Kärt Ojavee

Minu suvekodu servas on lagunev maja, mis mulle ei kuulu. Lood sellest aga, ma loodan, kuuluvad. Üks lugu räägib, kuidas selle maja ühes tapetseeritud toas peeti mingil, ju vist nõukogude ajajärgul pulli. Pull elas oma pullielu, kuni ta tapamajja veeti, tuba elas oma toaelu. Lugu räägiti ühelt poolt kohkumusega ükskõiksuse, räpasuse ja vaesuse ees. Teisalt võib seda võtta ka kui hakkamasaamisvõime märki.

Rahvuslik mõte peab neid tõlgendusi aga teatud moel lahus hoidma. Nii ei saa olla musta laega toas – rahvuslike kannatuste sümbol! – erksavärvilisi lilli. Ja vastupidi, rahvariide säravad mustrid ei tohi olla läbi imbunud rehetare tahmast. Vanaeestlane küüris mõistagi alati rõivad piripuhtaks, palistas suudlustega riide maad puudutava serva (ja maa pealekauba), ja ära hõljus aatelise ja kirkana mulla ja tahma keskel. Kui raskel ajal tuli vahel siiski räpaga lähestikku elada, siis vabaduse perioodil lasi laudalooma tuppa ja võttis määrdunud kaltse õlgadele vaid mandunu. Vaesus, must lagi, pull elutoas võis olla olemas küll ikestatud aegadel; kes sellega kohtub täna, peab teadma, et see on nõnda elaja valik, nõukogude aja jäänuk või kängunud mentaliteedi – mitte vabaduse! – põhjustatud.

Uganda poeet Okot p’Bitek kirjutab aga vabadusest eufoorilise kolonialismist vabanemise harjal kujuteldava poliitiku ülbete sõnadega: „Mida lõikasid sina/ Kui Vabadus küpses/Ja koristati?/On see minu süü/Et sina magad/Hütis/Mille õled lekivad?/Kas süüdistad mind/Et su tõbised lapsed/Magavad maas/Jagades räpast põrandat/Lammaste ja kitsedega?“ (1967). Mustast laest kirjutanud Juhan Liivi kodumaal on vaesuse ja vabaduse idülli sidumisel harva eluõigust isegi poeedi suu läbi. Uue vabaduse nõutud vangid elavad oma elu kusagil varjatud tagatubades, vahel veetakse nende räpased elud valguse kätte jõhkrates dokumentaalides. Vabadus, see õilistab, ülendab. Selle seostamatus valu ja läbikukkumisega annab selle poliitikute – nende hulgas majanduspoliitikute – võimsasse arsenali õigustada asjade olemasolevat seisu.

Enese võimetust vabaduse tiibadel kõrgustesse tõusta varjab igaüks ise, üksi, teistest eemal, oma tagatoas, parimal juhul koos pullvasikaga. Selles üksinduses kohub aga ka suur vajadus osaduse järele vabadusega – mis sünnitab uue pühendunud ja võitlevate kodanike armee sedamööda, kuidas ilmajäetud nopivad uhkusepudemeid just rahvuslikust kuuluvusest ja maalivad mustust mustikaplekkideks.

Kuidas peaks vabaduse ohvri saatust salgavas, ohjameelselt patriootilises keskkonnas üles kasvama uus põlvkond? Üks esimesi rahva enda keskel kujunenud klassisüsteemi sisse kasvavaid uusi põlvkondi Eesti ajaloos?

Nende stiil, elu ja veendumused on kombinatsioon just sellest reaalsusest. Ida-Euroopa ja lääne tarbimiskultuuri veidramad väljendused, tükkideks rebitud, ent siis murelikult taas kokku pandud patriootlikud ikoonid segunevad ausa tunnistusega koonerdamisevajadusest, ja kahtlustega üllaimate aadete ja sümbolite suhtes, mida kantakse ajahambast puretud natsionalisminarmastest jalavarjudega.

Üll vanema põlvkonna uhkusest raske, määrdunud puhvaika, kasvatab noor pulli asemel lagunenud maja tagatoas igal suvel üles paar potitäit kirkalt lilla- ja rohelisekirjut käharat lehtkapsast.

MM on läbi, aga jalgpallisärke kantakse ikka. Üks värvilisem ja põnevamate kirjadega kui teine; lõige on kõigil aga ikkagi sama. Vaadates rahvariideid ehk eri rahvagruppide riideid sellest ajast, kui nad suurema või vähema jõuga moderniseerumise hakklihamasinasse lükati, tõmmati või hüppasid, torkavad tõepoolest ennekõike silma kirjud mustrid. Triibulisi seelikuid leidub tõesti mitmel pool. Neile on omistatud väga erinevaid metafüüsilisi omadusi, neid kantakse erineva kehakeele ja -hoiakuga, seotakse ümber piha erinevalt või tõmmatakse tükkis üle pea. Lõppeks on nad kõik aga ikkagi triibulised seelikud.

Eestikeelne sõna „kiri“ tähendas väidetavalt esialgu tähendusega laetud mustrit, mis valdavalt kantud tarbeesemetele. Alles hiljem, kirjakunsti levikuga, hakati selle sõna all silmas pidama pookstave. Kärt Ojavee suunab meie pilgu kavalalt eemale muidu pilkupüüdvalt ja tähenduslikult kirjalt ning juhib märkama vormi, lõiget, tegumoodi. Rikkaliku kirja asemel on järel kogu, mille lähemal vaatlusel on näha lõige ja materjal. Paksemast villast seelik annab mõista, et tegu on külma kliima rõivastega. Võib arvata, et see rõivas on kootud Põhja-Euroopas, Andides, Kesk-Aasias või kuskil, kus villane seelikuriie aitab sooja hoida.

Standardse lõikega jope tavaliste lukkude ja krõpsukinnitustega on just Eestimaa maapõues kõdunedes saanud oma unikaalse ilme. Kõdunemise keemiline protsess ja selle käigus omandatud värvi- ja lõhnaprofiil annab tunnistust geograafilisest piirkonnast, kus see üleilmselt sarnane, tõenäoliselt Kagu-Aasias toodetud ja külmema kliima jaoks disainitud tööjope maa alla maetud oli. Just siinne kamarleetmuld, mustikad, jõhvikad ja sammal on talle oma pitseri vajutanud.

Järele jääb klimaatiline ja keskkondlik eripära. Kas inimene on oma koha – kliima ja pinnase – vang? Kas Montesquieul oli õigus, kui ta kirjutas, et iga paiga inimeste meelelaadi ja ühiskondliku kooselu eripära määrab ennekõike kliima?

Benedict Anderson¹ väidab, et rahvuslus on kultuuriline konstruktsioon. Tegemist on kujuteldava kogukonnaga, mida ühendab ühine keel ja asukohal (isamaa), keelel (emakeel) või rassil põhinevad sattumuslikud seosed. Meedial on oluline roll selle kujuteldava kogukonna loomisel ja alalhoidmisel. Nimelt kujundab meedia ühise keele- ja inforuumi, milles iga meediatarbija kujutleb kõiki teisi meediatarbijaid iga päev temaga sarnast informatsiooni pruukimas. Kuigi enamik meediatarbijaid on teineteisele võõrad, tekitab ühine inforuum nende vahele kujuteldavad sidemed, mis on kujuteldava kogukonna vundament.

Kärt Ojavee mõlemad rõivakomplektid lähtuvad Andersonile sarnasest rahvuslusekäsitusest. Ojavee leiab, et rahvusega kaasnevad märgisüsteemid on ajalooliselt sattumuslik ja kokkuleppeline. Kohalikud rahvarõivad koosnevad vaestes oludes kättesaadavatest kangastest. Lokaalsetest erinevustest hoolimata on eri rahvuste rahvarõivaste vahel hulgaliselt sarnasusi. Tänapäeval on rahvuslik sümboolika rännanud käsitööna valmistanud kohalikelt rõivastelt globaalselt toodetud T-särkidele, nokamütsidele ja teistele üldlevinud rõivastele. Esialgsest ajaloolisest kontekstist lahutatud rahvuslikud sümbolid muutuvad ajatuteks rahvuslikkust tähistavateks märkideks.

Müüdid on laiahaardelised tähendussüsteemid, mis annavad sidususe ja tähenduse paljudele teistele kultuuris leiduvatele tähendussüsteemidele. Nad aitavad kaasa kujuteldavate kogukondade loomisele ja alalhoidmisele, sest muudavad kogukonna igapäevase elu kogukonna liikmete jaoks loomulikuks. Tegemist on kogukonnale oluliste suurte lugudega, mis esinevad kogukonna kirjanduses, rituaalides, sümbolites ja ka rõivastes.

Oma esimeses komplektis kasutab ta tuntud kohalikku rahvarõivakomplekti, mille värvilised toonid on mustaks värvitud. Koos värvidega kaovad üldiselt ka rahvuslikud ja müütilised konnotatsioonid ning alles jääb musta värvi valge mustriga pluus, mis sobiks tänapäeva riidepoodi.

Teise komplekti kangast on töödeldud kohalikus maapinnas – mõningaid detaile on hoitud soos, teisi happelises mullas ning kolmandaid mudases kraavivees. Rahvuslusega käib sageli kaasas tugev side mingisuguse asukohaga. Teatud mõttes on Ojavee teise komplekti kuuluvad rõivad isegi rahvarõivastest rahvuslikumad, sest nii eesti kui ka teiste rahvaste rahvarõivaid saab valmistada kõikjal, kus on selleks vajalikud teadmised ja vahendid, kuid ainult kohalikus pinnases töötlemine jätab rõivastele just sellised unikaalsed jäljed.

Sarnaselt Tanja Muravskajaga huvitub ka Ojavee sellest, kuidas avaldub rahvuslus rõivastes. Kui Muravskaja püüab luua rahvuslikult neutraalseid rõivaid, siis Ojavee püüab näidata, kuidas rõivas võib rahvuslikust ja müütilisest tähendusest ilma jääda või selle kandjaks saada. Sellega juhib ta tähelepanu rahvuslike ja müütiliste tähenduste muutlikkusele.

1. Anderson, Benedict. [1983] 2006. Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. London: Verso.

Vahel olen kujutanud ette, et nii mõnus oleks, kui kõik lehed puudel ja taimed oleksid mustad või vähemalt mustjad. On üks tumelillade lehtedega puu, selle vaatamine ja lehtede puudutamine on olnud mulle täielik nauding.

Kärt Ojavee töö peale mõeldes kujutan ette tantsupidu, kus tantsijate rahva- riided on mustaks värvitud. Mulle meeldib tantsupeoklippe YouTube’ist vaadata. Viimastel aegadel on need päris vaimukaks muutunud – tantsijad on täiega täis ja see on nii naljakas. Rahvuslus tuigerdab ja seisab vaevu püsti. Mulle vaatepilt meeldiks – ajakohane ja moodne, värvikirevus on silmadele tüütu. Kirkad värvid ajavad südame pahaks. Ühevärvilisust on lihtsam ja rahulikum jälgida. See vana glitter ja traditsioon kobrutab ülevärvitud kanga alt välja. „Vana glitter“ kõlab nagu lauluviis, meenuvad ka „Vana pildiraam“ ja „Vana arm ei roosteta“ . Millegi valge või mustaga ülevärvimine ei ole kunagi eriti toimiv lahendus. Kärt Ojavee vanaema, vanaema sõbrannad, EKRE ja mitte väga laia silmaringiga või tänu religioonile piiratud vaadetega inimesed võivad näha seda, et meie ilusad Eesti rahvariided on ära rikutud. Tullakse siia ja hävitatakse meie maa ja kultuuri ja EKRE kinnitab: „JAA, JAA, JAA!“

Kärt Ojavee vanaema mustaks värvitud rahvariided näevad välja, nagu need oleksid ühte pesumasinasse sattunud tema teise kollektsiooni mustade Adidase dressipükstega. Nii nagu Kärt Ojaveest oleks inetu sundida oma vanaema kandma seda „rikutud“ rahvariiet, ei saa vanaemad jne EKRE oodata, et kõik tantsiks ühe pilli järgi, usuks ühte jumalasse ja kannaks ühesuguseid rahva- riideid.

Need kolm triipu on jagunenud, deformeerunud. Ma ei tea, kas enam, aga eelmine aastal nägin hästi palju ühe laia valge triibuga dressipükse. Ma isikli- kult pole kunagi Adidase brändi suur austaja olnud. Mul on ainult üks Adidase dressipluus, mille sain umbes 13 aastat tagasi ühelt sõbrannalt. Väiksena kand- sin turult ostetud Adidanase dresse küll uhkusega. Sul on Adidas ja mul on Adidanas – ma ei näinud selles mingit probleemi. Preagu on mood ja moekunst kui üks vägivalla vorme.

Aga Korni „A.D.I.D.A.S“ läheb mulle ikka veel korda. Olen laulusõnu natuke täiendanud: „I don’t know your fucking name, i don’t care your fucking nationality so what let’s fuck.“ https://www.youtube.com/watch?v=239vHrwt8Rs

Natsionalismiteemalise näituse kontekstis kõlab „puhas vorm“ ja „taandatud mustale“ päris halvasti. Poliitikas vasak ja parem ei ole suhtelised mõisted.

Vorm on sama, aga muinasjutud erinevad.

PS

Kujutan hetkeks ette, et vaatan telekast tantsupidu, kui kõik tantsivad neid mustreid, riided kõigil mustaks värvitud. Ma vedelen diivanil. Tuba valgustab vaid telekas. Maha keeratud heli peale mängib Korni „A.D.I.D.A.S“

Kas ma mõtlen, et seks on surnud? Mõtlen küll, sellepärast, et ma pole ammu … you know…

OSTUKESKUSE PATRIOTISM

Tänases Tallinnas võime igast ostukeskusest lihtsalt omandada ükskõik millise rahvusliku sümboli. Mõnes kohas pakutakse perepakettide puhul isegi allahindlust. Ühiskonnas on gruppe, kes määratlevad ennast rahvuse kaudu. Aga mina defineerin ennast läbi ostukeskuse, kust ma oma perele rahvuslikke sümboleid muretsen. Olen Magistrali patrioot!

Michael Billig kirjeldas 1995. aastal „banaalse rahvuslusena“ praktikaid, misläbi proovitakse rahvast defineerida igapäevaste ühendavate tegevuste kaudu. Sellised on ka maitsete, visuaali, lõhnade, riietuse või kommete kohta käivad pidevad diskursiivsed konstruktsioonid: sageli me neid ei märka, kuid hoolimata sellest muudetakse nende kaudu rahvuslus koduseks.

Tarbimiskultuuri kasv Eestis on rahvuslikku identiteeti toonud uusi elemente. Seostades seda protsessi „normaalsuse taastuleku“ ja „Euroopasse tagasi jõudmisega“, seletas Sigrid Rausing 2004. aastal tarbimise olulisust identiteediloome juures. See väljendub näiteks Skandinaavia toodetega seonduvates positiivsetes assotsiatsioonides ning Ida-Euroopa toodete kõrvale tõrjumises.

Samas märkis Rausing, et kuigi tarbimine oli algselt seotud kollektiivse identiteedi ja rahvuslike pürgimustega, muutus see peagi indiviidi ihade rahuldamise viisiks, nagu see toimib ka lääneriikides.

2002. aastal kirjeldas kirjanik Tõnu Õnnepalu seda irooniliselt: „Euroopa või mitte, see polegi enam tähtis. Peaasi, et oleks ostukeskus, hüpermarket. Ostukeskus on see maapealne paradiis, mida nõukogude võim lubas, aga ei andnud.“

Peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist näis, et kaubanduskeskused soodustavad „õigust“ tarbida. Ostukeskusi on seostatud sotsiaalsete püüdluste ning eksklusiivsuse auraga. Nad peegeldavad ühiskondlikke muutusi. Hoolimata sellest on „tsiviliseeritud kaubanduse“ areng ning linnade kaubanduspindade restruktureerimine (läbi mille on kontroll läinud suurte ettevõtete kätte) olnud seadusandliku sekkumise ja maksusoodustuste tulem, mitte loomuliku arenguprotsessi osa.

Kärt Ojavee dekonstrueerib oma rõivastes läbi postmodernistliku prisma Eesti vapi kolm lõvi (Derrida ja Godot’ sarnaselt). Nendega käivad kokku kingad, mustikatega värvitud jakk ning rahvarõivaste komplekt, mis on küll värvitud mustaks, kuid mille rahvuslikud värvid ja motiivid on siiski nähtavad. Tegemist on seega teatud sorti damnatio memoriae’ga – Rooma keisririigis kasutatud hävitamise, kustutamise ja vaigistamise meetod, millega rünnati langenud vaenlaste mälestust ning mille puhul kividelt eemaldatud nimede nägemine tõmbas tähelepanu just nimelt eemaldamise aktile kui sellisele.

Ma kutsun teid kõik teadvustama jumaliku rahvusriigi surma (à la Nietzsche) ning tunnistama meie lähima ostukeskuse rolli kogukonna ehitajana.

Ma tunnen end kõige rohkem eestlasena siis, kui mul on halb tuju. Kui ma tahan saada ärritusest või pingest lahti, pääseda lähenevatest süüdistustest, hakata välismaailmale vastu, kanda oma valu edasi, elada end teiste peal välja, rünnata seda, kes ette jääb või kelle ründamine on kõige kergem, pöörata häbi ümber, tõmmata teised enda tasemele – et kui sa ei saa olla parem, oleks teistel vähemalt halvem. Eestlane ei ole niivõrd vihane, kuivõrd ta on õnnetu.

teen sulle haiget, et luua sinuga side

Meie maa ja tema muld on ajaloo happevihmadest viljatuks kõrbenud. Koidest puretud ja konidest kõrbenud augud on me rõivais ja me vaimus. Meie süda ja vaim on kängunud nätskeks kaltsuks, mille oleme tõmmanud oma tühjusele ümber, et varjata maailma eest seda, et meis ei ole mitte midagi. Me oleme tehtud odavast kangast väetite käte poolt tehases, mille katus lekib. Me oleme pisitiraažiga masstoodang turule, mis ei oota meid. Me oleme kokku pandud lõigetest, mille servad ei joondu. Kultuuripärand, millest me üritame tulevikku ehitada, ei kannata me traagelduse katseid välja, ta laguneb ja tuhastub me kohmakate nõelatorgete käes. Me ei mäleta mineviku värve. Hirmununa valetame neid endale kokku, rõõmsad punased, sinised ja valged, kirglikud, kirkad ja puhtad. Me loodame, et see toob meile õnne, et nende valgel võib kusagile edasi jõuda, aga tegelikkuses on seal pime minevik, mis neab meid ajaloo kardinate tagant. Me loodame mineviku toel jõuda tulevikku, ehitada ajaloost silda, mis kannaks meid ühelt kaldalt teisele. Aga pontifeks on purjus ja kivid on ammu maha äritud.

Me oleme killustunud, liigestest lahti rebitud, laiali pillatud ja pimedate poolt uuesti valesti kokku pandud. Me oleme küünisteta kimäärid, keegi ei karda meid.

Oleme üürivõlglased ajaloo ees, meid visatakse välja, lõpuks oleme kodutud. Meil jääb üle vaid lõppu oodata.

Isiku lagunemist hüütakse skisofreeniaks, mõnikord dementsuseks, isiksust pidavat lagundama ka alkoholism ja muud sõltuvused. Laguneva isiksuse lähedased, tunnevad end halvasti ja püüvad leida varemete vahelt seda inimest, kes kunagi olemas oli, aga leiavad vaid varje ja kummitusi ning neidki iga päevaga järjest vähem. Maailmas, mis muutub järjest kergemini ja raskemini hoomatavaks, on järjest keerulisem püsida koos, kõikvõimalikud füüsilised ja vaimsed segajad lahutavad meid iseendast, panevad unustama oma südamesoove ja unistusi, asendades neid ostukorvi sisuga netipoes ning krediitkaardi miinusega.

Identiteet ja isiksus on tihedalt seotud, identiteeti konstrueeerides ja seda pidevalt üle kinnitades on isiksusena võimalik kauem vastu pidada. Identiteeti saab röövida, tükeldada ja rahaks teha – mood teeb seda pidevalt. Identiteet võib aeguda ja hallitama minna ja siis taas moodi tulla, suure tõenäosusega mitte enam raskepärase eluaegse karistusena, vaid dekoratiivseteks elementideks lagundatuna. Ojavee parodeerib maailmakuulsate identiteediröövlite Rubchinskiy ja Gvasalia mänge homo sovetikus’e teemal. Võtab neil käest kinni, jalutab koos venelase ja grusiiniga mitu Eesti miinimumpalka maksvates koletossudes rapsipõllu keskele, sinna, kuhu on maetud vanaema pidurüü, mis ikka veel veidral kombel pole lõpuni dematerialiseerunud ja pakub õmbluste vahel kodu kummitustele ja rahvalaulu veidralt moonutatud kajadele.

„Pea alati meeles, et sa pole siit pärit.“ Sellised õpetussõnad ütles mulle ema. Ma pole seda mõtet kunagi küsimuse alla seadnud, kuigi olen elanud enamuse oma elust väikeses Ida-Soome ülikoolilinnas, mille kohta mu ema ütles, et see pole mu kodu. Kasvasin üles, pidades seda kohaks, kuhu mu vanemad olid lihtsalt pärast ülikooli lõpetamist kolinud omamata mingeid sellega siduvaid tundeid. See oli lihtsalt koht, mis valiti, kuna seal pakuti neile permanentset töökohta.

„Kodu on seal, kus on su süda,“ teatab sentimentaalne ja banaalne fraas. See väidab, et kodu pole füüsiline koht, vaid imaginaarne, võib-olla igaveseks kadunud. Kodu on koht, kuhu kuuluvad meie tunded. See kehtis mu ema puhul, kes pidi oma Karjala kodu esimese maailmasõja ajal maha jätma. Tegemist oli kohaga, mis oli igaveseks kadunud, aga kuhu kuulus ikkagi tema süda, hoolimata sellest, et ta polnud seal ise kunagi viibinud. Me mõlemad tundsime seda kohta vaid 19. sajandi mustvalgetelt perekonnaalbumi fotodelt. Tema väitel oli see koht, kust mina pärit olin.

Kuulumise märgina kingiti mulle sünnipäevaks noore Karjala neiu rahvarõivas feresi ehk sarafan. See koosnes tumesinisest valgete õitega hõlstist, punasest põllest, puhvis varrukatega käsitsi tikitud särgist ning punasest sorokka-nimelisest peakattest, millel olid ümber pea käivad paelad ja lipsud. See oli – ja ikka veel on – kaunis kleit, kuid ma vihkasin seda. See sümboliseeris kõike, mida ma polnud, kohta, kuhu ma ei kuulunud ning mälestust, mis polnud minu oma. Minu süda oli mujal: Dickensi romaanide väljamõeldud sentimentaalses maailmas täis orbusid ja ühiskondlikult sobilikke lõpplahendusi ning telekast nähtud 1980ndate popmuusikavideote uusromantistlikku maailma, kus esinejad kandsid uusviktoriaanlikke kostüüme ja paksu meiki. Kui oleksin julgenud – või oleksin sellise võimaluse peale üleüldse tulnud – oleksin oma feresi ära põletanud ja maha matnud. Või värvinud selle mustaks ja muutnud seeläbi enda omaks.

„Rõivad on meie teine nahk“ on üks teine sentimentaalne ja banaalne fraas. Rõivaste kandmine on ambivalntne tegu, mis on samas nii intiimne kui avalik. See paljastab meie isiksuste mingeid tahke ja peidab samas teisi. Taoliste riiete kandmine, milles tunneme ennast koduselt, on oluline kogemus, sest see väljendab mugavust ja meie olemust. Õiged riided on nagu ohutu koht või teatud sorti elupaik, tõeline enesemääratlus. Valede riiete mõju on vastupidine. Nad võivad tekitada eluaeg kestvaid arme. Meil on oma riietega sügav emotsionaalne side, sest nad kannavad ja objektiseerivad meie eneste tahke. Selliseid õpetussõnu soovin sinuga jagada.