Tanja Muravskaja

Abdul lahkus sõjapiirkonnast, kui ta lähimatest olid alles vaid naine ja tütar, kodust hunnik kiviprahti ja isiklikest asjadest riided – valge didasha – ta seljas. Vahemerd ületades sattus ülekoormatud paat lainetesse ja ta silme all uppus mitu kaaslast. Euroopa serval jäi Abdul toppama Moria pagulaslaagrisse. Mõne aja pärast jõudsid sinna ka ta naine ja tütar.

Andre¹ lahkus kodust pärast seda, kui oli registreerunud koolitusele „Edu igas eluvaldkonnas“ ja oli aru saanud, et tal on igavad huvid, nagu poliitika ja mälumängud, väga tavalised ja inetud riided ja et ta elus puuduvad edukad inimesed. Ta jättis seljataha mõttetu väikelinna, et mitte uppuda madalasse enesehinnangusse ja tulevikuväljavaadete puudumisse, ja mõistis, et oli kogu elu unistanud sellest, et tal oleks kallid autod, elegantsed naised ja põnevad reisid.

Abduli päevad mööduvad laagris peamiselt sabas seistes. Joondudes kannatlikult koidu eel vee ja leiva järele, jõuab järg temani ligi neli tundi hiljem; lõuna ootamine võtab umbes sama kaua või isegi kauem; lõpuks liitub ta ootajate riviga, et õhtusöögini jõuda. Osal päevadel peab ta sappa minema ametlike asjade ajamiseks või käima haiglas tõbist tütart vaatamas.

Koolitus avab Andrele piiritu maailma, millest tal seni aimugi ei olnud. Ta vahetab oma tumedad, häbelikkust ja madalat staatust signaliseerivad riided koolitajate targa nõu järgi elegantse, heleda, kosmopoliitsust ja aktiivsust väljendava garderoobi vastu ja tõmbab terava joone tänaste piiritute võimaluste ja oma endise elu vahele. Koolitusega korrigeeritakse ta rühti, sotsiaalset ümbruskonda, kõrvaldatakse negatiivsed mälestused, kujundatakse enesekindel hääl, hea huumorimeel, manipuleerimisvõime ja läbilöök naiste seas.

Pagulaslaagris on harva turvaline. Noahaavad on sage põhjus, miks laagris tegutsevate Piirideta Arstide poole pöördutakse. Elu piir on habras. Kord nägi Abdul ka öösel sooritatud enesetapu jälgi, tolmusele maale oli jäänud noore poisi ülakeha välja joonistav vereloik.

Andre uue elu tulemused kinnistatakse spetsiaalsete ellujäämistestitega, kus ellujäämise tagab kiire integratsioon kõrgetesse sotsiaalsetesse kihtidesse ja suutlikkus kaitsta end kallaletungi korral, kasutades karmi füüsilist mõjutamist.

Abdul nendib nüüdseks valgest määrdunudhallikaks muutunud gaassiidist didasha käiseid mudides, et lootis Kreekasse jõudes oma pere tükkideks kistud elu kokku lappima hakata. Nüüd tunneb ta, et lihtsam olnuks olla üks neist, kes merd ületades uppus.

Andre viskab enesekindlalt lumivalge härmalõngasärgi mansette keerutades, et koolitus näitas talle, kuidas täiesti teisiti elada. Pole mingeid piire, me oleme need ise välja mõelnud, kuna kardame kogu aeg midagi. Koolituse mõjul heitis ta kõik need piirangud oma õlult.

Migratsioonikriisiks nimetatud perioodi laineharjal on üle Euroopa tugevdatud piire ja valitud võimule mitmeid populistidest rahvuskonservatiive, kes seavad ülimaks rahvuse ja kultuuri kestmise ning rõhutavad sageli ka traditsioonilisi pereväärtusi.

Andre poliitikast enam ei huvitu, tal on oma äge maailmakodaniku elu, raha, mida lüüa laiaks, millele aga soovib. Piirid on jama, ilusaid naisi peaks olema õigus mis tahes riigis krabada. Samas traditsioonilised väärtused on olulised, naised peavad ikka naisteks jääma, nii et tegelikult hääletaks Andre rahvuskonservatiivide poolt küll, kui ta viitsiks, seda enam, et ta on alati blonde eelistanud. Aga ta elu on nüüd liiga põnev ja kosmopoliitne, et valimisi märgata.

1. Alljärgnevas on kasutatud tsitaate Intelligent Development Programs OÜ koolituse promosaidilt.

Kas kosmopoliitne identiteet on päritolu tunnusteta? Mida tähendab olla rahvuslikult neutraalne? Kriitiline meel ei taha uskuda neutraalset päritolekust. Nagu Proudhon ütles: „Kes iganes võtab kõnelda inimkonna eest, soovib petta“. Nõukogude internatsionalism oli kerge looriga kaetud vene šovinism; külma sõja järgne globaliseerumine on mitmeti olnud lihtsalt amerikaniseerumine. Valge triiksärk ja pintsak võtavad laias laastus tänapäevase vormi 19. saj Euroopas. Muu maailm võtab nad omaks raskustega. Prantslased kamandavad koloniseeritud aafriklasi villaseid pintsakuid kandma ja higistama, sest nii on „tsiviliseeritud“. Meiji Jaapanis võeti üle Preisi tsiviilkoodeks ja euroopalikud ülikonnad, sest nii on „modernne ja tsiviliseeritud“. Valgest sai puhas ja neutraalne ka rassiteoreetiliselt õigustatud Euroopa koloniaalekspansiooni käigus.

Inimsuhtluses on iga neutraalne kellegi jaoks laetud ja iga planetaarne või inimkonnaülene kellegi jaoks paikkondlik. Selge. Aga kas säärane kriitika pole ehk liiga hõlbus? Kas peaksime hülgama püüde kõnelda inimkonna eest, leida paremaid lahendusi maailmale tervikuna lihtsalt sellepärast, et iga laiahaardelisem projektsioon paratamatult lähtub mingist spetsiifilisest algpunktist?

Kliimamuutus ja majanduslik üleilmastumine on lõppeks muutnud idee riiklikust või rahvuslikkust iseseisvusest kättesaamatuks ideaaliks või suisa pelgaks sõnakõlksuks. Ükski rahvas ei seisa ise, vaid on alati toetatud ja lükatud teiste poolt. Ja ehkki ükski maa pole kunagi päris üksi olnud, on kõik maad järjest enam teiste tõugata ja toetada. Õhu temperatuuride volatiilsus, ookeanide hapestumine, finantsturgude üleilmse vastastikkuse sõltuvuse kasv, jõuka maailma tarbimisühiskonna sõltuvus üliodavast tööjõu kulust mujal maailmas jne. Kõik need probleemid eeldavad planetaarseid lahendusi, mida riiklikeks maalappideks jagatud maailmas on raske leida. Kui planetaarsete probleemide planetaarsed lahendused eeldavad, et Maa poliitiline keha oleks samuti üleilmne, on’s kurjast, kui neile maalastele üleilmseid riideid luua?

Tanja Muravskaja on oma teostes korduvalt vaadelnud rahvuslust selle eri vormides: 2007. aastal näitusel „Positsioonid“, 2008. aasta näitustel „Monumendid“ ning „Nemad, kes laulsid koos“.

Hegeli sõnul annavad riided muidu tähendusetule kehale tähenduse.¹ Konkreetse rahvuse ja kultuuriga seotud riided lülitavad kandja keha selle kultuuri tähendussüsteemi. Viimane tõmbab piire kultuuri ja mittekultuuri, tähendusliku ja tähendusetu, meie ja nende vahel. Muravskajat huvitab aga kosmopoliitne identiteet, mida iseloomustab rahvusliku identiteedi puudumine. Tema eesmärk on luua ilma rahvuslike, kultuuriliste ja müütiliste konnotatsioonideta riided, mille kandjad oleksid välimuselt tänapäevased, aktiivsed ja rahvusülesed. Tulemuseks peaksid olema neutraalsed riided, mis ei võimalda kandjatel väljaarvavate piiride tõmbamise kaudu oma identiteeti konstrueerida.

Teatud mõttes on tegemist riietega, mida kantakse ajaloo lõpus, mil inimeste elu jätkub ilma suuremate sotsiaalsete, majanduslike või poliitiliste muutusteta. Ideed ajaloo lõpust seostatakse kõige sagedamini juba mainitud Hegeli teleoloogilise ajaloofilosoofiaga, mille kohaselt areneb maailmaajalugu oma sisemise ratsionaalse printsiibi alusel teatud lõpp-punkti suunas.² Nagu palju muudki, võttis Marx ka selle idee Hegelilt üle, kuid seadis ajaloo lõppjaamaks kommunismi. 1990. aastatel muutis Francis Fukuyama taas ajaloo lõpp-peatust, kui kuulutas, et selleks on kommunismi asemel liberaalne demokraatia.³ Korduvatest sihtkohavahetustest hoolimata on utoopiline nägemus teekonnast ajaloo lõppu endiselt elus ning Muravskaja püüab kujutleda, mida inimesed siis kannavad.

Identiteet on kollektiivne ja õpitud, sest selle aluseks on kultuuris käibivad kategooriad ning tähendused, mis on seotud grupikuuluvusega. Üksikisikud võtavad identiteedi omaks identifikatsiooni kaudu ehk seeläbi, et tunnevad ennast ära mingisuguses väljaspoolses kirjelduses. Nende kirjelduste juurde käivad sageli ka riietumiskoodid ehk süsteemid, mis kirjutavad ette, milliseid tähenduslikke riideesemeid mingisuguse grupi liikmed kannavad. Muravskaja neutraalsed rõivad püüavad kõrvaldada võimaluse identifikatsiooni kaudu ennast mõne riigi, rahvusega, religiooni või muu suure grupiga siduda. Tulemuseks on justkui rahvusteta kosmopoliitne utoopia (või düstoopia, sõltuvalt vaataja suhtumisest rahvuslusse).

Muravskaja loodud riided ei ole aga täiesti neutraalsed. Mõlemad komplektid koosnevad valgest T-särgist ja valgetest teksapükstest. Teksapüksid olid algselt levinud ennekõike tööliste seas. Seega kannavad Muravskaja loodud ja pealtnäha neutraalsed riided endas ikkagi ajaloolisi tähendusi ja väärtusi.

1. Barthes, Roland. [1967] 1983. The Fashion System, tlk. Matthew Ward ja Richard Howard. Berkeley, University of California Press, 258.
2. Hegel, Georg Wilhelm Friedrich. 1975. Lectures on the Philosophy of World-History: Introduction: Reason in History, tlk. H. B. Nisbet. Cambridge: Cambridge University Press.
3. Fukuyama, Francis. 1992. The End of History and the LastMan.New York: The Free Press.

Tanja Muravskaja valge on selline valge lateksvärv, millega maalikunstnik oma vana maali üle värvib, et sinna uut peale maalida. Selline paks valge lateks. Kui käed kokku saavad, hakkab kuivades ilgelt kiskuma. Selline kattevalge. Meenuvad ka India templites nähtud saksa pensionärid, kes on valgustusse jõudnud ja tantsivad ringi valged hõlstid seljas, hõljuvad portselannaeratused ees.

Olen vist alati imestanud valgete kostüümide kandjaid, et nagu vau – valge kostüüm on nii ekstravagantne. Eriti pükskostüüm. Linasest riidest kostüüme ikka kantakse, nt eurooplased eksootilistes maades, et päike nende vastu nii intensiivne poleks. See on nagu õnneliku eurooplase riietus. Mingi ülevus on selles, et lähen soojal suvepäeval välja, kerge linane riietus või valge kostüüm üll ja naeratus suul. Mina, kunstnik, kannan musta, ära tule mind valgega neutraliseerima, siis ma muutun halliks.

Tanja Muravskajal on selline konkreetne valge. Räägin nüüd oma valge traumast, mis mul lapsepõlves oli. Ärkasin üles, tegin silmad lahti ja kõik oli valge. Hommikuti mõnekümne minutitepikkusena tunduva sekundi jooksul ei saa üldse aru, kus ma olen, mis pidu, kuidas siis sattusin. Panin silmad uuesti kinni, tegin uuesti lahti. Kõik oli valge – hakkasin kätega seda valget ära ajama. Umbes selliste liigutusega, nagu siis, kui näed ämblikku enda peal kõndimas ja ajad ta ehmatusega ära. Ajasin seda valget ära, see ei läinud, lõpuks sai see tekk otsa ja ma sain hingata ja näha. Võib-olla on valge ja musta sarnasus see, et nad mõlemad seostuvad lämbumisega. Valge isegi rohkem. Veel üks selline juhtum, kus tahtsin valge alt välja saada, oli siis, kui maandusin aastaid tagasi New Delhi lennujaamas. Kõndisin ja kõndisin, mõtlesin, et kõnnin mingi katte all. Küsisin sõbralt, millal see telk juba lõpeb. Ta ütles: „Lollakas, see on sudu!“ See oli selline määrdunud valge, määrdunud valge öösel. Kolmanda maailma valge.

Teise riigi valge, Eesti valgus. Eesti pole ju veel esimeseks maailmaks saanud? Vist pole, punane pleksiklaas on vahel.

KARANTIIN

Tanja Muravskaja on kümme aastat tegelenud rahvuslike teemadega (monumendid, rass, rituaalid, riietus, sümbolid, sugulussuhted...). Rahvuslik identiteet võib olla samavõrd vabastav kui üks korralik epideemia, nõudes karantiini- või leinaperioodi. Riiete puhul on valge justkui vaktsiin. Aga tegelikult pole valged riided sugugi nii steriilsed, kui nad näivad: neid kasutatakse sageli ka oluliste rituaalide puhul. Näiteks pulmades, kus värv sümboliseerib neitsilikkust, süütust, alandlikkust, täiuslikkust…

Must on kolonialismi värv; muuhulgas ka matuste ning leina, müstilisuse, maagia ja salapära sümbol. Kuid rahvuslipu värvide hulgast pole kumbki neist eestlaste lemmikvärv. Selleks on sinine.

Sinine on taeva ja järvede looduslik värv. See tekitab väärtusseoseid nagu usaldus, väärikus, intelligentsus, puhtus ja jahedus.

Värvide kirjeldamisel ja tajumisel on siiski toimunud ajaloolised arengud.

Näiteks ugaritikeelsetel iidsetel savitahvlitel (8. sajand eKr) ei mainita kordagi sinist värvi. Ka mitte siis, kui kirjeldatakse merd. India eeposed nagu

„Mahabharata“ (neli tuhat aastat vana) või Homerose luule ei sisalda samuti viiteid sinisele (Homerose jaoks oli ookean „veinipunane meri“). Nii piiblis kui koraanis kasutatakse eri salmides punast, kollast ja rohelist, kuid mitte kordagi sinist.

Sinine värv leiutati (sünteesiti esmakordselt) aastal 2200 eKr Egiptuses ning sellega kaeti skulptuure ja keraamikat. Ka Rooma keisririigis oli sinine väga populaarne.

2006. aastal avastasid teadlased, et Egiptuse sinine helendab fluorestseeriva valguse all ning pigment kiirgab infrapunast radiatsiooni. Kumbki neist efektidest pole palja silmaga nähtavad.

1993. aastal, paar kuud enne aidsi tõttu manalateele minekut, tegi kunstnik Derek Jarman filmi, milles oli vaid üks staatiline kaader sinisest värvist, mida saatis pealeloetud tekst ja muusika. Tolleks hetkeks oli haigus talt osaliselt nägemise röövinud, mistõttu tähistas sinine nii tühjust kui esteetilist võitlust surmaga. Jarmani jaoks „kaitseb sinine valget süütuse eest“.

Muravskaja teos tegeleb epistemoloogiliste (kuidas me midagi teada saame) ja ontoloogiliste piiridega (mida on võimalik teada).

Kuidas me õpime olema osa Eesti rahvusest? Mida see tähendab, et oleme eestlased?

Tegevused, mida teed nende endi pärast. Omadused, mis ei ole mõeldud millegi saamiseks. Inimesed, kelle väärtus seisneb nende olemasolus.

Jälgi, kuidas kunstnik loob kunstiteose ja kommenteerib sellega ühiskonda. Jälgi, kuidas kunstnik võtab positsiooni, annab hinnangu.

Jälgi ka, kuidas kunstnik on hea inimene ja tahab head. Jälgi, kuidas kunstnikul ei ole selleks vahendeid.

Jälgi, kuidas kunstnik pärib sõnavara, kujundid, materjalid ja võtted kunsti maailmast.

Jälgi, kuidas kunstnik kasutab sõnavara, kujundeid, materjale ja võtteid kunsti koolist.

Jälgi, kuidas materjalid ja võtted, mis on kunstikooli õpilastele käepärased ja kättesaadavad, on korduva kontekstualiseerimise tõttu sind konditsioneerinud tundma tunnet, et see näeb välja nagu kunst.

Jälgi, kuidas kunst näeb välja nagu kunst.

Jälgi, kuidas kunsti keel ei lahku kõneleja kõrist. Jälgi, kuidas vaakum ei kanna sõnu su kõrva.

Jälgi, kuidas kunst ei kanna mõju ei sulle, su emale, su lapsele. Jälgi, kuidas kunst ei ütle midagi su naabrile.

Jälgi, kuidas kunst ei tähenda midagi su raamatupidajale, su arstile, su presidendile, su preestrile.

Jälgi, kuidas kunst ei osale ühiskonnas. Jälgi, kuidas kunstnik ei osale ühiskonnas.

Jälgi, kuidas kunst tegeleb reaalsuse mittepuudutamisega. Jälgi, kuidas kunst võõrandab.

Jälgi, kuidas kunst on kõigest hoolimata enesega rahul. Jälgi, kui hambutu see on.

Ammuse intervjuu käigus ütles Eesti üks tuntumaid moedisainereid Reet Aus mulle, et unistab kleidist, mida saaks kanda absoluutselt iga päev, teatud sorti univormist, mis suudaks teda vabastada kõigist muudest riietest. Sama mõte valdab mind alati, kui olen vähegi suuremas poes, sobrades kaltsude vahel, otsides seda miskit, mis teeb mind kuidagi rõõmsamaks, paremaks, ahvatlevamaks. Otsin ideaalset raami oma minale, tekstiilist toodet, mis toimiks kandikuna, millel ilutseb mu vaimustav persoon. See kandik peaks olema üheaegselt nähtamatu ja särav, tõmbama tähelepanu, kuid mitte endale, vaid mulle. See, mida otsin, on kaltsumaailma Püha Graal, seda ajavad taga kõik teadlikud riideskäijad ning seda ei saa kätte meist keegi. Ometigi, ilmselt on ta täiesti kättesaadav ka kõigile neile, kes moest ei hooli.

Muravskaja püüab visualiseerida seda võimatut moevormi, asudes samale teele igiliikuri leiutajate ning Saskwatchi uurijatega. Ta destilleerib puuvillast ning õmblustest välja moodsa filosoofilise kivi, mis on ühtaegu banaalne ja tõepoolest toimiv, raamides kandjat täiuslikult ja otseselt. Viga on aga kandjas, kes kuulub seda sorti loomade hulka, kes pole kunagi rahul, kes tahavad alati midagi uut, mis siis, et see kõikehõlmav vajadus toob krahhi meile kõigile. Ühe rahuolu sekundi nimel ühe väikese ego mastaabis oleme valmis ikka ja jälle suunduma Graali jahile, jahirelvaks rahatähed, tulgu pärast või veeuputus.

Vormirõivas: kindla disaini või tegumoega rõivas, mida kannavad teatud grupi liikmed, kasutatakse enese identifitseerimiseks

– Merriam-Websteri sõnastikust (2018)

Vormirõivad. Politseivormid, kirikutegelaste vormid, haigla vormirõivad, ettevõtete vormirõivad, koolivormid. Spordivormid, valgekraede ja sinikraede vormirõivad, meditsiinivormid, vanglate vormirõivad. Nimekiri on lõputu. Vormirõivad kuulvad meie igapäevaellu ning ühendavad teatud identiteediga inimesi. Tõenäoliselt seostuvad vormirõivad esmalt tähendustega, mida me igapäevarõivastuse osaks ei pea. Ometi on vormirõivad institutsionaliseeritud igapäevaeluga vägagi seotud, mõtleme kasvõi sõjaväele või kirikule. Institutsionaalsed vormirõivad on tänapäeva rõivastusele väga suurt mõju avaldanud. Ehk on üllatav, et paljud igapäevased riideesemed on tegelikult tuletatud sõjaväevormist. Üks selline näide on ülikond ja isegi ametlike struktuuride vastased subkultuurid nagu mod’id, rokkarid ja räpparid, aga ka seksuaalsusega seotud subkultuurid alates butch-lesbidest kuni nahafetišistidest geimeesteni on sõjaväevormist üht-teist üle võtnud. Ehk siis võib öelda, et vormirõivad on ühiskonna oluline osa, mille kaudu grupid oma identiteeti kujundavad ja väljendavad. Vormirõivad muudavad inimesed sarnaseks, kuid samal ajal eristavad gruppe üksteisest. Vorm näitab staatust ja prestiiži, kuid mõningatel juhtudel võib tähistada ka allutatud seisundit. Tänapäeva moetrendid kipuvad toonitama eelkõige individuaalset identiteeti. Ometi rõivastume me siiski omamoodi vormi. Lisaks ärimaailmas levinud ülikonnale ja muudele elukutsega seotud vormirõivastele on teksadest ja T-särgist saanud tänapäevane vormirõivas. Esialgu kandsid teksasid kaevurid ja töölised, ent 20. sajandi esimestel kümnenditel Ameerika filmitööstuse mõjul nende populaarsus kasvas.

1950. aastail seostasid Hollywoodi filmistaarid John Wayne, Marlon Brando ja James Dean, aga ka rock’n’roll’i legend Elvis Presley, teksapüksid vabaduse, noortekultuuri, mässumeelsuse ja ametliku kultuuri vastasusega. Tänapäeval on luksusbrändide teksad saanud igapäevaelu enesestmõistetavaks osaks. Sama kehtib T-särkide kohta. Algul kasutati neid alusrõivastena, kuid üsna kiirelt võeti need kasutusse ka pealisrõivastuses – taas andis selleks tõuke filmitööstus, eriti Marlon Brando filmis „Tramm nimega Iha“ (1947) ja James Dean filmis

„Põhjuseta mässaja“ (1955). Tänapäeval on niisugust tagasihoidlikku rõivastust mugav ja praktiline kanda, ükskõik, millisest soost sa oled või millisesse klassi ja kultuuri kuulud. Paljud disainerid on T-särki kasutanud lõuendina poliitilistele sõnumitele, mõned kuulsamad näiteid on Vivienne Westwood, kes disainis katkirebitud T-särgi, mis kujutas kaht kokkupuutuvate peenistega kauboid, ja Katherine Hamnet, kes kandis omaaegse Ühendkuningriigi peaministri Margaret Thatcheriga kohtudes T-särki sõnumiga „58% DON’T WANT PERSHING“ („58% ei taha Pershing-rakette“), viidates sellega avalikkuse vastuseisule anda USA-le luba paigutada Suurbritanniasse tuumalõhkepead. 1990. aastatel muutusid T-särgid oluliseks ka aidsiepideemia- ja homofoobiavastases võitluses ning 2010. aastatel on loosungid nagu „We should all be feminist“ (2Me kõik peaksime feministid olema“) jõudnud ka kõige tüüpilisemate Prantsuse moemajade nagu Diori särkidele.

Vormirõivaste muutumises on näha, kuidas põimuvad identiteet, ühiskond ja mood. Tänapäevane vorm ehk teksad ja T-särgid annavad uue perspektiivi 20. sajandi moe ja identiteedi käsitlemisele. Näiteks viitab see, et traditsiooniline range piir meheliku ja naiseliku garderoobi vahel on kadunud. Moe tulevik on vähemalt androgüünne kui mitte isegi soota.