Oliver Laas

Jaanus Samma kasutab oma töödes camp-esteetikat ning geikultuuri sümboolikat. Uurimusliku kunstipraktika poole pöördus ta 2010. aastal projektiga „Applied Arts for a Gay Club“ (2010, koos Alo Paistikuga), mis asetas arhailised meeste talutööd geikultuuri konteksti. Selgemalt võib sellist lähenemist täheldada teostes „Lood“ (2007/2011), „Ooper.Esimees“ (2013) ja „NSFW. Esimehe lugu“ (2015). Esimeses teoses uuris Samma geimeeste elu nõukogude perioodil, mil homoseksuaalsed suhted olid kriminaliseeritud. Teine ja kolmas teos jutustavad nõukogude perioodi repressioonidest homoseksuaalsete meeste seas „Esimeheks“ kutsutud mehe eluloo kaudu. Projekt „Hair Sucks“ ning näitused „Tualeti plakatid“ (2016) ja „Vahesein“ (2017) tegelevad avalike tualettide ja neist leiduva seksuaalse alatooniga grafitiga.

Kunstiline uurimus on kunstilise praktika ja teoreetilise lähenemise kombinatsioon,¹ mille eesmärgiks on teadmise loomine.² Objektiivse empiirilise lähenemise asemel iseloomustab seda keskendumine unikaalsele ja kohalikule teadmisele.³ Kunstilise uurimuse tulemusel loodud teadmine eksisteerib kunstiteostes, mis väljendavad uurimise käigus loodud maailma kohta käivaid teadmisi.⁴

Kui „Applied Arts for a Gay Club“ oli pigem mänguline oma lähenemises ajaloole, siis „Lood“ ja „NSFW“ on ajaloolised uurimused, mille tulemusel valminud teosed toovad vaataja ette nõukogude perioodil Eestis elanud geimeeste unikaalsed lood. Oma uues seerias ühitab Samma vanaaegsed kohalikud materjalid, lõiked ja tikandid näitustel „Tualeti plakatid“ ning „Vahesein“ tuttavate motiividega.

Ajalooliste uurimuste allikad on ennekõike kirjalikud. Mida kaugemale me ajas tagasi läheme, seda suurema tõenäosusega on enamik säilinud kirjalikest allikatest loonud ühiskonnas valitseval positsioonil olnud inimesed. See tähendab, et meil on ajas üha kaugemale tagasi minnes aina vähem materjali marginaliseeritud ühiskonnagruppide elu ja veendumuste kohta.

Igasugune teaduslik uurimus püüab esitada tõeväärtuslikke väiteid – väiteid, mille tõesust või väärust on tõendite valguses võimalik järele kontrollida. Tinglikult öeldes erineb kunstiline uurimus teaduslikust selle poolest, et see ei piirdu tõeväärtuslike väidetega, vaid võib teadlikult kombineerida tõde fiktsiooniga. Näiteks küsimusele, millised olid homoseksuaalsed suhted eesti talupoegade seas, saab ajalooline uurimus vastata ainult olemasolevate tõendite piires. Kunstiline uurimus saab aga fabuleerimise abil liikuda tõenditest kaugemale, sest erinevalt teaduslikust uurimusest ei kammitse seda tõerääkimise kohustus. Öeldu valguses saaks Samma uut teost vaadata visandina, mis kasutab kunstilise uurimuse vabadust fabuleerida, et rääkida meestevahelistest suhetest perioodil, mille kohta on säilinud vähe seda teemat puudutavaid kirjalikke tõendeid.

1. Borgdoff, Henk. 2011. “Where Are We Today? The State of Art in Artistic Research.” Kunst und Forschung: Können Künstler Forscher sein? / Art and Research: Can Artists be Researchers? Toim. Janet Ritterman, Gerald Bast ja Jürgen Mittelstrass. Wien: SpringerWienNewYork, 71.
2. Hannula, Mika. 2004. “River Low, Mountain High. Contextualizing Artistic Research.” L&B (Lier en Boog), Series of Art and Art Theory, Vol. 18: Artistic Research, toim. Annette W. Balkema ja Henk Slager. Amsterdam: Rodopi, 70.
3. Slager, Henk. 2004. “Methodicy.” L&B (Lier en Boog), Series of Art and ArtTheory, Vol. 18: Artistic Research, toim. Annette W. Balkema ja Henk Slager. Amsterdam: Rodopi, 13.
4. McAllister, James. 2004. “Seven Claims.” L&B (Lier en Boog), Series of Art andArt Theory, Vol. 18: Artistic Research, toim. Annette W. Balkema ja Henk Slager. Amsterdam: Rodopi, 22.

Portretisti pilguga ringi vaadates on ilmne, et meie ümber on hulgaliselt eriilmelisi palgeid. Seda hämmastavam on meie võime neid eristada, meeles pidada ja ära tunda. Võiks arvata, et siin mängivad olulist rolli detailid – silmad, nina, suujoon. Psühholoogilised uurimused on aga näidanud, et meie aju tuvastab nägusid nende üldkuju ja detailide omavaheliste suhete alusel. Meie võime eristada suurt hulka nägusid teineteisest tuleneb tõenäoliselt meie võimest aduda erinevusi mitte nägude detailides, vaid üksikasjade omavahelistes suhetes.

Samamoodi ei ole ehted iseseisvad detailid; nad saavad oma tähenduse suhtest riietusse, millega koos nad tervikliku ansambli moodustavad.¹ Ehtekunstnik Claudia Lepik mõistab seda hästi, kui ütleb oma kunstnikupositsioonis, et „igal ehtel on vähemalt fiktsioonis olemas kaaslased rõivaste, majade, inimeste ja linnade näol“.

Lepiku teos koosneb kahest komplektist. Esiteks ehe, mis kinnitub maskina näole. Traatkarkassi ristumiskohtadesse on kinnitatud hõbedast kettad, mis karkassiga kokkupuutumisel tekitavad heli. Selle juurde käivad ümmargused kõrvarõngad, mille kinnitamiseks pistetakse kõrv kettakujulisse ehtesse lõigatud august läbi. Teiseks, ühest suurest ja kahest väiksemast kettast koosnev ninaehe, mis ketaste kokkupõrkel tekitab heli. Selle juurde käib alumiiniumist, silmini ulatuv peakate, mille inspiratsiooniallikas on kuhiksõlg.

[M]eie sotsiaalne isiksus on teiste inimeste mõtete looming. [—] Me täidame meie poolt nähtud inimese füüsilise kontuuri mõistetega, mille me temast moodustanud oleme [—] Lõpuks täidavad need nii täielikult tema põskede kaare, järgivad nii täpselt tema nina joont, segunevad nii harmooniliselt tema hääle kõlaga, nagu nad ei oleks midagi enamat nähtamatustümbrikustningigakordnäemesedanäguvõikuulemeseda häält, siis me tunneme ära ja kuulame neidmõisteid.²

Nägude äratundmine nende osade konfiguratsiooni alusel on vähemalt osaliselt mõjutatud meie mõistete poolt. Mõistete üheks keskseks funktsiooniks on liigitamine ning liigitused on sotsiaalsed selles mõttes, et need aitavad keelelisel kogukonnal tegelikkust sarnaselt liigendada. Kõik see käib ka nägude kohta, sest me liigitame inimesi nende nägude alusel – ühel on õpetaja pale, teisel on sõduri ilme, kolmas on eestlase nägu. Need on teatavad valmismustrid, millesse meid kõiki meie nägude alusel sobitatakse.³

Lepiku maskilaadsed ehted lõhuvad kandja näo detailide omavahelisi visuaalseid suhteid, pidurdades vaatajate mõistetel põhinevat tuvastamis- ja liigitamisprotsessi. Selle asemel, et kellegi nägu ameti või rahvuse alusel liigitada, panevad Lepiku ehted meid teiste nägusid kuulama. Tema ehete kandjad tekitavad erinevaid helisid tänu erinevustele kehahoiakus ja liikumises. Milliste uute mõistete ja liigitusteni võiks aga viia inimeste äratundmine, meenutamine ja eristamine nende näohelide alusel?

1. Barthes, Roland. [1961] 2013. “From Gemstones to Jewelry,” The Language of Fashion,tlk. Andy Stafford. London: Bloomsbury, 58.
2. Proust, Marcel. [1913] 2003. In Search of Lost Time, Vol. 1: Swann’s Way, tlk. C. K. Scott Moncrief, Terence Kilmartin ja D. J. Enright. New York: The Modern Library, 23–24.
3. Deleuze, Gilles ja Félix Guattari. [1980] 2004. A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia, tlk. Brian Massumi. London: Continuum, 196.

Benedict Anderson¹ väidab, et rahvuslus on kultuuriline konstruktsioon. Tegemist on kujuteldava kogukonnaga, mida ühendab ühine keel ja asukohal (isamaa), keelel (emakeel) või rassil põhinevad sattumuslikud seosed. Meedial on oluline roll selle kujuteldava kogukonna loomisel ja alalhoidmisel. Nimelt kujundab meedia ühise keele- ja inforuumi, milles iga meediatarbija kujutleb kõiki teisi meediatarbijaid iga päev temaga sarnast informatsiooni pruukimas. Kuigi enamik meediatarbijaid on teineteisele võõrad, tekitab ühine inforuum nende vahele kujuteldavad sidemed, mis on kujuteldava kogukonna vundament.

Kärt Ojavee mõlemad rõivakomplektid lähtuvad Andersonile sarnasest rahvuslusekäsitusest. Ojavee leiab, et rahvusega kaasnevad märgisüsteemid on ajalooliselt sattumuslik ja kokkuleppeline. Kohalikud rahvarõivad koosnevad vaestes oludes kättesaadavatest kangastest. Lokaalsetest erinevustest hoolimata on eri rahvuste rahvarõivaste vahel hulgaliselt sarnasusi. Tänapäeval on rahvuslik sümboolika rännanud käsitööna valmistanud kohalikelt rõivastelt globaalselt toodetud T-särkidele, nokamütsidele ja teistele üldlevinud rõivastele. Esialgsest ajaloolisest kontekstist lahutatud rahvuslikud sümbolid muutuvad ajatuteks rahvuslikkust tähistavateks märkideks.

Müüdid on laiahaardelised tähendussüsteemid, mis annavad sidususe ja tähenduse paljudele teistele kultuuris leiduvatele tähendussüsteemidele. Nad aitavad kaasa kujuteldavate kogukondade loomisele ja alalhoidmisele, sest muudavad kogukonna igapäevase elu kogukonna liikmete jaoks loomulikuks. Tegemist on kogukonnale oluliste suurte lugudega, mis esinevad kogukonna kirjanduses, rituaalides, sümbolites ja ka rõivastes.

Oma esimeses komplektis kasutab ta tuntud kohalikku rahvarõivakomplekti, mille värvilised toonid on mustaks värvitud. Koos värvidega kaovad üldiselt ka rahvuslikud ja müütilised konnotatsioonid ning alles jääb musta värvi valge mustriga pluus, mis sobiks tänapäeva riidepoodi.

Teise komplekti kangast on töödeldud kohalikus maapinnas – mõningaid detaile on hoitud soos, teisi happelises mullas ning kolmandaid mudases kraavivees. Rahvuslusega käib sageli kaasas tugev side mingisuguse asukohaga. Teatud mõttes on Ojavee teise komplekti kuuluvad rõivad isegi rahvarõivastest rahvuslikumad, sest nii eesti kui ka teiste rahvaste rahvarõivaid saab valmistada kõikjal, kus on selleks vajalikud teadmised ja vahendid, kuid ainult kohalikus pinnases töötlemine jätab rõivastele just sellised unikaalsed jäljed.

Sarnaselt Tanja Muravskajaga huvitub ka Ojavee sellest, kuidas avaldub rahvuslus rõivastes. Kui Muravskaja püüab luua rahvuslikult neutraalseid rõivaid, siis Ojavee püüab näidata, kuidas rõivas võib rahvuslikust ja müütilisest tähendusest ilma jääda või selle kandjaks saada. Sellega juhib ta tähelepanu rahvuslike ja müütiliste tähenduste muutlikkusele.

1. Anderson, Benedict. [1983] 2006. Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. London: Verso.

Dmitri Gerasimov on tuntud peamiselt moe- ja elustiilifotograafina, kelle loomingus on olulisel kohal subkultuuride ning noortekultuuri jäädvustamine. Käesoleval näitusel esitleb Gerasimov kahte rõivakomplekti. Mõlemad koosnevad tumerohelist värvi sõjaväelise lõikega jakist ning põlvpükstest. Neid eristab see, et ühele on peale õmmeldud Eesti lipu värvides triibud ning teisele Vene lipu värvides triibud.

Sõjaväemunder on oma tekkest saati olnud teatud ühetaolisse sotsiaalsesse gruppi kuulumise märk. 18. sajandil olid Euroopa sõjaväemundrid pigem erksavärvilised ja silmatorkavalt kaunistatud. Lisaks kandja sotsiaalsele staatusele varjasid erksamad värvid vereplekke. Selliselt riietatud sõduri keha oli vaenlase jaoks justkui värviline märklaud. Muutused univormis olid vähemalt osaliselt ajendatud sõjatehnika arengust. Esimese maailmasõja esimestel kuudel said paljudele prantsuse sõduritele saatuslikuks nende punased univormid, mis jäid hõlpsasti silma saksa uutele kuulipildujatele. Sellest tingituna hakati mundrite jaoks otsima neutraalsemat ja „nähtamatumat“ värvitooni, mis varjaks sõdureid maastikul ning suurendaks nende ellujäämise tõenäosust uute ja võimsamate relvadega peetavates lahingutes. Vormid muutusid ühetaolisemaks ning varasemad silmatorkavad eristused sõdurite ja ohvitseride vahel asendusid minimaalsete eristusmärkidega (pagunid, triibud jms). Teise maailmasõja ajaks kasvas kamuflaaži osatähtsus veelgi. Sõjaväemundri arengut 18. sajandist kuni 21. sajandini saaks vaadata käsikäes sõjatehnika arenguga – mida tapvamaks, täpsemaks ja kiiremaks muutus sõjatehnika, seda nähtamatumaks ning oma keskkonda sulanduvamaks muutusid sõdurid.¹

Neutraalse mundrivärvi otsinguid Esimese maailmasõja ajal raskendasid kaks asjaolu. Esiteks, vajadus leida võimalikult neutraalne ja nähtamatu värv sõdurite mundritele. Teiseks, vajadus eristada rahvusriikide armeedesse kuuluvaid, neutraalsetes värvides sõdureid teineteisest. Nende kahe vastanduva vajaduse rahuldamiseks sobiv kompromiss oli khaki, rohelise või halli toonide kasutamine rahvusriikide armeede vormides.² Kui individuaalses plaanis muutsid säärased mundrid sõdurid senisest veelgi anonüümsemaks, siis rahvusriigi armeele ühise värvi ning mustriga mundrite kaudu seoti nad ikkagi rahvusliku identiteediga.

Ühelt poolt Gerasimovi rõivakomplektid justkui näitavad selle tendentsi lõpp-punkti: eri rahvusriikide sõjaväemundrid on muutunud identseks ning neid eristavad vaid vaevumärgatavad detailid. Teisalt on tegemist sõjaväeriietusest inspireeritud või mõningates detailides sarnanevate rõivastega ja mitte sõjaväemundritega. Seetõttu kuuluvad need ikkagi moe märgisüsteemi.

[Identiteetide] paljundamine ühes isikus on moe silmis võimu näitaja … seepaljundabisikutilma,ettoopeaksriskimaiseendakaotamisega,sest moejaokseioleriidedmäng,vaidnadonmängumärk…riietusemäng ei ole siin enam olemise mäng … see on pelgalt märkide klaviatuur, mille seast igavene isik valib oma päevased meelelahutused; see on paljundamiseks piisavalt rikka ja ära eksimiseks liiga stabiilse isiksuse viimane luksus…³

Samuti vihjavad Gerasimovi rõivad, et rahvusidentiteetide all on üks konstant – sõjaline jõud.

1. Virilio, Paul. [1984] 2008. NegativeHorizon:AnEssayinDromoscopy,tlk. Michael Degener. London: Continuum, 77–85.
2. Virilio, [1984] 2008, 79.
3. Barthes, Roland. [1967] 1983. The Fashion System, tlk. Matthew Ward ja Richard Howard. Berkeley: University of California Press, 256–257.

Moekunstnik Laivi väljapanek koosneb sellistest sünteetilisi ja looduslikke materjale kombineerivatest riideesemetest nagu liivaga täidetud kilejope või mulda ning kive sisaldavad läbipaistvast kummist jalatsid. Lisaks tehislike või sünteetiliste ja loomulike materjalide vastandusele iseloomustab kunstnik oma tööd uue ja vana, looduse ja prügi ning mitmete teiste vastandpaaride kaudu.

Saussure eristab keelt ja kõnet. Keel on abstraktne, institutsionaalne ja kõnelejatest sõltumatu süsteem. Kõne on keele väljendus individuaalses kõneaktis, koos selle juurde käivate individuaalsete iseärasustega. Keel on süstemaatiline semantiline reserv, mida üksikisikud oma kõnes kasutavad.¹ Analoogselt saame eristada rõivaid – abstraktsed, institutsionaalset ja riietujatest sõltumatut süsteemi – rõivastusest – konkreetse indiviidi kantud riiete kombinatsiooni koos selle iseärasustega. Rõivad on süstemaatiline tähenduslik reserv, mida üksikisikud oma rõivastuses kasutavad.^2,3

Keel koosneb märkidest ja iga märk omakorda tähistajast ja tähistatavast. Neid kahte siduv tähistussuhe on meelevaldne ning põhineb kogukondlikul kokkuleppel. Analoogia põhjal võib öelda, et rõivad koosnevad kangastest, lõigetest, värvidest ja muust sellisest ning suhe nende elementide ja selliste iseloomustuste vahel nagu „suvine kleit,“ „kevadine värv“ või „maalähedane lõige“ on meelevaldne, sest põhineb kogukondlikul kokkuleppel. Nii keel kui ka rõivad on sotsiaalsed institutsioonid. Neid eristab see, et keeleline märk on kokkuleppeline, kuid rõivas kui märk on türanlik: keele aluseks oleva kokkuleppe rikkumisel kommunikatsioon katkeb, kuid moe vastu eksimine toob kaasa moraalse hinnangu – ebamoodne!⁴

Erinevalt keele ja moe märkidest ei tähista loomulikud märgid meelevaldselt. Näiteks suits tähistab tuld ja puuringid tähistavad puu vanust tänu teatavatele põhjuslikele suhetele nende nähtuste vahel. Loomulikud märgid kannavad informatsiooni tegelikkuse kohta.⁵ Tänu oma märkide meelevaldsusele on keele ja moe süsteemid alalises muutumises. Loomulike märkide süsteemid on nendega võrreldes stabiilsed.

Esmapilgul näib, et loomulike märkidena toimivate looduslike materjalide (liiv või kivid) kombineerimine meelevaldsete märkidena toimivate sünteetilistega materjalidega (kile või plast) toob rõivaste süsteemi meelevaldsusse teatava stabiilsuse. Kuid see mulje on ekslik. Looduslike materjalide sünteetiliste imitatsioonide kasutuselevõtmine õõnestab sümboolset eristust „soojade“ looduslike ja „külmade“ tehislike materjalide vahel. Mõlemad on märgid, mida tarbijad võivad omavaheliste sotsiaalsete eristuste tegemiseks meelevaldselt kombineerida.⁶ Laivi rõivaid saaks vaadata meeldetuletusena, et pidevalt uuenev mood neelab endasse kõik materjalid ja märgid ning muudab nad sotsiaalsete eristuste tegemise meelevaldseteks vahenditeks.

1. Saussure, Ferdinand de. [1916] 1986. Course in General Linguistics, tlk. Roy Harris, toim. Charles Bally, Albert Sechehaye ja Albert Riedlinger. Chicago ja La Salle: Open Court, 30–31.
2. Barhes, Roland. [1957] 2013. “History and Sociology of Clothing: Some Methodological Observations,” The Language of Fashion, tlk. Andy Stafford. London: Bloomsbury, 8.
3. Barthes, Roland. [1967] 1983. The Fashion System, tlk. Matthew Ward ja Richard Howard. Berkeley: University of California Press, 18.
4. Barthes, 1983, 215–216.
5. Borgman, Albert. 1999. Holding On to Reality: The Nature of Information at the Turn of the Millennium. Chicago ja London: The University of Chicago Press, 1.
6. Baudrillard, Jean. [1968] 2005. The System of Objects, tlk. James Benedict. London: Verso, 38–39.

Tarbimine pole naljaasi: 2006. aastal sai Lõuna-Californias poodlejate tunglemise käigus viga 10 inimest. 2008. aastal trampisid jõulupakkumisi jahtivad ostlejad surnuks ühe Wal-Marti töötaja. 2014. aastal pidid Inglismaal politsei ja kiirabi sekkuma poodides kaupade pärast puhkenud rüselustesse.

Kas suhtelises ainelises külluses elavad inimesed riskivad elu ja tervisega ainult soodsate hindade pärast? Ei, sest sageli on soetatavate objektide sotsiaalne tähendus nende funktsioonist olulisem. Tarbitavad objektid jaotuvad hierarhilistesse kategooriatesse ning määratlevad seeläbi neid tarbivate inimeste kategooriad, sest objektide tähendus on seotud sotsiaalse staatusega. Selles mõttes funktsioneerivad tarbitavad objektid märkidena. Näiteks kaupade hierarhias tarbeesemetest kõrgemal paiknevad luksuskaubad tähistavad ühtlasi kõrgemat sotsiaalset staatust. Kultuuris on objektid alati teinud sotsiaalseid eristusi, kuid varem käis see käsikäes etiketi, rituaalide, žestide ja teiste märkidega. Tarbimisühiskonnas langeb sotsiaalsete eristuste tegemise põhiraskus objektidele.¹ Seega riskitakse staatuse pärast, mis on ühiskondlikus elus olulisem näiteks uue telefoni pakutavatest hüvedest.

Staatusest olulisemgi motivaator elu ja tervisega riskimiseks on nauding. Nimelt tarbima õhutava reklaami loodud tarbijakuvand kujutab olendit, kellel on justkui kohustus elu nautida ja oma soove rahuldada. Sellega kaasneb kõikehõlmav uudishimu kokanduse, kultuuri, riiete, tehnika ja kõige muu vastu, mis võiks pakkuda mõnda senitundmatut naudingut. Uudishimu varjukülg on hirm mõnest uuest rahuldusest ilma jääda.²

Kris Lemsalu, kes on tuntud oma kirevate ja ebatavalisi materjale kombineerivate installatsioonide poolest, toob vaataja ette kaks pitsiga ääristatud ning ostukärudest kokku monteeritud ratastel „kostüümi“. Levinud arusaama kohaselt on üks riietuse tekkepõhjus keha kaitsmise vajadus. Selle valguses võiks Lemsalu metallist ja pitsist mobiilseid objekte vaadelda staatust ja naudingut jahtiva tarbija jaoks sobiva turvisena, mis kaitseks ballardlikes kaubanduskeskustes tema keha teiste tarbijate eest.

Kui tarbimine on aktiivne tegevus ³ – kaupade otsimine, valimine ja ostmine –, siis Lemsalu staatilistesse objektidesse paigutatud kehad on passiivsed ning sõltuvad täielikult neid ringi kärutavatest teistest. Keha on kaupade hierarhias hinnaline, sest see on korraga nii staatuse märk kui ka tarbitav objekt.

„Sajandeid püüti inimesi veenda, et neil pole kehi … nüüd püütakse neid nende kehade suhtes veenda.“⁴ Staatuse märgina on keha investeeringuid – toitumine, iluprotseduurid, treeningud – nõudev eraomand. Tarbitava objektina on keha kas kellegi teise eraomand, mille üle tarbija omandab piiratud ja ajutise kasutusõiguse (näiteks tööandja omab töötundide ajal töötaja keha võimet teha tööd) või ideaal, mille omandamise nimel tarbijad oma kehadesse investeerivad. Tavaliselt on ideaalkehad meedias ja moelavadel ringlevad naisekehad. Kui enamasti on need kehad mingi teise toote, näiteks riiete, müümise teenistuses, siis liikumatuna Lemsalu ostukärudesse vangistatud keha tõstab esiplaanile tõiga, et meie kultuuris on tegelikult ka keha ise esmaklassiline tarbeobjekt.

1. Baudrillard, Jean. [1968] (2005). The System of Objects, tlk. James Benedict. London: Verso, 209, 212–213.
2. Baudrillard, Jean. [1970] 1998. The Consumer Society: Myths and Structures, tlk. Chris Turner. Thousand Oaks: Sage, 80.
3. Baudrillard, [1968] (2005), 217.
4. Baudrillard, [1970] 1998, 129.

Tanja Muravskaja on oma teostes korduvalt vaadelnud rahvuslust selle eri vormides: 2007. aastal näitusel „Positsioonid“, 2008. aasta näitustel „Monumendid“ ning „Nemad, kes laulsid koos“.

Hegeli sõnul annavad riided muidu tähendusetule kehale tähenduse.¹ Konkreetse rahvuse ja kultuuriga seotud riided lülitavad kandja keha selle kultuuri tähendussüsteemi. Viimane tõmbab piire kultuuri ja mittekultuuri, tähendusliku ja tähendusetu, meie ja nende vahel. Muravskajat huvitab aga kosmopoliitne identiteet, mida iseloomustab rahvusliku identiteedi puudumine. Tema eesmärk on luua ilma rahvuslike, kultuuriliste ja müütiliste konnotatsioonideta riided, mille kandjad oleksid välimuselt tänapäevased, aktiivsed ja rahvusülesed. Tulemuseks peaksid olema neutraalsed riided, mis ei võimalda kandjatel väljaarvavate piiride tõmbamise kaudu oma identiteeti konstrueerida.

Teatud mõttes on tegemist riietega, mida kantakse ajaloo lõpus, mil inimeste elu jätkub ilma suuremate sotsiaalsete, majanduslike või poliitiliste muutusteta. Ideed ajaloo lõpust seostatakse kõige sagedamini juba mainitud Hegeli teleoloogilise ajaloofilosoofiaga, mille kohaselt areneb maailmaajalugu oma sisemise ratsionaalse printsiibi alusel teatud lõpp-punkti suunas.² Nagu palju muudki, võttis Marx ka selle idee Hegelilt üle, kuid seadis ajaloo lõppjaamaks kommunismi. 1990. aastatel muutis Francis Fukuyama taas ajaloo lõpp-peatust, kui kuulutas, et selleks on kommunismi asemel liberaalne demokraatia.³ Korduvatest sihtkohavahetustest hoolimata on utoopiline nägemus teekonnast ajaloo lõppu endiselt elus ning Muravskaja püüab kujutleda, mida inimesed siis kannavad.

Identiteet on kollektiivne ja õpitud, sest selle aluseks on kultuuris käibivad kategooriad ning tähendused, mis on seotud grupikuuluvusega. Üksikisikud võtavad identiteedi omaks identifikatsiooni kaudu ehk seeläbi, et tunnevad ennast ära mingisuguses väljaspoolses kirjelduses. Nende kirjelduste juurde käivad sageli ka riietumiskoodid ehk süsteemid, mis kirjutavad ette, milliseid tähenduslikke riideesemeid mingisuguse grupi liikmed kannavad. Muravskaja neutraalsed rõivad püüavad kõrvaldada võimaluse identifikatsiooni kaudu ennast mõne riigi, rahvusega, religiooni või muu suure grupiga siduda. Tulemuseks on justkui rahvusteta kosmopoliitne utoopia (või düstoopia, sõltuvalt vaataja suhtumisest rahvuslusse).

Muravskaja loodud riided ei ole aga täiesti neutraalsed. Mõlemad komplektid koosnevad valgest T-särgist ja valgetest teksapükstest. Teksapüksid olid algselt levinud ennekõike tööliste seas. Seega kannavad Muravskaja loodud ja pealtnäha neutraalsed riided endas ikkagi ajaloolisi tähendusi ja väärtusi.

1. Barthes, Roland. [1967] 1983. The Fashion System, tlk. Matthew Ward ja Richard Howard. Berkeley, University of California Press, 258.
2. Hegel, Georg Wilhelm Friedrich. 1975. Lectures on the Philosophy of World-History: Introduction: Reason in History, tlk. H. B. Nisbet. Cambridge: Cambridge University Press.
3. Fukuyama, Francis. 1992. The End of History and the LastMan.New York: The Free Press.

Kudumite poolest tuntud moekunstnik Ragne Kikas esitleb näitusel kahte rõivakomplekti. Mõlemad on kootud valgest pabernöörist ja taaskasutatud nailonsukkadest. Rõivaste valmistamiseks on kasutatud eesti käsitöötehnikaid. Kunstnik rõhutab, et valge pabernöör tähistab uut algust ning vaba lähenemist. Taaskasutatud nailonsukad tähistavad eestlastele omast oskust väheste vahenditega palju teha.

Looduslähedane eluviis on osa eestlaste rahvuslikust minapildist. Ökoloogilisest perspektiivist on moraal teatud hulk tegevuspiiranguid olelusvõitluses.¹ Rahvastiku ja elatustaseme kasvuga on kaasnenud loodusvarade kasvav kulutamine ning keskkonna suurem saastamine. Laialdaselt levinud ökoloogilise arusaama järgi on oluline võidelda saastamise ja loodusvarade lõppemise vastu, säilitades samas inimeste praegust elustandardit.² Võitluses saastamise vastu väljendub see loodussõbralikumate tehnoloogiate väljatöötamises ning kasutuselevõtmises ja saastamist piiravate seaduste vastuvõtmises. Loodusvarade kohta valitseb üldiselt ettevaatlik optimism – tehnoloogiline progress võimaldab meil hetkel keskse tähtsusega loodusvarad nagu nafta asendada uutega ning lõppema hakkavate loodusvarade säilimise tagab nende kallinev turuhind. Looma- ja taimeliikide paljususe säilitamine ei ole otseselt prioriteetne, sest need on väärtuslikud ennekõike inimestele kasulike ressurssidena.³

Süvaökoloogia seisukohalt on kogu elusloodus olemuslikult väärtuslik. Saastamist vaadatakse terve biosfääri perspektiivist, võttes arvesse tagajärgi kõigile elusolenditele ja mitte pelgalt inimestele. Võideldakse saastamise sügavamate majanduslike ja tehnoloogiliste põhjustega, selmet tegeleda peamiselt lühiajaliste tagajärgedega. Näiteks happevihmade puhul nõutakse nende eest vastutavate majandusharude ja tehnoloogiate piiramist. Loodusvarade kahanemise probleemile lähenetakse samuti süsteemselt. Arvesse võetakse kõigi eluvormide ressursse ja elukeskkondi ning ühtegi elusolendit ei käsitleta ainult vahendina inimese või mõne muu üksiku liigi heaolu kasvatamiseks. Sellest perspektiivist vaadates nõuaks loodusvarade jätkusuutlik kasutamine põhjalikke muutusi majanduses, püsivaid muutusi tarbimisharjumustes ning arvestatavat elatustaseme langust.⁴

Kikase rõivad on idee poolest loodussõbralikud. Esiteks, tegemist on vähesaastava käsitööga. Teiseks, rõivad on valmistatud taaskasutatud materjalidest. Kolmandaks, nad on vähemalt osaliselt biolagunevad: rõivaste pabernöörist osad on biolagunevad, kui paber ei ole just plastiga kaetud, aga nailonsukkadest osad ei ole üldiselt biolagunevad. Kuigi Kikase paberist kudumid ei ole täielikult keskkonnasõbralikud, annavad nad meile siiski osaliselt aimu sellest, milline võiks välja näha alternatiivne, süvaökoloogiline tulevik, kus inimeste elustiil on keskkonnale praegusest vähem koormav.

1. Leopold, Aldo. 1949. A Sand County Almanac: and Sketches Here and There. London: Oxford University Press.
2. Naess, Arne. [1973] 2005. “The Shallow and the Deep, Long-Range Ecology Movement: A Summary.” The Selected Works of Arne Naess, Vol. 10: Deep Ecology of Wisdom: Explorations in Unities of Nature and Culture: Selected Papers, toim. Harold Glasser ja Alan Drengson. Dordrecht: Springer, 7.
3. Naess, Arne. [1986] 2005. “The Deep Ecology Movement: Some Philosophical Aspects.” The Selected Works of Arne Naess, Vol. 10: Deep Ecology of Wisdom: Explorations in Unities of Nature and Culture: Selected Papers, toim. Harold Glasser ja Alan Drengson. Dordrecht: Springer, 42, 43.
4. Naess, [1986] 2005: 42–43.