„Kaugel-kaugel siit, seal kuhu lendavad pääsukesed, enne kui talv meil kätte jõuab, elas üks kuningas, kellel oli üksteist poega ja üks tütar, Elise nimeks.“ Imelised lapsed elasid imelist, kuninglikku elu. Kuni rumal isa nende varalahkunud ema asemel uue naise võttis. Õel võõrasema moondas vennad metsluikedeks ja kihutas vaese Elise kodust välja, kui ta katsed Eliset sama kurjaks ja tigedaks muundada nurjusid Elise õilsuse ja vagaduse võimsa väe vastu. Vaese Elise kannatustest hirmsaim oli tema kurbus vendade kaotamise pärast ja ta otsis neid aastaid. Viimaks leidis ta vennad moondunuina ja sai ilmutuse, kuidas neid päästa.
Elise asus oma üheteistkümnele vennale särke kuduma, sõrmed paistes ja suu suletud. Särgimaterjali kogus ta esiti küll metsast, kuid kui temasse armus ja ta oma lossi viis suure südamega noor valitseja, kes temaga kärmelt naitus, oli ta sunnitud kudumismaterjali oma uutest piiridest leidma.
Kuna kuningas armastas hirmsasti lugeda, oli tal suur raamatukogu, ja igal öösel hiilis Elise sinna, et leida kõige kannatusterohkemaid, hingekõrvetavamaid ja ihusalvavamaid lehekülgi, millest ta keerutas lõime, ja kudus üksteise järel üha uusi särke. Kõige teravamate kõrvekarvadega olid kaetud raamatud, mille lehed jutustasid paljupiinelnud väikerahvastest, kelle aeg siin ilmas oli palistatud kärsimusest ja vaevadest, sunnist ja ahastusest, kuid kes ometigi üllameelseks jäid, kuni maailm neist lugu pidama hakkas ja neid tunnistas. Kuid siis kaotasid nad eneseusu ega teadnud enam, kes nad on, ja kuigi nad päevade kaupa taevas sõudsid ja teistele hingevalgust näitasid, vaevasid neid öösel kahtlused, kuhu nad kuuluvad ja miks, ja mida neist tegelikult arvatakse. Ja Elise rebis neist lugudest peeneid ribasid ja rullis oma kaunite peente sõrmede vahel õrna, kuid jõulist kiudu, ja kudus ja kudus…
Kuid kuningakojas, nagu ikka, jagub kurjust küllaga, ja nii hakati sosistama, et Elise üks hirmus nõid on. Kuna ta oma tegevust kuidagi seletada ei saanud, sest tema üle valitses vaikimiskeeld, millest üleastumisel oleks kogu ta töö luhtunud, süüdistati teda, et ta plaanitseb hävitada nii oma kaasa kui tolle rahva, kes üldjoontes üks üsna tontuskne ja kahtlustav seltskond oli. Nii mõisteti Elise tuleriidale, ja koos tema üha kasvava särgikuhjaga heideti ta vangitorni oma koletut saatust ootama. Õnneks talle lugemismaterjali ei keelatud, nii et Elise sai oma tööd jätkata.
Elise kudus, ja hukkamispäev lähenes. Hukkamispäeva koidikul olid Elisel kõik särgid peale ühe valmis, ja ta muudkui jätkas. Vaid paari sammu kaugusel tuleriidast kudus Elise ikka veel, pisaratest, kannatustest ja kannatlikkusest läbi immutatud rasked rõivad põlvedel.
Aga siis, sel viimasel tunnil, kogunesid luiged ta ümber, et teda rumala rahva ja tolle poole kallutatud noore kuninga eest kaitsta, ja ta heitis üksteise järel neile ülle üksteist teost, alustades „Tõe ja õiguse“ kõigist köidetest, millega sai kaetud viis venda, neile järgnesid „Külmale maale“, „Meie pole süüdi“, „Maria Siberimaal“ „Musta pori näkku“, ja „101 Eesti kirjandusteost“, mis aitasid needuse alt välja veel viis venda. Lõpuks hoidis Elise käes teost „Eesti rahva kannatused 2005–2014“, mis polnud küll terve särgi mõõtu välja andnud, aga oli siiski kõige nooremale vennale mõeldud.
Ent noorem oli valinud teise tee: tagasi vaatamata lehvis ta pikkade valgete tiibade jõul kuumava hommikupäikese poole, tõotades peenikese lapsehäälega, et jääb kummitama kõigi unenägudesse öiste kahtluste ja päevaste piinade lõputu meenutusena.
Kas ta seal kaugel ka õnnelikuks sai, unedes ei selgunud, muinasjutu õnneliku lõpu rikkus ta aga küll korralikult ära.