Alguses lõi Rahvus taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Rahvuse vaim hõljus vete kohal. Ja Rahvus ütles: „Saagu riik!” Ja riik sai. Ja Rahvus nägi, et riik oli hea, ja Rahvus lahutas riigi riigitusest… Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev.
Ja Rahvus ütles: „Saagu jaotus rahvaste vahele ja see lahutagu need rahvad nondest!” Ja nõnda sündis: Rahvus tegi jaotuse ja lahutas need, kes olid kodakondsuseta, nendest, kes olid kodakondsusega. Ja Rahvus nimetas jaotuse rahvusriigiks. Siis sai õhtu ja sai hommik – teine päev.
Ja vahepeal oli Rahvusel aias tegemist ja ta ei märkinud kõike üles, aga kui ta jälle oma päeviku juurde jõudis, siis ta pani sinna viimaste päevade sündmused kirja, ja muuhulgas märkis, kuidas ta tegi kaks suurt ideoloogiat – suurema valitsema kodanike meeli ja väiksema valitsema kodanike keha, ja pistis sinna ka tähed. Ja Rahvus pani nood kõik taevalaotusse ja käskis neil koos tuule ja õrna õhuga hoolitseda navigatsiooni, hariduse ja veel detailsema jaotamise eest, mille alusel kodanikke tähtkujudesse jagada.
Ja Rahvus sirutas ennast ja vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja nägi, et see väga hea on. Ja vahepeal oli tal väga kiire, ja väga paljut jõudis juhtuda, näiteks muu- le lisaks pidi ta vahepeal tegelema ka kodanikele aluspesu loomisega. Ja kuigi ta vaatas ja ka see oli päris hea, polnud säärane tegevus enam nii grandioosne kui tema varasemad tegemised ja Rahvus oli juba natuke pahur.
Kui ta jälle mahti sai päevikut kirjutada, siis märkis ta sinna ka üsna nördinult, et mitte kõik kodanikud ei mõista tema suurt tööd, ja ta pidi mõned Rahvusriigist välja ajama, aga eriti oli tal häda nendega, kes lausa ise minema kippusid.
Aga siis Rahvus mõtles, ja sai aru, et võibolla kõik ei viitsi tema päevikut väga detailselt lugeda ja ta peab võtma oma nõudmised selgete loosungitena kokku. Ja ta leidis enesele ühe prohveti ja lasi tal ütelda rahvale: „Sul ei tohi olla muid Rahvuseid minu palge kõrval!“ Ja ta arvas, et sellest peaks olema küllalt, aga kui ta siis järele mõtles, siis sai ta aru, et on veel väga palju teha, et kodanikke korralikult kontrollida, muuhulgas seda, milliseid tähtkujusid nad taevas näevad ja millise teki all magavad, ja nende unelmaid, ja nende erutust ja iha, ja nende pissuaaride kuju... Ja Rahvus nägi, et see kõik enam nii hea ei ole. Ja Rahvus otsustas kogu süü rahva kaela veeretada, ja kõiges siiski mitte kohal olla, näiteks otsustas ta, et ta kempsu ei hakka trügima, et seal kontrollida, mida rahvas teeb ja ta jäi lootma ideoloogiale, mille ta oli loonud inimese meele ja keha üle valitsema.
Aga ikka tundus Rahvusele, et kusagil oli ta vale sammu astunud – oli see nüüd see, et ta ei jõudnud iga õhtu päeviku man, või mis, aga ta mõtles, ja leidis, et äkki oleks pidanud üldse kuidagi teisiti alustama. Näiteks ürgsupist, kust elu koos Rahvusliku kuuluvusega välja meelitada…ehk oleks sellisel moel alguse saanud rahvusriigi kodanikud kuulekamad või hõlpsamini hallatavad olnud?
Ja kuigi ta aimas, et selle asjaga võib nüüd juba natuke hilja olla, otsustas ta siiski ka sellise mõtte ideoloogilisse maailmaruumi paisata, läbi tähtede ja tähtkujude rahva peale: et Rahvus on üks primordiaalne nähtus, mis tekkis koos eluga. Eks ta üks segasevõitu plaan oli, ja tähtedega oli see häda, et neid võis ikka igaüks omasoodu kujudeks vormida… Samas oli hilja neid nüüd ka ümber tegema hakata, sest ausalt, ega pärast tervet kuut pikka päeva maailma loomist ei tundunud uus pingutus enam eriti viitsimist väärt.