepi ei ole nahui, pede, raisk!!!“

„Aga sa, Vasja, aja siis lihtsalt sitt seljas veega laiali,“ soovitab abivalmis kolleeg usinalt oma kaht lihavat kannikat seebitades. Tal on seepi. Seep est.

„Hauka vittu, pederast!“ mühatab Vassiili peaaegu sõbralikult ja küünitab kolleegi kõrval, täpsemalt tolle taga asuva dispencer’i poole. Esimesse pole mõtet vaadata, sel pole põhjagi.

„Türa, mida sa pedereerid, pede? Näed ju, et ma pesen siin!“ käratab seebine rasvamagu ärritunult.

„Ära nussi, nahui! Anna seepi! Türa, ega see sinu taskust ei tule.“ Pikakasvuline Vassiili küünitab uuesti vedelseebi järele ja kolleeg astub pool sammu tagasi, et mees saaks käe tema kubemepuhma ja kraani vahel läbi, dispencer’ini sirutada. Vassiili vajutab klahvile ja dispencer’ist nõrgub karedale peopesale valge 1sendise mündi suurune vedelseebitilk.

„Türa, türa, türa, türa!!!“ kirub juba loomupoolest närviline keevitaja seda naeruväärset loiku nähes.

„Türa, pederast, mida sa kohmitsed seal mu munni juures?“ nähvab Suur Pekk vähimagi empaatiaraasuta.

„Näri munni, paks siga!“ põrutab Vassiili vastu ja asub pumpama. Üks, kaks, kolm, neli...kuusteist, seitseteist, kakskümmend korda ja ikka veel ei täida magusa lõhnaga valge ollus poolt peopesagi.

„Türa mis putside puts! Ma ei saa aru, mida munni? Türa, kas siit tuleb ka üldse midagi või?“

„Türa, sul on manuaali vaja või?“ irvitab seebivahust valge kolleeg hoolikalt munandeid küürides.

Vassiili lepib veerandi peotäie seebiga ja keerab Reinule vihaga selja. Ent vaevalt jõuab ta oma turris juuksed sisse seebitada, kui pihk ongi tühi.

„Vittu, mul on juurde vaja!“

„Vittu, pederaator, mida nüüd?“

„Türa, seepi nahui, jobikas!“

„Vaata ja õppi, homorast,“ sõnab paksmagu ja kangutab dispencer’ilt kaane pealt. Vorstitaolised rasvased sõrmed kaovad heleda plastikkorpuse sisse ja ilmuvad hetke pärast taas nähtavalt koos väärtusliku valge ainega.

„Säh, piider, laku terviseks!“ hüüab Rein ja lennutab pihutäie kolleegi poole. Vedelseep tabab Vassiilit keset nägu ja niriseb otse vuntside vahele.

„Mine munni!!!“ röögatab koljat nii, et auru täis duširuumi seinad värisevad,

„ma sul teen piidrit!!!“

Vassiili lendab õlg ees pekisele kolleegile sisse, nii et too vastu duširuumi seina paiskub ja istuli libiseb ning hakkab elu eest dispencer’ist seepi välja pumpama. He’s a slow learner. Kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend vajutust ja juba lendabki pihutäis valget ollust paksmao musta habemesse ja tilgub sealt tünjale rinnale.

„Türa, nikunägu, pede, vitt, pedepedepede!!!“ röögib Rein ja hüppab kolleegile põlvedesse. Hiiglane lööb vankuma ja haarab tuge otsides kahe tüübliga seina kinnitatud dispencer’ist. Vana kahhelplaat annab järele ja nüüd, kui Vassiili valju lärtsatusega libedalt põrandale perseli kukub, on ta juba relvastatud. Vaevalt jõuab end püsti ajada üritava pekitünni lai lõust tema vaatevälja kerkida, kui keevitaja, mõlemad käed valget kulda täis, rünnakule asub. Ta hõõrub seepi habemiku laia näkku ja röögib: „kes nüüd piider on, pedetsiid?!!! Türa, kes on piider, huiabella?!!!“

Seebist pimestatud paks habemik haarab vihase vuntsi meeleheitliku kaitsereaktsiooni ajendil oma karukallistusse ja mehed vajuvad seebistena hingeldades ja rüseledes põrandale.

Äkki kerkib duširuumi udust nähtavale Vana-Eediku habras siluett.

„Kurat, mehed,“ põrutab vanamees, „teie jaoks on see kõik üks suur nali, aga minu poiss sai päriselt pederastia.“

Duširuumi täidab hetkeks rusuv vaikust ja nõukaaegsetel kahhelplaatidel kisklevad mehed tarduvad paigale.

„Putsi,“ pomiseb Vassiili kaastundlikult.

„Kuidas siis nii?“ on ka Rein murelik. „Kust ta siis selle külge sai?“

Vana-Eedik sülitab mornilt seebisele põrandale, „jõusaalis ühe sõbra käest vist sai.“

„Vitt lugu... Kui juba sellise kangisaalihundi maha murdis nagu sinu Joonase...“

„Türa, ausalt... ei julge enam välja minnagi, ei tea kust võib külge jääda“.

„Ettevaatlik tuleb olla, mitte siin niimoodi duši all pedereerida, nagu teie teete.“ Kohmetunud keevitajad ajavad end põrandalt püsti ja lasevad Vana-Eediku sõnatult kolmanda duši alla.

Ülejäänud dušisessioon möödub rusuvas vaikuses ja kui Rein hiljem värava juures lahku minnes Vassiilile sõbralikult „pederastia maailmameister!“ järele hüüab, pole sel enam endist lustakat kõla.

Kõigi südameisse on pugenud mure.

“Mure” by Argo Tuulik pour Aleksander Rostov / found essay

Anne Vetik

Jaanus Samma argi-, argoo- ja agroseksuaalsuse uuringud jätkuvad, moenäituse formaat lubab tal taas tegutseda rõivadisaini ja kunsti hägusel piiril, tuletades siinkirjutajale meelde, et oleks pidanud Samma ropu grafitiga kampsuni ostma enne seda, kui kunstnik etableerus ja kampsuni hind mitmekordistus. Kui on isu, tuleb tarbida.

Eesti talupoegade tarbimisvõimalused olid isegi enam piiratud kui tänapäeva kunstikirjutajatel, nende garderoob polnud kuigi vaheldusrikas ning seda mõjutasid eelkõige aastaajad, mitte kandja tujud. Samma modifitseerib Eesti karjust, võttes šnitti Touko Valio Laaksonenilt, pumbates aneemilise põllumehe veenidesse steroide ja testosterooni, riietades rõhutab ta lihaselist selga ning genitaale. Keset novembrit kartulipõllul askeldavast aseksuaalsest vennikesest saab Berghaini järjekorras passiv iharobot, airBaltic viib teda pooleteist tunniga antipastoraalist erootilisse utoopiasse. Samma tuuningu läbinud Andres, või oli see hoopis Pearu, pöörab pahupidi oma enesehinnangu, miinustest saavad plussid, provintsist endine eksootiline koloonia ning nüüd on Meie Mees salongikõlblik ning oodatud linasesse rüüsse riietatuna iga mõisniku ja mõisaproua siidist linade vahele.

Annamari Vänskä

Kui moeuuringutega alustasin, oli mul hea meel, et see akadeemiline valdkond keskendub soo ja seksuaalsusega seotud küsimustele ning pöörab võrreldes teiste aladega marginaliseeritud gruppidele, näiteks geimeestele, enneolematul määral tähelepanu. Veelgi enam, ja kuigi see võib tunduda ootamatu, arvestades, kuivõrd suurt rõhku pannakse tänapäeva kultuuris naistemoele, siis mida rohkem ma moeajalugu loen, seda selgemaks saab, et moeajalugu ei ole eelkõige mitte naiste, vaid meeste moe ajalugu.

Moekalt ja ekstravagantselt riietuvate meeste ajalugu on pikk ning neile on selle jooksul ka mitmeid hüüdnimesid pandud. Inglismaal kutsuti 17. sajandil teatraalselt rõivastuvaid naiselikke mehi fop’ideks ning 18. sajandil toretsevalt riietuvaid naiselikke aristokraatidest noormehi macaroni’deks. Me kõik oleme kuulnud nn esimesest moodsast inimesest, keskklassi kuuluvast dändist, keda Šoti 19. sajandi esseist ja satiirik Thomas Carlyle kirjeldas kui „rõivakandjast meest, meest, kelle tegemised, amet ja kogu eksistents koosnebki rõivaste kandmisest“. Tänapäevalgi on moekal mehel palju nimesid olnud: 1980. aastate „uus mees“, 1990. aastate „metroseksuaal“ ja selle aastatuhande „hipster“.

Moekat inimest on mitmeti nimetatud, kuid vaatamata igasugustele siltidele on selge, et rõivastus on alati mänginud ja mängib siiani olulist rolli klassi-, soo- ja seksuaalidentiteedi vormimisel. Ja mida veel silmas tasub pidada on see, nagu Shan Cole oma raamatus „Don’ we now our gay apparel“ (2000) väidab, et geimeeste stiilivalikud on alati ka heteromeeste moodi mõjutanud. See kehtib niisamuti ülalmainitud moeikoonide puhul: liialduste ja ekstsesside kaudu esitasid nad omaaegsetele (heteroseksuaalse) mehelikkuse normidele väljakutse. Moekatele meestele pandud hüüdnimesid kasutati halvustavalt: viidati, et nad olid naiselikud ning ebaloomulikult edevad ning liialt rõivastest ja enese eest hoolitsemisest huvitatud. Neid nimesid kasutati sageli ka eufemismidena, et mehe seksuaalne orientatsioon kahtluse alla seada.

Aluspesu puhul tuleb range eristus hetero- ja homoseksuaalsuse vahel vägagi selgelt välja. Olgugi, et tänapäeval on aluspesutootjad moetööstuses olulisel kohal, on need rõivaesemed ajalooliselt mitmete tuliste seksuaalsust ja tagasihoidlikkust puudutavate arutelude keskpunktis olnud. Meeste aluspesu hakkas laiemalt levima 19. sajandil, paralleelselt kitsaste nahavärvi pantaloonidega. Liibuvate pükste all pidid genitaalid kaetud olema ja mehed hakkasid kandma kehakuju järgivaid aluspükse, mida pantaloonide all näha polnud. Kuna aluspesu on lähedalt seotud seksuaalsusega, pole ime, et õige ruttu hakkasid need homoseksuaalsust tähistama. Et igasuguseid viiteid seksuaalsusele, ja eriti homoseksuaalsusele pehmendada, pidi meeste aluspesu olema valge ja võimalikult neutraalne. Värvilised alusrõivad viitasid homoseksuaalsusele.

Meeste aluspesu n-ö heteroseksualiseeriti alles meestemoe revolutsiooni käigus 1960. aastate lõpus. Peenemat aluspesu ei turundatud nüüd enam üksnes gei- meestele, seda võisid kanda kõik mehed. See viis aga olukorrani, kus geimehed loobusid aluspesust sootuks: 1980. aastate n-ö kloonide ehk hüpermaskuliinsete Tom-of-Finland-tüüpi meeste geisubkultuuris ei kantud enam üldse aluspükse ning lasti genitaalidel läbi kitsaste teksade välja paista. 1990. aastate alguses muutis USA bränd Calvin Klein valge aluspesu taas moekaks. Calvin Kleini valgetest puuvillastest bokseritest sai kõige populaarsem aluspükste tüüp nii geide kui heteroseksuaalsete meeste, aga ka naiste hulgas, hägustades seega piiri mehelikkuse ja naiselikkuse vahel.