Margit Lõhmus

Margit Lõhmus, kunstnik ja kirjanik. Tema huvialad on ujumine, tennis, hobused ja loodus.

Tekstid

Jaanus Samma

Jaanus Samma tööd on mind alati kõnetanud. Ka nii, et tahan neid endale selga panna. Tänavusel Artishoki biennaalil on valge värv enimkasutatud, teiste värvidena esineb enamasti must, beež, hall, khaki – need on põhivärvid, mida kunstnikud on kasutanud.

Üldiselt ei tekita valge värv minus usaldust. Jaanus Samma valge on aga soe, kuna tegemist on pesuga ja Jaanus Sammaga, siis tema valget ma usaldan, see tundub turvaline. Sel pesul on vorm, mis peidab ja kaitseb. Vanasti oli pesul nagu rohkem võimu varjata ja moondada, tuua välja üks muhk, aga mitte kogu vormi. Ma pole kunagi mõelnud aluspükste turvalisusele, aga mulle meeldiks kanda selliseid tugevaid trussikuid, kus tagumik ja kõik muu on ilusti hoitud. Ühe variandina on tal meeste jockstrap-aluspüksid, mida kasutavad sportlased ja mida võib ka näha erootika- ja pornofilmides nii meestel kui naistel seljas. Kujutan end ette Jaanus Samma kangastelgedel 100% ökopesu kandmas, üksi kodus, pepu soojas. Jaanus Samma valge puhul on ka oluline, et tema valge pesu toob esile mustuse, vanasti kanti aluspesu ikka kollaseks. Tema pesu võtab kõik avasüli vastu, mis tuleb inimese ihuhaavadest. Issand kui ilus, olen oma peas aluspüksid mingisse kangelase staatusesse tõstnud. Vaatasin just, kas mu vennatütrel on aluspüksid jalas (ise ma kodus olles neid ei kanna), ta istub mu laua peal ja häirib mind. Vestleme aluspükste teemal, tal on roosad alukad. Küsin ta käest küsimusi: kui tähtsad aluspüksid ta elus on, kas kannab aluspükse iga päev ja mis siis saaks, kui aluspükse poleks. Ta vastab, et kannab iga päev, aga kunagi ei mõtle aluspükste peale, ta on ju alles 5-aastane ka, selles eas pole veel ebaolulisi detaile. Õnneks läks ta kööki, kuulen kuidas mu 87-aastane vanaema nüüd mõtiskleb temaga, et huvitav, milline elu siis on, kui lapselapselaps vanaema on ja kuidas siis elatakse. Ma mõtlen, et huvitav, millised aluspüksid siis on. Mulle tundub, et aluspüksid on ajas üsna aeglased muutujad. Aluspükste maailmas valitseb mitmekesisus ja kõik võivad kanda selliseid, nagu ise tahavad. Ideaalmaailm. Eks varjatult võivadki olla kõik sellised, nagu nad ise tahavad.

Samma kollektsiooni intrigeerivaimaks teoseks on valge lihtsa ja popi lõikega valge dressipluus, mille seljale kootud pissuaar. See paneb kuidagi selja kihelema. Miks pissuaar seljal on? Kas sellepärast, et selg on inimese kehaosa, mis meenutab kõige rohkem selga? Teaduslikult on tõestatud, et uriin on inimesele väga kasulik, vt. uriiniteraapia. Iga päev pissida on üldse väga teraapiline. Aga see pissuaar seljal, kohe kujutan ette, millise näoga ma olen. Nagu mingi hingepõhjani solvunud koera nägu oleks peas, kui keegi mulle selga kuseks, see tundub kuidagi nii alandav ja solvav, igale poole mujale oleks ok, silmast silma kõige parem. Selga kusemisega meenub film „Tyrannosaur“ (2011), directed ja written by Paddy Considine. Väga hea film, hästi masendav. Seal üks mees, kes on preester või mingi kirikutegelane, ahistab oma naist füüsiliselt ja vaimselt. Ühes stseenis ta tuleb hilja koju, naine magab diivanil (tegelt ei maga), mees kuseb talle peale, lihtsalt ja hommikul on kõik hästi, nagu poleks midagi juhtunud. Üks võikamaid karaktereid, keda filmidest olen näinud.

Aluspesu ja WC on muidu nähtamatu ja marginaliseeritud elu igapäevane osa, see on midagi, mis meid kõiki ühendab ja kui ka mitte, siis me lihtsalt pole sellest teadlikud. Jaanus Samma tundub teadvat palju, mis vanasti WC-des toimus, loodan, et ta avab meile neid tahke oma loomingu kaudu edaspidigi.

Claudia Lepik

Olin vaimustuses fotost, millel oli nagu tükk mingis uksevõrest. Pildilt jäi mulje, et see võre on päris raske, metallist. Võre oli näo ees, nina oli võrest läbi ja pildi pealkiri „Ninaehe“. Päris vaimukas, mõtlesin. Tegelikult polnud asjad nii, nagu esmapilgul näisid, see oli väike hallukas.

Claudia Lepik on ehtekunstnik, kes oma kollektsioonis esitab kummalisi näo- ja kõrvaehteid ning alumiiniumist kübarat. Tema kollektsioon on inspireeritud set0 ehetest. Claudia asetab ehteid ringi, rinnaehteid sobitab pähe ja näo ette. Tema ehetel on funktsioon varjata, kaitsta, takistada, kuigi tavaliselt on ehete funktsioon kaunistada. Lehmalastele pannakse samasugused taldrikud nina kaudu suu ette, et nad ei saaks kõike piima ära juua. Kusagil Aafrikas on ka sellised ninaehted moes. Selliseid oleks lõbus kanda, et end teistmoodi tunda – segav faktor võib vahel anda elule midagi juurde, mingiks ajaks. Võime saada aimu, mis tunne on olla piimatööstuses kasvav väike frustreeritud vasikas, kes ei saa emapiima juua. Või mida tunnevad elevandid ja hobused, keda kasutatakse paraadidel või rongkäikudel, kus neile igasugu sitse, satse ja kulinaid laubale pannakse. Eks see sõltub inimesest, aga mina vist tüdineks ja mulle muutuks ruttu häirivaks, kui iga mu liigutus mingit heli teeks, kohe meenuvad tuulekellad ju.

Claudia Lepiku kõrvaehe ei varja, ei kaitse, ei takista. Kõrv justkui ise muutuks ehteks, kõrvale mõeldud kõrvaehe toob kõrva esile. Ma pole kõrva kunagi nii paljana näinud. Justkui oleks see valmis kõrvaoperatsiooniks. Kõrvarõngad on nagu kõrvariided, kaunistused. Lepiku kõrvaehe on aga täiesti vastupidine – kõrv ise on ehe.

Moekunst, ma mõtlen päris moekunst on minu silmis midagi, mis pole eriti kantav ega praktiline, ülejäänu on rohkem tarbekunst. Claudia Lepiku näoehteid näen ma sotsiaalse moekunstina. Kasutust leiavad need väikestes sektides, on fetišistlikud ehted.

Ilus edasiarendus on see, et seto kaelaehe on ülespoole roninud, rinnalt pähe. Silme ette kangastus pilt seto rahvariietega vihasest mutikesest koos selle ninarõngaga, see sobiks lisandina ka juba nende olemasolevatele ehetele. Tore oleks ka, kui see ninaehe leviks argielus, umbes nagu müts, et laua taha istudes võetakse ninaehe eest. Seda ninaehet võiks kanda ka inimesed, kes ei taha, et nendega suheldakse, et see on märk – kao minema, ära kõneta mind, ma ei taha suhelda – või märk, et ära paku mulle süüa, olen dieedil.

Kärt Ojavee

Vahel olen kujutanud ette, et nii mõnus oleks, kui kõik lehed puudel ja taimed oleksid mustad või vähemalt mustjad. On üks tumelillade lehtedega puu, selle vaatamine ja lehtede puudutamine on olnud mulle täielik nauding.

Kärt Ojavee töö peale mõeldes kujutan ette tantsupidu, kus tantsijate rahva- riided on mustaks värvitud. Mulle meeldib tantsupeoklippe YouTube’ist vaadata. Viimastel aegadel on need päris vaimukaks muutunud – tantsijad on täiega täis ja see on nii naljakas. Rahvuslus tuigerdab ja seisab vaevu püsti. Mulle vaatepilt meeldiks – ajakohane ja moodne, värvikirevus on silmadele tüütu. Kirkad värvid ajavad südame pahaks. Ühevärvilisust on lihtsam ja rahulikum jälgida. See vana glitter ja traditsioon kobrutab ülevärvitud kanga alt välja. „Vana glitter“ kõlab nagu lauluviis, meenuvad ka „Vana pildiraam“ ja „Vana arm ei roosteta“ . Millegi valge või mustaga ülevärvimine ei ole kunagi eriti toimiv lahendus. Kärt Ojavee vanaema, vanaema sõbrannad, EKRE ja mitte väga laia silmaringiga või tänu religioonile piiratud vaadetega inimesed võivad näha seda, et meie ilusad Eesti rahvariided on ära rikutud. Tullakse siia ja hävitatakse meie maa ja kultuuri ja EKRE kinnitab: „JAA, JAA, JAA!“

Kärt Ojavee vanaema mustaks värvitud rahvariided näevad välja, nagu need oleksid ühte pesumasinasse sattunud tema teise kollektsiooni mustade Adidase dressipükstega. Nii nagu Kärt Ojaveest oleks inetu sundida oma vanaema kandma seda „rikutud“ rahvariiet, ei saa vanaemad jne EKRE oodata, et kõik tantsiks ühe pilli järgi, usuks ühte jumalasse ja kannaks ühesuguseid rahva- riideid.

Need kolm triipu on jagunenud, deformeerunud. Ma ei tea, kas enam, aga eelmine aastal nägin hästi palju ühe laia valge triibuga dressipükse. Ma isikli- kult pole kunagi Adidase brändi suur austaja olnud. Mul on ainult üks Adidase dressipluus, mille sain umbes 13 aastat tagasi ühelt sõbrannalt. Väiksena kand- sin turult ostetud Adidanase dresse küll uhkusega. Sul on Adidas ja mul on Adidanas – ma ei näinud selles mingit probleemi. Preagu on mood ja moekunst kui üks vägivalla vorme.

Aga Korni „A.D.I.D.A.S“ läheb mulle ikka veel korda. Olen laulusõnu natuke täiendanud: „I don’t know your fucking name, i don’t care your fucking nationality so what let’s fuck.“ https://www.youtube.com/watch?v=239vHrwt8Rs

Natsionalismiteemalise näituse kontekstis kõlab „puhas vorm“ ja „taandatud mustale“ päris halvasti. Poliitikas vasak ja parem ei ole suhtelised mõisted.

Vorm on sama, aga muinasjutud erinevad.

PS

Kujutan hetkeks ette, et vaatan telekast tantsupidu, kui kõik tantsivad neid mustreid, riided kõigil mustaks värvitud. Ma vedelen diivanil. Tuba valgustab vaid telekas. Maha keeratud heli peale mängib Korni „A.D.I.D.A.S“

Kas ma mõtlen, et seks on surnud? Mõtlen küll, sellepärast, et ma pole ammu … you know

Dmitri Gerasimov

Esimest korda nende kahe kostüümiga piltide kaudu kohtudes mõtlesin, et issand kui rõve. Natuke seedinud, kangastub mulle kaks erinevat pilti (tegelikult kolm), aga esimene on postiljoni riietus, mis arvatavasti oli see esimene kangastus, mille tõttu see issand-kui-rõve-reaktsioon tekkis. Esmapilgul näeb see kostüüm nii halb välja nagu kõik maailma postiljonid, sest see on lihtsalt nii piinav ja tüütu töö. Mina näiteks alati ehmatan, kui (enamasti) tüütu reklaam metallist ukseluugist sisse kukub. Lapsepõlvest mäletan, kuidas mu koer postiljonile mitu korda kallale läks. Postiljoni nimi võis olla Aino, ta oli šokis ja nuttis pool tundi ja mina hakkasin ka nutma, võimalik, et nutsin õhtuni välja. Selline kole kostüüm tooks veelgi välja postiljoniameti traagika ja justkui karistaks ja häbistaks ilma põhjuseta. Milleks need tüütud ja ebapraktilised taskud? Kujutan ENNAST ette selles khakivärvi kostüümis (mis rööviks mu kehalt viimsegi väikese vormi ja kumeruse), seda kõdunemisohus ametit pidamas ja see vormikandja müts oleks ka peas. Näen ja tunnen, et olen näost paistes ja punane. Ma ei taha kunagi postiljoniks hakata!

Teisena kujutan ette ilusaid päevitunud pikki läbitungivalt ükskõikselt kaugusse vaatavaid meesmodelle neis kostüümides kuskil tuntud moenädalal catwalk’il kõndimas. Kõik on sama – sama värv, sama lõige, samad ebapraktilised vanaaegsed tüütud taskud, jakk on eest lahti, paljastades vormid ja kumerused, mille üle kandja vaid uhkust tunneb. See khakivärvi munder võib anda ühele kõik ja teiselt võtta viimsegi väärikuse.

Kahtlen, kas postiljon on olnud kunagi üldse ihaldusväärne ja au sees olev amet. Kõik need postipoisse ülistavad laulud ja jutud on selleks, et meid uskuma panna, et see on megaoluline töö. Samamoodi sõdurite laulud, et neile kaasa elada. Dmitri kollektsioon viib mind ajas tagasi, aega, kus ma polegi kunagi olnud, seepiavärvi fotodesse, kus igal fotol oli keegi mundris. Kus munder tegi inimese tähtsaks.

Dmitri Gerasimovi kahte täpselt samasugust munderkostüümi eristavad üksteisest niitide värvid, mis paneb selle sobituma perfektselt siia antud rahvusluse kontseptsiooni. Ühest kostüümist jooksevad läbi sinimustvalged niidid, teisest valgesinipunased. Vorm on sama, muinasjutud erinevad.

Ma arvan, et vaesus ei näe rikkuse detaile ja rikkus ei näe vaesuse detaile. Kui see kostüüm kõnniks maailma moelavadel, kuhu see väga hästi sobiks (olen salvestanud selle teksti nime alla D.G, mis on ju peaaegu nagu Dolce&Gabbana), siis arvan, et sel juhul oleks õmblused ka khakivärvi, nagu see oleks postiljoni univorm, see amet poleks väärt, et sellele eri värvi niite kulutata.

D.G.-l ongi oma bränd, mille alla kuuluvad ka need kostüümid.

Põhimõtteliselt õppisin mina enda kohta tänu sellele kollektsioonile, et (minu puhul) asi polegi nii väga rahvuses kui staatuses. Ja mis ma Dmitri Gerasimovi teosest välja lugesin, on see, et detail on siiski osa tervikust, et lõppkokkuvõttes oleme me ikka üks. Oleme sündinud siia eeldusega, et meil kõigil on 10 sõrme ja varvast, 1 pea, aga karvad ja nahatoon, keel ja kultuur ei erista meid ju üldse nii palju, ega peakski eristama. Vorm on sama, muinasjutud on erinevad. Tugevalt üldistades.

PS Mulle ei meeldi sõdurid ja postiljonid, kõik teised univormlased on täiesti ok. Enam ei tundugi see postiljoniamet nii hull. Kui peaksin valima postiljoni või sõduri ameti vahel, valiksin kindlasti esimese. Kui selline ilus jakk ka veel seljas oleks, miks siis mitte. Püksid veidi morjendaksid.

PS2 Nüüd, kus olen kohtunud selle kollektsiooniga ka silmast silma, ei meeldi need püksid mulle endiselt. Aga see jakk sobis mulle nii hästi, oli täiesti paras ka. Tahaks endale. Wink-Wink, Dmitri!

Laivi

Piinav ja raske. Ma valin piina. Ma veel ei tea, mis tuleb sellest asfalti imiteerivast materjalist. Minu kujutluses väike must kleidike. Materjal on huvitav mõlemalt poolt. Ühelpoolt nagu asfalt, aga palju glamuursem ja mitte üldse jäik, teiselt poolt selline mõnus silikoon, mis kleepuks mõnusalt naha külge. Seda võiks olla võimalik kanda mõlemat pidi. Mulle ei meeldi pigistavad saapad või kingad või liiga kitsad püksid – tunnen neis end ahistatu ja paksuna. Laivi asfaltkleit on teistmoodi ebamugav. Ma ei tea muidugi, kas sellest tuleb asfaltkleidike, ebamugavus, mida saab timmida vastavalt vajadusele. Muidugi pole mul aimugi, mis sellest asfaldi moodi materjalist tuleb. Mulle asfalt nii meeldib lihtsalt. Vahel kui selleks võimalust näen, heidan asfaldile pikali ja rullin veidi omaette – nii mõnus ja hea. Eelistan tumedat asfalti.

Laivi ja üleüldse kaasaegse kunsti märksõna praegu on kindlasti MATERJAL. Tihti ongi, nagu ka Laivil, nendeks UUTEKS materjalideks liiv, savi, hein, puukoor, puu, muld, liiv, savi, hein, puukoor, puu, puu, oks, muld, liiv, savi, hein, hein, puukoor, puu, savi, hein … aga võiks olla näiteks ka siis sõnnik. Homageto Jaan Toomik. Kunstnik kogub oma sita kokku, teeb sellest pätsikesed, põletab ära ja valmistab saadust püksid näiteks. Mina ise, kui veel kunstitudeng olin, mõtlesin oma arust väga hea homage Jaan Toomikule: situn purgist mööda. Õnneks ma ei teostanud seda mõtet.

Okset võiks ka taaskasutada. Puukoor on moekunst, aga okse on kunst. Puukoor on nii äratuntav ja igav. Okse on huvitavam, abstraktsem. Kunstnikke ongi erinevad, ma ise ei läheks metsa puu küljest koort katkuma, minu meelest on see veidi julm. Jälle ma jõuan järeldusele, et moekunst on julm. Tänu Laivile on mu mõtted käinud juba sita ja okse radadel. Mingi beeži värvi halli kaane all pakitsev julmus, mis tema loomingust õhkub, on nagu ära kuivanud ja kobrutab. Eks me inimesed olemegi sellised ka. Selline õudusfilm võiks olla, kus tegelane on Asfaltkleit, mis muutub seljas järjest väiksemaks ja väiksemaks ning lõpuks kukuvad sel käed-jalad otsast ära, pea ka.

Laivi on teinud veel ka hästi raske liivajopi, mille sisu ei näe eriti puhas välja, ei ole selline ilus rannaliiv. Liiv pudeneb sellest välja vaikselt nagu liivakellast, märkides, et aeg saab otsa, jopi jookseb liivast tühjaks. Järele jääb vaid kile. Diip. Laivi igal juhul mässab nende materjalidega täielikult. Vormib kaamost ja morbiidsust. Teeb looduse inimesele mugavamaks? Võib-olla tahab loodust praktilisemaks muuta? Liiv kile sisse, väiksed mustad kivikesed silikooni sisse- (asfaltkleit), puukoore tükid vihmamantli sisse ja siis veel midagi heinast. Heinast tuleb ehk mingi rinnakate. Eks näis. Ma loodan südamest, et ta tegevusel pole mingit mõtet ja ta tahab lihtsalt materjalidega mängida ja mässata. Kui mul oleks valida Laivi või Kärdi jopide vahel, valiksin Laivi tehtud. Kärdi parkajopi on küll praktilisem ja kantavam, kuid mulle endal parkadega mingi teema, puhvjopid meeldivad rohkem.

Kujutan neid selgesti ette moelaval modellide seljas. See liivajopi näiteks võib väga lahe välja näha. Tekkis mõte, et liiva asemel võiks olla ka akvaariumikalad või vihmaussid. Laivi on mu fantaasia tööle pannud. Aitäh selle eest!

Kris Lemsalu

Kris Lemsalu eksponeerib näitusel kahte rohelist ostukäru, mis on keevitatud selliselt, et inimene saab sinna sisse minna, jalaga hoogu lükata ja siis ringi liuel- da. Miinuseks on, et see inimest toetav ratastel karkass pole eriti kontrollitav ja need, kel pikkust rohkem kui 1.68, peaksid juba natuke kükitama. Proovisin ostu- käru järele – tunne oli päris huvitav ja mõnus. Tegu on Prismast pihta pandud toidukärudega, mis muudab need pitsiga kaunistatud monstrumid mulle süm- paatseteks, kuna olen ise varem aktiivselt varastanud. Näppamine on igati väga huvitav kogemus (annab kusjuures sellise mõnusa idaeurooplase tunde). Viimati juhtus see jälle üle pika aja, kui proovisin poekabiinis jalga pükse ja kampsunit, mis sobisid hästi. Pükste eest maksin, kampsuni aga jätsin lihtsalt selga, käärisin käised üles ega võtnud isegi hinnasilti ära. Kassa ees pükste eest makstes veidi käed küll värisesid, aga see käib asja juurde. Tumelilla pehme meriinovillast Tiger of Swedeni kampsun on nüüdseks pesus kokku tõmmanud. Kiirkarma vist.

Varem on esinenud ka vahelejäämisi või väga napilt pääsemisi. Selline ärevusseisund võib soodustada ka kõhugaaside vallandumist, seepärast soovitan enne mitte süüa. Ükskord pinevas varastamisolukorras lasin kaks (õnneks) vaevukuuldavat peerukest. Mõnikord võib varastamine olla väga spontaanne ja keha tuleb sellega kergelt kaasa. Olen ühe korra vahele jäänud ja ühe korra väga napilt pääsenud. Milline adrenaliin. Ma ei oska seda ikka veel päris hästi kirjeldada. Aga pärast neid juhtumeid usaldan oma keha ja kuulan ta sõna. Keha on väga tark süsteem – teab, mis õige, mis vale. Soovitan kõigil korra või paar elus midagi varastada, eriti soovitan aga vahelejäämist, see on ikka superpauk. Varastada tuleks ikka suurtest kaubanduskettidest. Julget eksperimenteerimist!

Huvitav on mõelda, mida kunstnik sel hetkel mõtles ja tundis. Kas tal oli seljas varga kostüüm, silma- ja suuavaga must müts peas. Usun, et Prisma ei pahanda, sest sellest ju ikkagi sündis lõpptulemusena kunst. Ükskord ma varastasin ühed jalgu toetavad retuusid, mis maksid natuke üle 147 euro, see on mu elu suurim vargus ja oli täiesti kavandatud rööv. Kogusin mitu nädalat julgust, kogu ettevalmistusaja oli mul endaga nii huvitav, mu pilk oli teine, kandsin endas saladust. Ma varastasin sellepärast, et tahtsin kirjutada juttu varastamisest, aga nii veider, kui see ka pole, ma ei ole suutnud kirjutada seda siiani. Keha blokib. See polnud lihtsalt varastamine varastamise pärast, tahtsin ikkagi kunsti luua … Aga ei ole välja tulnud. Võib-olla ma kunagi suudan sellest kirjutada, laskuda detailidesse ja väikestesse nüanssidesse, aga praegu veel mitte. Võib-olla ma peaks selle eest mingi karistuse kandma, võiksin elada ostukäru vangistuses mõnda aega. Ehk võiks kunstnik mulle pärast näitust ühte laenata, juhul kui Kumu või keegi muu kunstiteost ära ei osta. Aga siis oleks tegu kunsti laenamisega. Jääb ikka ära. Las mul olgu mu vabadus ja kui oleks ka raha, saaks osta või laenata vangla.

Tanja Muravskaja

Tanja Muravskaja valge on selline valge lateksvärv, millega maalikunstnik oma vana maali üle värvib, et sinna uut peale maalida. Selline paks valge lateks. Kui käed kokku saavad, hakkab kuivades ilgelt kiskuma. Selline kattevalge. Meenuvad ka India templites nähtud saksa pensionärid, kes on valgustusse jõudnud ja tantsivad ringi valged hõlstid seljas, hõljuvad portselannaeratused ees.

Olen vist alati imestanud valgete kostüümide kandjaid, et nagu vau – valge kostüüm on nii ekstravagantne. Eriti pükskostüüm. Linasest riidest kostüüme ikka kantakse, nt eurooplased eksootilistes maades, et päike nende vastu nii intensiivne poleks. See on nagu õnneliku eurooplase riietus. Mingi ülevus on selles, et lähen soojal suvepäeval välja, kerge linane riietus või valge kostüüm üll ja naeratus suul. Mina, kunstnik, kannan musta, ära tule mind valgega neutraliseerima, siis ma muutun halliks.

Tanja Muravskajal on selline konkreetne valge. Räägin nüüd oma valge traumast, mis mul lapsepõlves oli. Ärkasin üles, tegin silmad lahti ja kõik oli valge. Hommikuti mõnekümne minutitepikkusena tunduva sekundi jooksul ei saa üldse aru, kus ma olen, mis pidu, kuidas siis sattusin. Panin silmad uuesti kinni, tegin uuesti lahti. Kõik oli valge – hakkasin kätega seda valget ära ajama. Umbes selliste liigutusega, nagu siis, kui näed ämblikku enda peal kõndimas ja ajad ta ehmatusega ära. Ajasin seda valget ära, see ei läinud, lõpuks sai see tekk otsa ja ma sain hingata ja näha. Võib-olla on valge ja musta sarnasus see, et nad mõlemad seostuvad lämbumisega. Valge isegi rohkem. Veel üks selline juhtum, kus tahtsin valge alt välja saada, oli siis, kui maandusin aastaid tagasi New Delhi lennujaamas. Kõndisin ja kõndisin, mõtlesin, et kõnnin mingi katte all. Küsisin sõbralt, millal see telk juba lõpeb. Ta ütles: „Lollakas, see on sudu!“ See oli selline määrdunud valge, määrdunud valge öösel. Kolmanda maailma valge.

Teise riigi valge, Eesti valgus. Eesti pole ju veel esimeseks maailmaks saanud? Vist pole, punane pleksiklaas on vahel.

Ragne Kikas

„Jaapan on kaugel, Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel“ (Juhan Viiding)

Tundlik ja ilus ja õrn, vaikus, toss. Võib olla ilus sellises mõttes, et tähed on üksteisest hästi kaugel i————————l———————u————————s, selles mõttes, et nendes kollektsioonides on hästi palju õhku.

Sahisev kahisev pehmus. Mõtlen Ragne Kikase kleidist. Kuulnud, et see on paberist, jäin põnevusega ootama, mis tunne seda katsuda on. Kleit on heegeldatud? Kuna paberist, siis kujutasin ette, et see võib veidi selline ebakorrektne välja näha, aga absoluutselt mitte. Ka see pole päris paberist– A4-st, sellest põhipaberist, mida iga eesti kunstnik kindlasti teab, vaid pabernöörist. See kleit kaotab endast kübemeid. Imepeenike paberkõõm on see, mis sellest pudeneb. Kõõm on marrasknahatükkidest ketendus. Liigse hulga surnud naharakkude irdumine põhjustab peanaha sügelemist ja valget või hallikat ketendust juustega kaetud peanahal. Haigus pole nakkav!

Ja mulle tundub, et rahvuslus ongi nagu kõõm, muideks esineb rohkem meestel kui naistel. Kätt südamele pannes, mul enda pole kõõma, just saying. Kõõm on nagu eestlus, või rahvuslik identiteet. See pudeneb, aga otsa ei saa kunagi. Küll aga saab seda edukalt kontrolli all hoida. Kõõma võib esineda ka kulmudes. See on selline väike lisand – kellel on, kellel pole, otseselt ei häiri, see lihtsalt on, vahel avastad, või näed seda kellelgi teisel ja see tekitab mõtteid tema kohta.

Oleks päris lahe kanda pabernöörist tehtud riietust, kasvõi väikest maikat. Tunda, kuidas see kaob seljast, laguneb. Tunda, kuidas ma ise kaon või juba olen kadunud, kellegi või millegi jaoks. Olen kadunud kõõmatükk, mis Eesti peast on langenud. Praegu meenus piinlikkusega, et mind kutsutigi põhikoolis vist mingi aeg Kõõmaks, mitte ei kutsutud, vaid narriti. Olen nüüd vist kõõma identiteedi omaks võtnud. A ma ei taha mõelda kooliaja peale. Räägime kleidist. Kui see märjaks saab, siis kleepub naha külge. Vettinuna saab lihtsalt seljast kiskuda ja lakke visata, jääb sinna kinni. Kui aga seljas ära kuivab, siis on mingi uus pluus – rabe ja hõõruv.

Kõik riided võiksid olla sellised, et kaovad ära, et neid ei peaks pesema ega saakski pesta. Vaat sellised, nagu pabernukkudel olid, väikeste sangakestega käisid külge. Issand, kas sa mäletad, kuidas neil pabernukkudel kõigil nii ühesugused kehad olid, peenikesed, hästi peenikeste pihtadega. 60ndate stiilis soengutega.

Ragne Kikase meelierutavas kollektsioonis on lisaks paberkleidile veel sukkadest pluus. Hiljuti ostsin sellist värvi ja sellisest materjalist sukkpüksid. Nostalgiasukkpüksid: mu vanaema käis sellistega, tomatitaimi sidusime ka nendega. Ma tunnen soojust ja kodu, kui neid sukkpükse kannan. Minu silm ütleb, et Ragne Kikase kollektsioonid on soojad, tema valge on soe, selline vargsi tippiv sihikindel valge vastupidiselt Tanja Muravskaja külmale, noaga lõikavale valgele.