Rein on tilluke krimpsus mees, hilistes viiekümnendates. Ta on saanud aastaid töötu abiraha ja kasvatab kohusetundlikult, olgugi vahel sõimeldes ja ropendades, osa oma suure lastekarja nooremaid, käies ühtlasi nende emaga lõputut kohtuteed. Rein saab olulise osa oma ülejäänud sissetulekust (ja varjab seda hoolsalt sotsiaalameti eest) juhuotstest, olgu kraavi – kaevates, ehitusel, seatapul. Rein oskab kõike ja veel natuke peale. Ainus oskus, millele ta enam rakendust ei leia, on autosõit, sest load kaotas ta juba ammu korduva purjuspäi sõidu eest. See piirab küll ta võimalusi töö leidmisel, aga Rein katab pikki maid visalt ratta seljas ja jala.
Jala käib Rein metsi mööda. Sealt saab ta marjad ja seened, mis ta kogumispunkti viib, kus vahendajad ja kokkuostjad maksavad kilo pealt nende tundide eest, mis Rein ja temasugused metsas veetnud on: 6 eurot kukeseentelt, mis turul 12–18 eurot kilo maksavad; 1,5–2,5 eurot kilo mustikate eest. Heal päeval võib saada 20–25 kg mustikaid, 10–15 kg kukeseeni…
See päris tubli lisasissetulek on viimasel ajal ohus ja töö raskem kui enne. Metsad on harvemaks jäänud. Osa seeni kasvab küll ka esimesel aastal pärast lageraiet, aga nendeni on läbi mahajäetud oksaräga raske pääseda. Metsade läbimine pole enam ka kuigi mugav, kui teele jäävad mudaga täitunud poole meetri sügavused harvesterikraavid. Pärast lageraiet asenduvad pohlad ja mustikad metsmaasikatega, ja edaspidi lisanduvad metsvaarikad. Lusti lindudele, aga mitte marjade kokkuostu korjajatele. Metsmaasikaid kokku vedada pole eriti mõtet, need muutuvad pudiks, metsvaarikaid ei osta keegi. Neid võib üksikute pop-up- korilasrestoranide eksklusiivselt veidrast menüüst leida.
Metsaandide tähendus on nagunii vähenenud, Rein pole enam aastaid kellegi sünnipäevalgi käinud, ammugi sellisel, kus metsmaasikamoosi või marineeritud seeni pakutaks. Kes pealegi tänapäeval lisaks instagrammivatele globaalsetele urbaansetele millenniaalidele, kes oma peente välismaiste kraadide omandamise vahel kodumaa metsadesse õhkama tulevad, täiuslikku kuuseriisikakonservimise oskust omandada või demonstreerida tahakski?! Nostalgia, millest pakatades nood tegelased kodumaist eksootikat oma iseväärtuseks vormivad, ei sirutu Reinule abikäeks, kui ta rägas rutjab. Reinu kokkuostuseente korjamine pole sääraste uute hargmaiste uhkustega seotavgi, on vaid lisatõend ta läbikukkunustaatusest. Ei ole säänne tegevus osa rahvamajandusele toodavast kasust, vaid lihtsalt eesmärgitu väikesahkerdamine, küll globaalsetes oludes, kuid neist ta kuidagi kasu ei saa ega neile kasulik ei tundu.
Märkamatuna metsakaitsjaile ja riikliku turu muutustes korjamisvõimaluse kaotanuna, rahvuskööki omalt poolt panustada suutmata läheb Rein järjekordsele metsatuurile ja jääb langenud puu alla. Ei oska teda keegi sellest uuest metsast otsidagi, kust ta seekord järjekordse kaotatud salu asenduseks uut seenekohta lootis leida…
Mõned aastad hiljem, kui tunnustatud eesti maitsed on veidi muutunud, pakuvad heinapebrekleitides ja metsataimetuhvlites askeldavad noored teenindajad Michelini tähtedega pärjatud restoranis „See ei ole mägra maja“ männikoorekasukas metsseapõrna, mida on glasuuritud Reinu põrmust kosunud metsvaarikatega.