Jaanus Samma kasutab oma töödes camp-esteetikat ning geikultuuri sümboolikat. Uurimusliku kunstipraktika poole pöördus ta 2010. aastal projektiga „Applied Arts for a Gay Club“ (2010, koos Alo Paistikuga), mis asetas arhailised meeste talutööd geikultuuri konteksti. Selgemalt võib sellist lähenemist täheldada teostes „Lood“ (2007/2011), „Ooper.Esimees“ (2013) ja „NSFW. Esimehe lugu“ (2015). Esimeses teoses uuris Samma geimeeste elu nõukogude perioodil, mil homoseksuaalsed suhted olid kriminaliseeritud. Teine ja kolmas teos jutustavad nõukogude perioodi repressioonidest homoseksuaalsete meeste seas „Esimeheks“ kutsutud mehe eluloo kaudu. Projekt „Hair Sucks“ ning näitused „Tualeti plakatid“ (2016) ja „Vahesein“ (2017) tegelevad avalike tualettide ja neist leiduva seksuaalse alatooniga grafitiga.
Kunstiline uurimus on kunstilise praktika ja teoreetilise lähenemise kombinatsioon,1 mille eesmärgiks on teadmise loomine.2 Objektiivse empiirilise lähenemise asemel iseloomustab seda keskendumine unikaalsele ja kohalikule teadmisele.3 Kunstilise uurimuse tulemusel loodud teadmine eksisteerib kunstiteostes, mis väljendavad uurimise käigus loodud maailma kohta käivaid teadmisi.4
Kui „Applied Arts for a Gay Club“ oli pigem mänguline oma lähenemises ajaloole, siis „Lood“ ja „NSFW“ on ajaloolised uurimused, mille tulemusel valminud teosed toovad vaataja ette nõukogude perioodil Eestis elanud geimeeste unikaalsed lood. Oma uues seerias ühitab Samma vanaaegsed kohalikud materjalid, lõiked ja tikandid näitustel „Tualeti plakatid“ ning „Vahesein“ tuttavate motiividega.
Ajalooliste uurimuste allikad on ennekõike kirjalikud. Mida kaugemale me ajas tagasi läheme, seda suurema tõenäosusega on enamik säilinud kirjalikest allikatest loonud ühiskonnas valitseval positsioonil olnud inimesed. See tähendab, et meil on ajas üha kaugemale tagasi minnes aina vähem materjali marginaliseeritud ühiskonnagruppide elu ja veendumuste kohta.
Igasugune teaduslik uurimus püüab esitada tõeväärtuslikke väiteid – väiteid, mille tõesust või väärust on tõendite valguses võimalik järele kontrollida. Tinglikult öeldes erineb kunstiline uurimus teaduslikust selle poolest, et see ei piirdu tõeväärtuslike väidetega, vaid võib teadlikult kombineerida tõde fiktsiooniga. Näiteks küsimusele, millised olid homoseksuaalsed suhted eesti talupoegade seas, saab ajalooline uurimus vastata ainult olemasolevate tõendite piires. Kunstiline uurimus saab aga fabuleerimise abil liikuda tõenditest kaugemale, sest erinevalt teaduslikust uurimusest ei kammitse seda tõerääkimise kohustus. Öeldu valguses saaks Samma uut teost vaadata visandina, mis kasutab kunstilise uurimuse vabadust fabuleerida, et rääkida meestevahelistest suhetest perioodil, mille kohta on säilinud vähe seda teemat puudutavaid kirjalikke tõendeid.
- Borgdoff, Henk. 2011. “Where Are We Today? The State of Art in Artistic Research.” Kunst und Forschung: Können Künstler Forscher sein? / Art and Research: Can Artists be Researchers? Toim. Janet Ritterman, Gerald Bast ja Jürgen Mittelstrass. Wien: SpringerWienNewYork, 71.
- Hannula, Mika. 2004. “River Low, Mountain High. Contextualizing Artistic Research.” L&B (Lier en Boog), Series of Art and Art Theory, Vol. 18: Artistic Research, toim. Annette W. Balkema ja Henk Slager. Amsterdam: Rodopi, 70.
- Slager, Henk. 2004. “Methodicy.” L&B (Lier en Boog), Series of Art and ArtTheory, Vol. 18: Artistic Research, toim. Annette W. Balkema ja Henk Slager. Amsterdam: Rodopi, 13.
- McAllister, James. 2004. “Seven Claims.” L&B (Lier en Boog), Series of Art andArt Theory, Vol. 18: Artistic Research, toim. Annette W. Balkema ja Henk Slager. Amsterdam: Rodopi, 22.