Kris Lemsalu

Kris Lemsalu on kunstnik, kelle loomingut iseloomustab huvi arhetüüpsete ja sümboolsete motiivide vastu, irooniline ja refleksiivne suhe oma vahenditesse, lavastuslikkus, absurdimaiguline huumor ja identiteedi mänglevus. Lemsalu populaar- ja ürgkultuuriliste tunnustega tööd on varustatud isemeelse huumori ja intiimse tund- likkusega, mis panevad mõtlema olukordade üle, mida oleme õppinud pidama vajalikuks ja kinnistunuks, ilusaks ja ihaldusväärseks.

Kris Lemsalu, Tühjana edasi, 2018
Materjal: Ostukärud, pits
Tänud: Kristina Oras, Tõnu Narro, Tarvo Porroson

Tekstid

Aet Annist

Tülpinud ilmetega Kalevipojad kimuvad üle reelingu vaadates suitsu. Vilunult hindavad nad teiste laevasõitjate hulka ja teevad otsuse, et hiina turistide vahele troppi kogunemisel pole mõtet. Võib viimase hetkeni oodata ja galeriis kogunevatest gruppidest hiljem kiirel käigul mööduda.

See, kui sujuvalt elust läbi liikuda, sõltub vähemalt osalt meie võimest kiireid ja asiseid otsuseid teha. Mis omakorda sõltub meie võimest ümbritsevat kategoriseerida. Inimolend võib viidata tagasi miljardiaastasele päritolule algloomakesena, kellena ta on seotud kõigi teiste elu kandvate olenditega. Aga samavõrd võib ta viidata varaseid mikroobe ja praktiliselt kõiki elusolendeid ühendavale vajadusele kategoriseerida – jagada maailm mingiteks osadeks, et infot palju paremini hallata. Paleoarhaikumi bakterit ja antropotseeni bakterioloogi ühendab võime eristada, kustkaudu kõige kiiremini väljapääsu leida, mida on mõtet kerest läbi lasta, mis on ohtlik, kes on oma.

Jaotused on kasulikud, kui valikute virvarr on liiga suur, segadusttekitav. Ühiskondliku olendina toimimine paneb meie võime asjakohaselt ja arukalt eristada rängalt proovile – on ääretult keeruline otsustada, mille alusel üldse kategoriseerida ligimesi, kui nad just pea kohal hullunult kirvest ei keeruta. Rahvus on üks kategoriseerimise võimalusi, mis lubab pealtnäha kiiret komplitseerituse lihtsustamist.

Vaikselt nihkub kailt laeva suunas tuubus – pikk, plastist toru, millesse sisenemine on esimene samm võõral maal, mille kommete veidrused, erinevused ja salaelu avastamist ootavad. Hetk enne, kui maabumissild laeva külge kinnitub, vilksatab ukseava ja torusuu vahelt läbi väike vilgas keha. Laeva saabumist on tervitama jõudnud valvsad rahvuslinnud.

Saabujad kõõluvad üle serva, et hiiglasliku laevakere ja maabumissilla ühendamise protsessi jälgida – sild on justkui maa kameeleonlik keerdus keel, mis reisijaid endasse lurtsatada ähvardab, otse rahvusriigi lapikusse kerre tuubuse taga. Üle kaide ja laevade rägastiku paistab tükati roheline, tükati kraanadega palistatud horisont, paremal hõredahambuline city, vasakul valge laulukaar nagu veider hambarida puude ja majade vahele peidetud.

Reisijad pudenevad sillale, kus igaühele antakse kohustuslik rahvuslikus kamuflaažis käru riigi territooriumil viibimise perioodiks. Seedekulglana käänlev reisituur viib šoppajad otse gigamarketisse, milles tarbija nõudmisi ja ootusi raamistavad targalt eristatud tootegrupid.

Soovite tööriistu? Aga palun, harkader tarkusepõllu kündmiseks, koot terade eraldamiseks sõkaldest... Vajate midagi moodsamat, kuid ometi rahvuslikku? Siinsamas – harvester ja forvarder, üks parem kui teine, jõustatud silmus nelinurga sümboliga, et pisuhänd-puukallistajaid peletada. Kaerakile ja tumm aitavad teil aga globaalses multikulti-maailmas kurku ahmitud nn supertoitu asendada korraliku kõhutäiega! Ja lõpuks aitab teie mikrobioomi puhastada rahvuslik bakter, meie oma kodumaiste laste imeliste soolte floorast avastatud hell Lactobacillus Fermentum ME-3, kes pole mitte ainult imemaitsev, vaid suudab kategoriseerida teie kõhtu jõudvad organismid kahjulikeks ja kasulikeks! Ainsana maailmas!

Gustav Kalm

Appellation d’origine contrôlée

Prisma on Soome päritolu kaubanduskett, mis avas oma esimese poe Eestis 2000. aastal. EV100 raames, eriti veebruarikuus, täitusid Prisma letid vapustava hulga sinimustvalge träniga, mis valdavalt oli toodetud madala tööjõukuluga Kagu-Aasia riikides. Soomes oli sarnast helesinivalget kraami saada aasta varem. Oma värvide ja televiisorist ülespuhutud juubelijutuga pidid need näpuspinnerid, välgumihklid, hobuseharjad ja muruniitjad kõik kuidagi toonitama kuuluvust Eesti riigi, rahva või rahvuse sekka umbes nagu rahvariidedki. Nende toodetega on nagu moodsa Eesti käsitööõllega, mis pruulitud kaugelt maalt kalli raha eest imporditud humalast ja odrast või Viru Valge viinaga, mis odavamast Läti ja Ukraina viljast aetud. Kõik on patriootlikud tooted, mis on saanud võimalikuks tänu Ukraina põllumehe ja Indoneesia tehasetöölise madalale palgale. Ajaloolased ütleks: selge see, rahvusvahelised tarneahelad kerkisid koos rahvuslusega toetades teineteist. Kris Lemsalu vapustavad rüüd pole mitte ainult valmistatud algselt klantsist, kuid nüüdseks ostlejate rasvaste ja tolmuste käte all kulunud, roheliseks võõbatud (Hiinas toodetud?) plastist ja metallist ostukärudest, vaid meenutavad oma tahulise vormi ja pitsise kattega kandilist rahvariides tegelast: Mulgi meest tikutoosil või Eideks ja Taadiks ümber ehitatud pukktuulikuid Mustjalas.

ERMi ja Pätsi propagandatalituse idee seada rahvarõivad laiema patriootliku kasvatuse teenistusse oli kantud laiematest üle Euroopa levivatest ideedest rahvast, rahvusest ja pärandist. Kuid need rahvarõivad, mida ERMi kogudest 1930ndatel propageerima asuti, polnud lihtsalt kohalikud vastandid moderniseerumisele, euroopastumisele ja üleilmastumisele. Nende rõivaste konstruktsioon ja materjal tuginesid ise juba rahvusülestele tarneahelatele. Punane maagelõng, potisinine värv ja puuvillane riie pärinesid kõik kaugetelt maadelt. Puuvill sai Eesti talupoegadele 19. saj teises pooles kättesaadavaks tänu Euroopa koloniaalekspansioonile Aasias ja Aafrikast pärit orjade tööle eurooplaste rajatud istandustes indiaanlastelt vallutatud maal Ameerikas.

Miks näib, et rahvusvaheline päritolu solvab rahvuslikult tunnusesemeks tunnistatud objekte?

Oliver Laas

Tarbimine pole naljaasi: 2006. aastal sai Lõuna-Californias poodlejate tunglemise käigus viga 10 inimest. 2008. aastal trampisid jõulupakkumisi jahtivad ostlejad surnuks ühe Wal-Marti töötaja. 2014. aastal pidid Inglismaal politsei ja kiirabi sekkuma poodides kaupade pärast puhkenud rüselustesse.

Kas suhtelises ainelises külluses elavad inimesed riskivad elu ja tervisega ainult soodsate hindade pärast? Ei, sest sageli on soetatavate objektide sotsiaalne tähendus nende funktsioonist olulisem. Tarbitavad objektid jaotuvad hierarhilistesse kategooriatesse ning määratlevad seeläbi neid tarbivate inimeste kategooriad, sest objektide tähendus on seotud sotsiaalse staatusega. Selles mõttes funktsioneerivad tarbitavad objektid märkidena. Näiteks kaupade hierarhias tarbeesemetest kõrgemal paiknevad luksuskaubad tähistavad ühtlasi kõrgemat sotsiaalset staatust. Kultuuris on objektid alati teinud sotsiaalseid eristusi, kuid varem käis see käsikäes etiketi, rituaalide, žestide ja teiste märkidega. Tarbimisühiskonnas langeb sotsiaalsete eristuste tegemise põhiraskus objektidele.1 Seega riskitakse staatuse pärast, mis on ühiskondlikus elus olulisem näiteks uue telefoni pakutavatest hüvedest.

Staatusest olulisemgi motivaator elu ja tervisega riskimiseks on nauding. Nimelt tarbima õhutava reklaami loodud tarbijakuvand kujutab olendit, kellel on justkui kohustus elu nautida ja oma soove rahuldada. Sellega kaasneb kõikehõlmav uudishimu kokanduse, kultuuri, riiete, tehnika ja kõige muu vastu, mis võiks pakkuda mõnda senitundmatut naudingut. Uudishimu varjukülg on hirm mõnest uuest rahuldusest ilma jääda.2

Kris Lemsalu, kes on tuntud oma kirevate ja ebatavalisi materjale kombineerivate installatsioonide poolest, toob vaataja ette kaks pitsiga ääristatud ning ostukärudest kokku monteeritud ratastel „kostüümi“. Levinud arusaama kohaselt on üks riietuse tekkepõhjus keha kaitsmise vajadus. Selle valguses võiks Lemsalu metallist ja pitsist mobiilseid objekte vaadelda staatust ja naudingut jahtiva tarbija jaoks sobiva turvisena, mis kaitseks ballardlikes kaubanduskeskustes tema keha teiste tarbijate eest.

Kui tarbimine on aktiivne tegevus – kaupade otsimine, valimine ja ostmine –, siis Lemsalu staatilistesse objektidesse paigutatud kehad on passiivsed ning sõltuvad täielikult neid ringi kärutavatest teistest. Keha on kaupade hierarhias hinnaline, sest see on korraga nii staatuse märk kui ka tarbitav objekt.

„Sajandeid püüti inimesi veenda, et neil pole kehi … nüüd püütakse neid nende kehade suhtes veenda.“4 Staatuse märgina on keha investeeringuid – toitumine, iluprotseduurid, treeningud – nõudev eraomand. Tarbitava objektina on keha kas kellegi teise eraomand, mille üle tarbija omandab piiratud ja ajutise kasutusõiguse (näiteks tööandja omab töötundide ajal töötaja keha võimet teha tööd) või ideaal, mille omandamise nimel tarbijad oma kehadesse investeerivad. Tavaliselt on ideaalkehad meedias ja moelavadel ringlevad naisekehad. Kui enamasti on need kehad mingi teise toote, näiteks riiete, müümise teenistuses, siis liikumatuna Lemsalu ostukärudesse vangistatud keha tõstab esiplaanile tõiga, et meie kultuuris on tegelikult ka keha ise esmaklassiline tarbeobjekt.

  1. Baudrillard, Jean. [1968] (2005). The System of Objects, tlk. James Benedict. London: Verso, 209, 212–213.
  2. Baudrillard, Jean. [1970] 1998. The Consumer Society: Myths and Structures, tlk. Chris Turner. Thousand Oaks: Sage, 80.
  3. Baudrillard, [1968] (2005), 217.
  4. Baudrillard, [1970] 1998, 129.

Margit Lõhmus

Kris Lemsalu eksponeerib näitusel kahte rohelist ostukäru, mis on keevitatud selliselt, et inimene saab sinna sisse minna, jalaga hoogu lükata ja siis ringi liuel- da. Miinuseks on, et see inimest toetav ratastel karkass pole eriti kontrollitav ja need, kel pikkust rohkem kui 1.68, peaksid juba natuke kükitama. Proovisin ostu- käru järele – tunne oli päris huvitav ja mõnus. Tegu on Prismast pihta pandud toidukärudega, mis muudab need pitsiga kaunistatud monstrumid mulle süm- paatseteks, kuna olen ise varem aktiivselt varastanud. Näppamine on igati väga huvitav kogemus (annab kusjuures sellise mõnusa idaeurooplase tunde). Viimati juhtus see jälle üle pika aja, kui proovisin poekabiinis jalga pükse ja kampsunit, mis sobisid hästi. Pükste eest maksin, kampsuni aga jätsin lihtsalt selga, käärisin käised üles ega võtnud isegi hinnasilti ära. Kassa ees pükste eest makstes veidi käed küll värisesid, aga see käib asja juurde. Tumelilla pehme meriinovillast Tiger of Swedeni kampsun on nüüdseks pesus kokku tõmmanud. Kiirkarma vist.

Varem on esinenud ka vahelejäämisi või väga napilt pääsemisi. Selline ärevusseisund võib soodustada ka kõhugaaside vallandumist, seepärast soovitan enne mitte süüa. Ükskord pinevas varastamisolukorras lasin kaks (õnneks) vaevukuuldavat peerukest. Mõnikord võib varastamine olla väga spontaanne ja keha tuleb sellega kergelt kaasa. Olen ühe korra vahele jäänud ja ühe korra väga napilt pääsenud. Milline adrenaliin. Ma ei oska seda ikka veel päris hästi kirjeldada. Aga pärast neid juhtumeid usaldan oma keha ja kuulan ta sõna. Keha on väga tark süsteem – teab, mis õige, mis vale. Soovitan kõigil korra või paar elus midagi varastada, eriti soovitan aga vahelejäämist, see on ikka superpauk. Varastada tuleks ikka suurtest kaubanduskettidest. Julget eksperimenteerimist!

Huvitav on mõelda, mida kunstnik sel hetkel mõtles ja tundis. Kas tal oli seljas varga kostüüm, silma- ja suuavaga must müts peas. Usun, et Prisma ei pahanda, sest sellest ju ikkagi sündis lõpptulemusena kunst. Ükskord ma varastasin ühed jalgu toetavad retuusid, mis maksid natuke üle 147 euro, see on mu elu suurim vargus ja oli täiesti kavandatud rööv. Kogusin mitu nädalat julgust, kogu ettevalmistusaja oli mul endaga nii huvitav, mu pilk oli teine, kandsin endas saladust. Ma varastasin sellepärast, et tahtsin kirjutada juttu varastamisest, aga nii veider, kui see ka pole, ma ei ole suutnud kirjutada seda siiani. Keha blokib. See polnud lihtsalt varastamine varastamise pärast, tahtsin ikkagi kunsti luua … Aga ei ole välja tulnud. Võib-olla ma kunagi suudan sellest kirjutada, laskuda detailidesse ja väikestesse nüanssidesse, aga praegu veel mitte. Võib-olla ma peaks selle eest mingi karistuse kandma, võiksin elada ostukäru vangistuses mõnda aega. Ehk võiks kunstnik mulle pärast näitust ühte laenata, juhul kui Kumu või keegi muu kunstiteost ära ei osta. Aga siis oleks tegu kunsti laenamisega. Jääb ikka ära. Las mul olgu mu vabadus ja kui oleks ka raha, saaks osta või laenata vangla.

Francisco Martínez

SINA, MINA JA KÕIK, KEDA ME TEAME

Kris Lemsalu on loonud kaks trooja hobust, mis proovivad tungida läbi meid eraldavate müüride – mina, sina ja kõik, keda me teame. Trooja hobused hakkavad liikuma erineval pool müüre, kuid ei saa kunagi kokku – me ei kohtu kunagi. Nad kukuvad oma eepilises absurduses, sisyphoslikkuses, eksistentsiaalsuses, kaunis ebaõigluses läbi – oodates suudlust.

Lemsalu soovitab meil oma rahvuslikud kammitsad kväärseks muuta – šamaanilikult luua ohjeldamatust, tekitada meie isiklike aistingute ning meid ümbritseva sotsiaalse ja materiaalse maailma vahele ülekülluse, maskeerida ja ritualiseerida igapäevaseid kokkupuuteid, et kaitsta ennast rahvuslike tunnete eest, mis meid meie surelikus ja inimlikus sisimas alati varitsevad.

2009. aasta raamatus „Queer Phenomenology“ näitab Sara Ahmed, et paljude inimeste jaoks seisneb elu üheste mõttemallide järgmises, millest juhindumist neile õpetatakse ning mille tulemusena nad on teiste sarnased. Meie siht seatakse läbi korratud normide, konventsioonide ja eeskujude.

Need kaks bütsantsilikku artefakti tegelevad õõnestamise ja mässamisega..., kuid jõuavad lõpuks lihtsalt Abbani Soome karaoke baaris:

There is nothing we can do

Knowing me, knowing you (a-ha)

We just have to face it

This time we’re through

Mis siis Kris Lemsalust järele jääb? Kas kõik on läbi, Kris?

Siim Nurklik


kui ei ole midagi muud, on sul: võim

kui ei ole midagi muud, on sul: konkurents

kui ei ole midagi muud, on sul: raha

kui ei ole midagi muud, on sul: kuvand

kui ei ole midagi muud, on sul: minevik

kui ei ole midagi muud, on sul: hirm

kui ei ole midagi muud, on sul: vägivald

kui ei ole midagi muud, on sul: lojaalsus

kui ei ole midagi muud, on sul: ellujäämine

Aleksander Rostov

Ok let’s get this over with.

one

two

go

Rostov: No vaata ostukorvid on ju, selline gridlike struktuur. Või okei alustame sammu kaugemalt. Selline süsteem ütleme siis, kus iga lüli toetab teist ja ehitab sedasi väikestest juppidest kokku midagi suuremat. Kutsume seda ühiskonnaks. Tähelepanelik jälgija märkab, et see ühiskonna aseaine on siin ostukäru kujuga, me võime mõista seda kui kapitalismi. Et me oleme sellises ühiskonnas, mida kutsutakse kapitalistlikuks. Okei, niisiis vaata, seal on ka selline pitsmuster servas ja nagu me teame, siis pits on ainus asi, mis on haakristist veel rohkem nazi. See on rahvuslik-kapitalistlik ühiskond.

??: Arvad, et on nii basic-allegooria või? Ma üritaks kuidagi sügavamalt lugeda.

Rostov: Ee, no ma ei tea, oot, vaata see läheb edasi ka veits. Kui sa üritad seda „rõivast“ endale selga tõmmata, siis sa avastad ühtäkki, et see on ju täiesti jäik, sinu poolt muutmatu. See on allegooria sellele, et me oleme siin maailmas lukus, vangis, võimetud muutma teda kuidagi. Elu sees ei suuda sa kapitalistlikku ühiskonda muuta / end temas mugavalt tunda. Kõik liigutused, mis sul on võimalik teha, on sul võimalik teha selles raamistikus, mida ta sulle pakub (hei, saad veits puusi hõõrutada!)

??: Selline vangla, mille sa paned endale ise vabatahtlikult selga?

Rostov: Midagi sellist jah. Okei no veel veits. Nad on vertikaalsed, kõrguvad sirge seljaga püsti, nagu randiaanlik inimene. Randiaanlik inimene ei küüruta kunagi. Või nagu kapitalistlik vertikaalsus, sest vaata, stratifitseerunud ühiskond on antagonistlik iseeneses üksteise vastu strata vs. strata. Kapitalism vajab rahvuslust, et ellu jääda, ainus viis, kuidas vertikaalselt konfliktne ühiskond koos püsib, on kui ta fiktiivse iperossiga end koos hoiab. Välja mõeldud „meie vs. nemad“ retoorikaga, basic stuff.

??: Ei ma saan aru jah, kuule chill, chill360

Rostov: There is no chill oh god I’m stuck in the rigid structures of capitalism being mocked by conceptual art which has long since been subjugated into the grand hegemony of the neoliberal world order only serving to reify its message and dominance can I please wake the fuck up now? Fucking ostukärud jesus

christ.

Anne Vetik

Lähme sõidame, teeme ühe ringi, mulle meeldib see, mida minuga teed. Alati vaimukas ja mitte kunagi igav inimene-kui-kunstiteos ning trikster par excellence Lemsalu kärutab ringi moeskeleti sees, millelt on rebitud kogu ahvatlus, mida marketingiosakonnad ning moedisainerid sellele külge poogivad. Käruingli puhul oleks lihtne rääkida ületootmisest, Bangladeshi orjavabrikutest ja muust tavapärasest vasakpoolsest moediskursuse osast, kuid valime parem teise teekonna, oletan, et nagunii kirjutab sellest keegi kaaskriitikutest.

Facebookis korjasin üles järgmise seisukoha: „Art is like masturbation. It’s selfish and introverted and done for you and you alone. Design is like sex, in that there is someone else involved, their needs are just as important as your own, and if everything goes right, both parties are happy in the end.“ Kahjuks peab tõdema, et elame ajastul, kus säärane mõtteviis on prevaleeriv, mis siis, et ilmselt igale mõlema funktsioneeriva ajupoolkeraga inimesele on see õõvastav. Disainimajandus on uus plaanimajandus ja kasutajakogemus on olemise kõrgeim vorm. Kasutajakogemuse on seadnud esikohale ka Prisma, näiteks on nüüd Prisma kauplustes olemas väiksed karussellid, millega lastele meeldib sõita ja selleks, et neid karussellilt ära saada, tuleb osta Lego.

Oleme lukustanud ennast kuldsesse puuri, loobudes küsimustest ja mõtlemisest tarbimisest tuleneva rahuolu nimel. Eestlane tarbib hoolega, võtab selleks laenu ja defineerib end läbi terve rea toodete, osal neist on Eesti 100 logo või siis Muhu muster. Lemsalu kaunistab tarbija puuri pitsiga ja rullib sellega minema, anarhia poole, düstoopilisse kaubanduskeskusesse suundudes, kus puhub tuul ja uluvad zombid.

Annamari Vänskä

We are programmed just to do

Anything you want us to

We are the robots

We are the robots

We are the robots

We are the robots

– Kraftwerk, We are the robots (1978)

Kolm fotot. Kõrbes kõndiv hallis dressis väike poiss, kes kannab bensiinikanistrit ja kompassi. Valgel taustal seisev hipster triibulise T-särgi ja chino-pükstega. Laevatekil puidust kastil istuv noor naine meresinises kleidis.

Igal pildil on tekst: „Mood kuulub kõigile“.

Need on näited paari aasta tagusest „peresõbralike hüpermarketite“ keti Prisma reklaamikampaaniast. Nad on lõpuks vallutanud moe ja teinud seda ostukeskuselikult.

Mood ostukeskuses võib näida vasturääkivusena. Kui sõna „mood“ loob pildi sära, kuulsuseid, eksklusiivsust ja personaalset teenindamist täis maailmast, on „ostukeskus“ iseteeninduspood, kus on riiulid nii moe kui kodukeemia jaoks. „Ostukeskuse“ ja „moe“ kokkupanemine loob uue narratiivi, mis räägib industrialiseerumisest ja masstootmisest ning nagu sõnastab ka reklaamlause, moe demokratiseerimisest.

Ajalooliselt on „moe demokratiseerimine“ vajanud kolme omavahel seotud eeldust: konkurentsil põhinev hinnasüsteem, parem tootmistehnoloogia, mis suutis toota korraliku kvaliteediga rõivaid, ning efektiivne jaotusvõrk. Mida rohkem inimesi hakkas palgatööl käima, seda praktilisemaks pidid riided muutuma. Tööl käivad mehed ja naised soovisid glamuuri asemel mugavust, mis oligi tänapäevase ostukeskusemoe nurgakivi. Masstoodetud ostukeskusemood väitis, et moodne riietus ei sõltunud klassist või paksust rahakotist.

Masstoodetud rõivastega käis kaasa standardiseeritud disain ja esteetika. See jälgis samu reegleid, mida Henry Ford oli võtnud kasutusele autotööstuses: lihtsusel põhinev üleilmne standard, tootmisprotsessi efektiivsemaks muutmine ja detailide vähendamine. Sama kehtib ka ostukeskusemoe puhul, sest tegemist on konveieril toodetud rõivastega, kus igal töötajal on täita mingi konkreetne ülesanne. Paradoksaalselt võttis ühe esimese disainerina Fordi ideed üle haute couture’i tõeline kehastus: Gabrielle Coco Chanel. Tema disainifilosoofia juhindus masstootmisest, lihtsatest lõigetest, modulaarsusest ja standardiseeritusest. Väidetavalt on Chanel ka öelnud, et mood pole mõeldud vaid ühele inimesele või isegi ühele ühiskonnagrupile: „Kui mingi mood pole populaarne paljude inimeste hulgas, pole tegu moega.“

Chaneli sõnade järgi kuulub mood kõigile.