Jaanus Samma tööd on mind alati kõnetanud. Ka nii, et tahan neid endale selga panna. Tänavusel Artishoki biennaalil on valge värv enimkasutatud, teiste värvidena esineb enamasti must, beež, hall, khaki – need on põhivärvid, mida kunstnikud on kasutanud.
Üldiselt ei tekita valge värv minus usaldust. Jaanus Samma valge on aga soe, kuna tegemist on pesuga ja Jaanus Sammaga, siis tema valget ma usaldan, see tundub turvaline. Sel pesul on vorm, mis peidab ja kaitseb. Vanasti oli pesul nagu rohkem võimu varjata ja moondada, tuua välja üks muhk, aga mitte kogu vormi. Ma pole kunagi mõelnud aluspükste turvalisusele, aga mulle meeldiks kanda selliseid tugevaid trussikuid, kus tagumik ja kõik muu on ilusti hoitud. Ühe variandina on tal meeste jockstrap-aluspüksid, mida kasutavad sportlased ja mida võib ka näha erootika- ja pornofilmides nii meestel kui naistel seljas. Kujutan end ette Jaanus Samma kangastelgedel 100% ökopesu kandmas, üksi kodus, pepu soojas. Jaanus Samma valge puhul on ka oluline, et tema valge pesu toob esile mustuse, vanasti kanti aluspesu ikka kollaseks. Tema pesu võtab kõik avasüli vastu, mis tuleb inimese ihuhaavadest. Issand kui ilus, olen oma peas aluspüksid mingisse kangelase staatusesse tõstnud. Vaatasin just, kas mu vennatütrel on aluspüksid jalas (ise ma kodus olles neid ei kanna), ta istub mu laua peal ja häirib mind. Vestleme aluspükste teemal, tal on roosad alukad. Küsin ta käest küsimusi: kui tähtsad aluspüksid ta elus on, kas kannab aluspükse iga päev ja mis siis saaks, kui aluspükse poleks. Ta vastab, et kannab iga päev, aga kunagi ei mõtle aluspükste peale, ta on ju alles 5-aastane ka, selles eas pole veel ebaolulisi detaile. Õnneks läks ta kööki, kuulen kuidas mu 87-aastane vanaema nüüd mõtiskleb temaga, et huvitav, milline elu siis on, kui lapselapselaps vanaema on ja kuidas siis elatakse. Ma mõtlen, et huvitav, millised aluspüksid siis on. Mulle tundub, et aluspüksid on ajas üsna aeglased muutujad. Aluspükste maailmas valitseb mitmekesisus ja kõik võivad kanda selliseid, nagu ise tahavad. Ideaalmaailm. Eks varjatult võivadki olla kõik sellised, nagu nad ise tahavad.
Samma kollektsiooni intrigeerivaimaks teoseks on valge lihtsa ja popi lõikega valge dressipluus, mille seljale kootud pissuaar. See paneb kuidagi selja kihelema. Miks pissuaar seljal on? Kas sellepärast, et selg on inimese kehaosa, mis meenutab kõige rohkem selga? Teaduslikult on tõestatud, et uriin on inimesele väga kasulik, vt. uriiniteraapia. Iga päev pissida on üldse väga teraapiline. Aga see pissuaar seljal, kohe kujutan ette, millise näoga ma olen. Nagu mingi hingepõhjani solvunud koera nägu oleks peas, kui keegi mulle selga kuseks, see tundub kuidagi nii alandav ja solvav, igale poole mujale oleks ok, silmast silma kõige parem. Selga kusemisega meenub film „Tyrannosaur“ (2011), directed ja written by Paddy Considine. Väga hea film, hästi masendav. Seal üks mees, kes on preester või mingi kirikutegelane, ahistab oma naist füüsiliselt ja vaimselt. Ühes stseenis ta tuleb hilja koju, naine magab diivanil (tegelt ei maga), mees kuseb talle peale, lihtsalt ja hommikul on kõik hästi, nagu poleks midagi juhtunud. Üks võikamaid karaktereid, keda filmidest olen näinud.
Aluspesu ja WC on muidu nähtamatu ja marginaliseeritud elu igapäevane osa, see on midagi, mis meid kõiki ühendab ja kui ka mitte, siis me lihtsalt pole sellest teadlikud. Jaanus Samma tundub teadvat palju, mis vanasti WC-des toimus, loodan, et ta avab meile neid tahke oma loomingu kaudu edaspidigi.