Laivi

Rein on tilluke krimpsus mees, hilistes viiekümnendates. Ta on saanud aastaid töötu abiraha ja kasvatab kohusetundlikult, olgugi vahel sõimeldes ja ropendades, osa oma suure lastekarja nooremaid, käies ühtlasi nende emaga lõputut kohtuteed. Rein saab olulise osa oma ülejäänud sissetulekust (ja varjab seda hoolsalt sotsiaalameti eest) juhuotstest, olgu kraavi – kaevates, ehitusel, seatapul. Rein oskab kõike ja veel natuke peale. Ainus oskus, millele ta enam rakendust ei leia, on autosõit, sest load kaotas ta juba ammu korduva purjuspäi sõidu eest. See piirab küll ta võimalusi töö leidmisel, aga Rein katab pikki maid visalt ratta seljas ja jala.

Jala käib Rein metsi mööda. Sealt saab ta marjad ja seened, mis ta kogumispunkti viib, kus vahendajad ja kokkuostjad maksavad kilo pealt nende tundide eest, mis Rein ja temasugused metsas veetnud on: 6 eurot kukeseentelt, mis turul 12–18 eurot kilo maksavad; 1,5–2,5 eurot kilo mustikate eest. Heal päeval võib saada 20–25 kg mustikaid, 10–15 kg kukeseeni…

See päris tubli lisasissetulek on viimasel ajal ohus ja töö raskem kui enne. Metsad on harvemaks jäänud. Osa seeni kasvab küll ka esimesel aastal pärast lageraiet, aga nendeni on läbi mahajäetud oksaräga raske pääseda. Metsade läbimine pole enam ka kuigi mugav, kui teele jäävad mudaga täitunud poole meetri sügavused harvesterikraavid. Pärast lageraiet asenduvad pohlad ja mustikad metsmaasikatega, ja edaspidi lisanduvad metsvaarikad. Lusti lindudele, aga mitte marjade kokkuostu korjajatele. Metsmaasikaid kokku vedada pole eriti mõtet, need muutuvad pudiks, metsvaarikaid ei osta keegi. Neid võib üksikute pop-up- korilasrestoranide eksklusiivselt veidrast menüüst leida.

Metsaandide tähendus on nagunii vähenenud, Rein pole enam aastaid kellegi sünnipäevalgi käinud, ammugi sellisel, kus metsmaasikamoosi või marineeritud seeni pakutaks. Kes pealegi tänapäeval lisaks instagrammivatele globaalsetele urbaansetele millenniaalidele, kes oma peente välismaiste kraadide omandamise vahel kodumaa metsadesse õhkama tulevad, täiuslikku kuuseriisikakonservimise oskust omandada või demonstreerida tahakski?! Nostalgia, millest pakatades nood tegelased kodumaist eksootikat oma iseväärtuseks vormivad, ei sirutu Reinule abikäeks, kui ta rägas rutjab. Reinu kokkuostuseente korjamine pole sääraste uute hargmaiste uhkustega seotavgi, on vaid lisatõend ta läbikukkunustaatusest. Ei ole säänne tegevus osa rahvamajandusele toodavast kasust, vaid lihtsalt eesmärgitu väikesahkerdamine, küll globaalsetes oludes, kuid neist ta kuidagi kasu ei saa ega neile kasulik ei tundu.

Märkamatuna metsakaitsjaile ja riikliku turu muutustes korjamisvõimaluse kaotanuna, rahvuskööki omalt poolt panustada suutmata läheb Rein järjekordsele metsatuurile ja jääb langenud puu alla. Ei oska teda keegi sellest uuest metsast otsidagi, kust ta seekord järjekordse kaotatud salu asenduseks uut seenekohta lootis leida…

Mõned aastad hiljem, kui tunnustatud eesti maitsed on veidi muutunud, pakuvad heinapebrekleitides ja metsataimetuhvlites askeldavad noored teenindajad Michelini tähtedega pärjatud restoranis „See ei ole mägra maja“ männikoorekasukas metsseapõrna, mida on glasuuritud Reinu põrmust kosunud metsvaarikatega.

Näituse tutvustusteksti järgi tundub, et lähteülesanne polnud mitte ainult kriitiliselt uurida rahvusluse väljendumist 21. saj rõivastuses, vaid ka kombata uusirahvusejarõivakohtumispunkte. Vähemaltvõibnäituseküsimuspüstituses lisaks kriitilisele rahvusluse materiaalkultuuri lahti pakkimisele näha soovi ka rõivast ja rahvust positiivselt uut moodi kokku pakkida. Ses võtmes saab mõelda ka Laivi loodud esemeist. Asfalt, kruus ja hein on pinnavormide materjalid, mis piiritlevad Eesti teedelt avanevaid vaateid. Maastikuvaated, mis meid Eesti teid mööda kulgedes saadavad, annavad aimu sellest, kuidas inimtegevus ja maapind on siinsetel aladel suhestunud. Rahvuslik element tahaks neis vaadetes näha Eestit defineerivat maastikku. Siin aga kisub asi kiiva. Tõepoolest, heinamaa ja kruusatee pinnavormid saadavad meid mööda Eestimaa teid kulgedes, ent nad ei ole ainuomased siinsele peisaažile. Must asfalt, beežikashall kruus ja roheline hein katavad suurt hulka tihedamalt asustatud parasvöötme Euroopast. Samades toonides asfalt- ja kruusateed lõikavad läbi heinamaade ka Põhja-Itaalias ja Ukrainas. Et teemaks rahvuslus ja rõivas, võib juurelda, kas ehk kunstnik osutab siin just sellele, et millegi rahvuslikuks arvamine eeldab alati tinglikku piiritlemist: midagi, mis on omane laiemale hulgale, loetakse nüüd omaseks vaid väiksemale hulgale, rahvale, rahvusele? Terve Euroopa on täis teid ja heina, aga ometi on nad just meie kuulumise sümboliks.

Ehkki tee liidab kaugeid paiku, peavad ka teekatte koostisosad olema ise koos hoitud. Sama käib siinsete rõivaste kohta. Miks on hein punutud rõivaks? Miks on liiv lukus kilekottides? Miks on kruus liimi valatud? Miks on valatud asfalt uuesti liimi valatud? Ehkki plast ei ole kuidagi vähem kunstlik materjal kui bituumen või lõigatud hein või koormaautodega kokku taritud liiv, tundub ikkagi, et teed, heinamaad ja rannad elavad kuidagi omasoodu ja vabamalt, kui nad pole plasti vangistatud. Maastik vangistatud kohalikku identiteediloomesse, ühtekuuluvusjobasse, mesilaspere halasse?

Moekunstnik Laivi väljapanek koosneb sellistest sünteetilisi ja looduslikke materjale kombineerivatest riideesemetest nagu liivaga täidetud kilejope või mulda ning kive sisaldavad läbipaistvast kummist jalatsid. Lisaks tehislike või sünteetiliste ja loomulike materjalide vastandusele iseloomustab kunstnik oma tööd uue ja vana, looduse ja prügi ning mitmete teiste vastandpaaride kaudu.

Saussure eristab keelt ja kõnet. Keel on abstraktne, institutsionaalne ja kõnelejatest sõltumatu süsteem. Kõne on keele väljendus individuaalses kõneaktis, koos selle juurde käivate individuaalsete iseärasustega. Keel on süstemaatiline semantiline reserv, mida üksikisikud oma kõnes kasutavad.¹ Analoogselt saame eristada rõivaid – abstraktsed, institutsionaalset ja riietujatest sõltumatut süsteemi – rõivastusest – konkreetse indiviidi kantud riiete kombinatsiooni koos selle iseärasustega. Rõivad on süstemaatiline tähenduslik reserv, mida üksikisikud oma rõivastuses kasutavad.^2,3

Keel koosneb märkidest ja iga märk omakorda tähistajast ja tähistatavast. Neid kahte siduv tähistussuhe on meelevaldne ning põhineb kogukondlikul kokkuleppel. Analoogia põhjal võib öelda, et rõivad koosnevad kangastest, lõigetest, värvidest ja muust sellisest ning suhe nende elementide ja selliste iseloomustuste vahel nagu „suvine kleit,“ „kevadine värv“ või „maalähedane lõige“ on meelevaldne, sest põhineb kogukondlikul kokkuleppel. Nii keel kui ka rõivad on sotsiaalsed institutsioonid. Neid eristab see, et keeleline märk on kokkuleppeline, kuid rõivas kui märk on türanlik: keele aluseks oleva kokkuleppe rikkumisel kommunikatsioon katkeb, kuid moe vastu eksimine toob kaasa moraalse hinnangu – ebamoodne!⁴

Erinevalt keele ja moe märkidest ei tähista loomulikud märgid meelevaldselt. Näiteks suits tähistab tuld ja puuringid tähistavad puu vanust tänu teatavatele põhjuslikele suhetele nende nähtuste vahel. Loomulikud märgid kannavad informatsiooni tegelikkuse kohta.⁵ Tänu oma märkide meelevaldsusele on keele ja moe süsteemid alalises muutumises. Loomulike märkide süsteemid on nendega võrreldes stabiilsed.

Esmapilgul näib, et loomulike märkidena toimivate looduslike materjalide (liiv või kivid) kombineerimine meelevaldsete märkidena toimivate sünteetilistega materjalidega (kile või plast) toob rõivaste süsteemi meelevaldsusse teatava stabiilsuse. Kuid see mulje on ekslik. Looduslike materjalide sünteetiliste imitatsioonide kasutuselevõtmine õõnestab sümboolset eristust „soojade“ looduslike ja „külmade“ tehislike materjalide vahel. Mõlemad on märgid, mida tarbijad võivad omavaheliste sotsiaalsete eristuste tegemiseks meelevaldselt kombineerida.⁶ Laivi rõivaid saaks vaadata meeldetuletusena, et pidevalt uuenev mood neelab endasse kõik materjalid ja märgid ning muudab nad sotsiaalsete eristuste tegemise meelevaldseteks vahenditeks.

1. Saussure, Ferdinand de. [1916] 1986. Course in General Linguistics, tlk. Roy Harris, toim. Charles Bally, Albert Sechehaye ja Albert Riedlinger. Chicago ja La Salle: Open Court, 30–31.
2. Barhes, Roland. [1957] 2013. “History and Sociology of Clothing: Some Methodological Observations,” The Language of Fashion, tlk. Andy Stafford. London: Bloomsbury, 8.
3. Barthes, Roland. [1967] 1983. The Fashion System, tlk. Matthew Ward ja Richard Howard. Berkeley: University of California Press, 18.
4. Barthes, 1983, 215–216.
5. Borgman, Albert. 1999. Holding On to Reality: The Nature of Information at the Turn of the Millennium. Chicago ja London: The University of Chicago Press, 1.
6. Baudrillard, Jean. [1968] 2005. The System of Objects, tlk. James Benedict. London: Verso, 38–39.

Piinav ja raske. Ma valin piina. Ma veel ei tea, mis tuleb sellest asfalti imiteerivast materjalist. Minu kujutluses väike must kleidike. Materjal on huvitav mõlemalt poolt. Ühelpoolt nagu asfalt, aga palju glamuursem ja mitte üldse jäik, teiselt poolt selline mõnus silikoon, mis kleepuks mõnusalt naha külge. Seda võiks olla võimalik kanda mõlemat pidi. Mulle ei meeldi pigistavad saapad või kingad või liiga kitsad püksid – tunnen neis end ahistatu ja paksuna. Laivi asfaltkleit on teistmoodi ebamugav. Ma ei tea muidugi, kas sellest tuleb asfaltkleidike, ebamugavus, mida saab timmida vastavalt vajadusele. Muidugi pole mul aimugi, mis sellest asfaldi moodi materjalist tuleb. Mulle asfalt nii meeldib lihtsalt. Vahel kui selleks võimalust näen, heidan asfaldile pikali ja rullin veidi omaette – nii mõnus ja hea. Eelistan tumedat asfalti.

Laivi ja üleüldse kaasaegse kunsti märksõna praegu on kindlasti MATERJAL. Tihti ongi, nagu ka Laivil, nendeks UUTEKS materjalideks liiv, savi, hein, puukoor, puu, muld, liiv, savi, hein, puukoor, puu, puu, oks, muld, liiv, savi, hein, hein, puukoor, puu, savi, hein … aga võiks olla näiteks ka siis sõnnik. Homageto Jaan Toomik. Kunstnik kogub oma sita kokku, teeb sellest pätsikesed, põletab ära ja valmistab saadust püksid näiteks. Mina ise, kui veel kunstitudeng olin, mõtlesin oma arust väga hea homage Jaan Toomikule: situn purgist mööda. Õnneks ma ei teostanud seda mõtet.

Okset võiks ka taaskasutada. Puukoor on moekunst, aga okse on kunst. Puukoor on nii äratuntav ja igav. Okse on huvitavam, abstraktsem. Kunstnikke ongi erinevad, ma ise ei läheks metsa puu küljest koort katkuma, minu meelest on see veidi julm. Jälle ma jõuan järeldusele, et moekunst on julm. Tänu Laivile on mu mõtted käinud juba sita ja okse radadel. Mingi beeži värvi halli kaane all pakitsev julmus, mis tema loomingust õhkub, on nagu ära kuivanud ja kobrutab. Eks me inimesed olemegi sellised ka. Selline õudusfilm võiks olla, kus tegelane on Asfaltkleit, mis muutub seljas järjest väiksemaks ja väiksemaks ning lõpuks kukuvad sel käed-jalad otsast ära, pea ka.

Laivi on teinud veel ka hästi raske liivajopi, mille sisu ei näe eriti puhas välja, ei ole selline ilus rannaliiv. Liiv pudeneb sellest välja vaikselt nagu liivakellast, märkides, et aeg saab otsa, jopi jookseb liivast tühjaks. Järele jääb vaid kile. Diip. Laivi igal juhul mässab nende materjalidega täielikult. Vormib kaamost ja morbiidsust. Teeb looduse inimesele mugavamaks? Võib-olla tahab loodust praktilisemaks muuta? Liiv kile sisse, väiksed mustad kivikesed silikooni sisse- (asfaltkleit), puukoore tükid vihmamantli sisse ja siis veel midagi heinast. Heinast tuleb ehk mingi rinnakate. Eks näis. Ma loodan südamest, et ta tegevusel pole mingit mõtet ja ta tahab lihtsalt materjalidega mängida ja mässata. Kui mul oleks valida Laivi või Kärdi jopide vahel, valiksin Laivi tehtud. Kärdi parkajopi on küll praktilisem ja kantavam, kuid mulle endal parkadega mingi teema, puhvjopid meeldivad rohkem.

Kujutan neid selgesti ette moelaval modellide seljas. See liivajopi näiteks võib väga lahe välja näha. Tekkis mõte, et liiva asemel võiks olla ka akvaariumikalad või vihmaussid. Laivi on mu fantaasia tööle pannud. Aitäh selle eest!

KUIDAS OMA RAHVUST KANDA

Kui palju kaaluks peale hinge lahkumist meie rahvuslik identiteet? Kui palju kaalu kaotaks inimene, kui talt rahvuslik identiteet ära võetaks?

Laivi pakub VI Artishoki biennaali teosena looduslikest materjalidest (liiv, kivi, männipuit) tehtud turvist. Nendest materjalidest saaks teha ka lipu. Mina oleksin nõus sellise lipu all kõndima.

Nende elementide abil eksperimenteerib ta rahvusliku identiteedi kaalu, olemuse ja tekstuuriga ning muudab selle entroopia looduslikuks.

Rahvuslik identiteet on alati seotud mingi kindla maastikuga: mäed, metsad, kõrbed, jõed, stepid, platood, veiniistandused, Route 66 maantee... Aga samuti vanaema aed ja lapsepõlvekodu. Samas on identiteedimaastikud muutuvad, nad koosnevad mälutellistest ning on pidevas teadlikus ja alateadlikus moondumises ja vaheldumises nagu idee riigist kui sellisestki.

Vaatan Laivi teost ja mõtlen klaasikesest punasest veinist.

Arheoloogiliste riiete loomiseks on Laivi katsetanud eri materjale, kõndinud eri radu, külastanud eri maastikke ja otsinud eri müüte.

Ta soovib mõista, kuidas kanda oma rahvuslikku identiteeti.

Keskkond, mille eest ei pea ennast kaitsma.

Hoolimata kunstniku tihedast graafikust õnnestus mul kohtuda Laiviga kohvikus Kujutlusvõime ja võtta lühike intervjuu. Praktilistel põhjustel on küsimused esitatud põhja-baltikumi primitiivide sõnakeeles. Kunstniku vastused on antud märksa rahvusvahelisemas rõivaskeeles.

Intervjuu Laiviga

Aleksander Rostov: No aga alustame! Kas sa kujutad ette maailma, kus ühiskond oleks lõplikult hüljanud selle 19. sajandi rahvuspärandi klounaadi, mis meid igaveseks ussitama ähvardab jääda? Kas sa usud, et on võimalik, et me ei laulaks laulukaare all enam kunagi ühtegi laulu? Kas on võimalik kuidagi tõsta minevik silme ette sedasi, et ta ei manaks esile nostalgiast nõretavat akvarelli idüllilisest taluõuest 4. klassi emakeeleõpikust?

Laivi: […]

AR: Kuidagi mulle meenub pildipiiblist koht, kus jumal mullast inimese tegi ja talle hinge sisse puhus. Su lähenemine nagu natuke meenutab seda. Et loome käigus millestki madalast saab midagi suurt. Aga tagasi intervjuu juurde: kuidas kujutada füüsilises objektis midagi nii kaduvähmast ja vaimset nagu rahvuse idee puudutus inimese hingel?

L: […]

AR: Ma saan aru, et materiaalsus on su jaoks väga mitmekihiline tähenduse kandja, kus eelkõige paistab pinnale tõusvat toorus ja jõhkrus. See on tugev ja väljendusrohke piiratud palett. Kuidas avaneb su jaoks rahvuse idee su lähenemises materiaalsusele? Kas allegooria algab juba vahendite valikus?

L: […]

AR: Ma märkan su lähenemises, kuidas materjali konnotatsioonid liituvad teose valitud vormi tähendustega. Kilejoped, maikad ja vihmakeebid on sotsiaalsetest viidetest tiined kujundid. „Vaesus“ ma kuulen neid ütlemas. Seda enam, et su kangas kasvab paljuski madalast mullast. Kas viis, kuidas sa liidad harmooniasse materjali aistingulist sümboolsust vormi semantilise tähendusega on su jaoks tahtlik või pigem protsessis isetekkeline? Kuidas muudab selline signaalivõimendus su jaoks teose kogutähendust?

L: […]

AR: Rääkides „rahvast“ kangastub mulle selle sõnaga alati vana Balti jaama turg. Leti ees kopikaid lugev sulejopes vanamutt koos adidressides pojapojaga: urbaniseerunud maasool, inimrisu ühiskonna vundamendis. Kas sa usud pigem, et see on viljatu kõrbestunud muld, kust ei tohiks midagi kasvada või on seal pääsemise momenti ja võimet millelgi ilusal tärgata?

L: […]

AR: Ma näen, et su rõivad panevad kokku inimese kuvandit. Tähendused kanduvad matrjoškana sügavamast tasemest kõrgemasse. Mulle tundub su inimene tontlik. Kas see on portree meie inimesest? Kas see on portree meie inimese hingest? Kas sa usud, et sellise hingega inimene väärib kohta ajaloos? Kas sellise hingega on

võimalik ühiskonda saavutada?

L: […]

AR: Selline on siis meie tänapäevane reaalsus. Kuna me ajalugu muuta ei saa, siis ainus positiivne programm saab alguse saada täna, aga puhastumise protsess on kord selline, et sisseimbunud plekid tuleb maha nühkida. Kui vaja, siis nahk maha riivida, liha luudelt maha kraapida. Kas sa usud, et marraskil kontidele on võimalik uus inimene kasvatada? Ega sa karda, et protsessi ohtlik ja vägivaldne iseloom ähvardab kuidagi seda puhtust, mida ta lubab luua?

L: […]

AR: Kui optimistlik sa oled, kas sa usud, et siin võib ajaga kasvada midagi suurt ja tugevat? Võiks loota, et tuleks vaid tuhat CAT-koppa ja juurutaks kõik mädanenud tammepuud siit mullast välja ja teeks ruumi millelegi uuele, et ajalugu ei peaks rohkem vaeva nägema me igeriku rahvusprojektiga. Mis siis, kui istutaks männipuud asemele, sihvakad ja punased? Või usud sa, et oleme igaveseks mulda näriv mudarahvas vihmausside vahel väänlemas?

(This is a work of fiction. Names, characters, businesses, places, events, locales, and incidents are either the products of the author’s imagination or used in a fictitious manner. Any resemblance to actual persons, living or dead, or actual events is purely coincidental.)

Mood on eelkõige vaatamiseks, kõigepealt sulle ja siis teistele. Moe katsumine on vahepealne aktsioon, pärast seda, kui sa toodet märkasid ja enne seda, kui hakkasid seda enda seljas teistele näitama. Kui katsumine on ebameeldiv, astuvad omavahelisse võitlusse edevus ja mugavus/laiskus. Kui esimene kaalub teise üle, paned sa rõiva selga ning siis kannatad terve õhtu liiga kitsaste teksaste põhjustatud vereringehäireid või higistad kurvalt polüestersärgis.

Laivi võtab ette ebamugavuse ja viib selle järgmisele tasemele: kui tema interpretatsiooni rahvuslikust moest selga paned, peaksid korraga kontakti astuma lödiseva lateksiga ja kareda kruusaga. Kindlasti oled just sellisel kruusateel kunagi jalgrattaga külili käinud ja saanud põlved veriseks, seejärel üritanud verejooksu peatada tee äärest kõrte vahelt leitud teelehega. Kruusatee viib suvilasse, kohta, mis ei ole päris talu ega ka linn, suvila on ajutine ja suvilas veedetud suvemälestused on üürikesed nagu mood, justkui vahekiht sinu mõistuse ja tegelikult toimunu vahel, nii nagu lateks on vahekiht sinu ja Laivi loodud kostüümi vahel.

Eestlane olla on tihtipeale veidi ebamugav, läänes pead seletama, mis loom sa selline oled (eelkõige iseendale) ja et Skype on parem kui Facetime, ida tahaks sind aga su arvates alla neelata. Mööda kruusateed saab nii ida kui lääne eest põgeneda tagasi suvilasse, lapsepõlve, sellesse kohta aegruumis, kus kedagi ei huvita su päritolu, eriti siis, kui sul on uus läikiv jalgratas ja verise põlve külge kleepunud teeleht, mis tähistab julgust sõita kiiresti takistustele vastu.

Keelele on antud liiga palju võimu. Keeleline pööre, semiootiline pööre, interpretatiivne pööre, kultuuriline pööre: näib, et viimasel ajal on

„kõik” – isegi materiaalsus – muudetud keele või mõne muu kultuurilise representatsiooni pärusmaaks.

– Karen Barad, „Posthumanist Performativity“ (2003)

Mõistuse ja mateeria küsimus on igivana. Mõistust, mida võrdsustati immateriaalsuse, spirituaalsuse ja igavikulisusega, on väärtustatud, samas kui mateeriat, mida seostati kaduvuse ja surmaga, on põlatud. Platon õpetas meid uskuma, et mateeria kuulub varjude maailma ja ebakindlusse ning Descartes – kuumas ahjus kirjutades – jõudis kummalise järelduseni: „Mõtlen, järelikult olen olemas.“

Küsimus on selles, kuidas me peaksime materiaalsusega toime tulema? Mida me peaksime mateeriaga tegema? Pikka aega määratleti mateeriat mõistuse vastandina. Mõistust peeti aktiivseks ja elavaks, samas kui mateeria oli tumm ja passiivne. Mood on mateeriat peamiselt mõistnud tehnoloogia kaudu: tehniliste ja materjalide arengu ajaloona, mille tulemusena meil on sellised rõivad nagu püksid või tehniline spordiriietus. Iga moe-eriala üliõpilase mõõdupuu on tema võime mateeriat käsitseda ning seda vormida, hoolimata sellest, kas tegu on kanga, lateksi, kummi või tohuga. Mateeria kui tehnika keskendub objektidele ja nende disainile. Küsimus on selles, kuidas disainer suudab mateeriasse elu sisse puhuda.

Üks tänapäeva tavapärasemaid moe kohta käivaid väiteid räägib sellest, kuidas moetööstus on väga olulisel määral suurendanud tekstiilijäätmete hulka. Selle küsimuse puhul nähakse mateeriat teises valguses: tähendust loova süsteemi ning elusa ja isegi surmava agendina, kellel lisaks tähenduse loomise ja vormimise võimele on ka võime muuta ja hävitada maailma. Vastavalt kasutatud materjalidele loovad ja vahendavad riided tõepoolest eri tähendusi. Siidjaki puhul tekivad väga teistsugused seosed kui liivast pehmendustega jaki puhul. Puuvillane T-särk räägib hoopis teist lugu kui heinast tehtud T-särk. Rõivaste materjal sisaldab tähendust: nad räägivad nii moe kui ka materjalide, värvi ja mustrite ajaloost. Materjalid sisaldavad ka inimese ja tema identiteedi tähendust. Riided on soo, klassi, rikkuse, seksuaalsuse ja rahvusliku kuuluvuse kohaste teadmiste materiaalne väljendus.

Rõivaste materiaalne aspekt on üks neist protsessidest, mis sotsiaalses kontekstis tähendust loovad. Materiaalsus on raamistik, mis juhatab meie kohast kommunikatsiooni teistele ning muudab meie väärtused ja uskumused nähtavaks. Disaini, tootmise ja levitamise tööstuslik ratsionaliseerimine on näinud mateeriat tumma ja passiivsena ning mõistab moodi läbi termini „trashion“, st riided, mida toodetakse kiirelt, mida on lihtne osta ja samavõrd lihtne minema visata. Laivi moodi kontseptuaalsem lähenemine mateeriale aga hindab ja tõstab materiaalsust esile. See näitab, et mateerial on ka võime muuta seda, kuidas me moemaailma mõistame ja näeme. Uus fookus materiaalsuse kommunikatiivsetele aspektidele võib aidata kaasa moe ümbermääratlemisele ja eemaldumisele domineerivast majanduslikust „kiirmoe“ mudelist. Selline lähenemine põhineb rõivaste ja nende kandjate vahelisel pikemal suhtel ning rõivaste ja nende materiaalsuse hindamisel.