Tekstid

Ann Pajuväli / Ann Mirjam Vaikla & Szymon Kula / Anna Mari Liivrand / Jass Kaselaan / Joana Chicau / Johanna Ulfsak / Kaisa Sööt & Koit Randmäe / Marc Leschelier / Pieterjan Ginckels / Siim Karro

Ann Pajuväli

Enne 2008. aasta majandussurutist olid korterid Kalamajas päris odavad. Mäletan, et sirvisin kinnisvaraportaale: 300 000 krooni, 500 000 krooni ja mitte oluliselt rohkem. Aga juba siis oli õhus tunda, et see rajoon kujuneb väga trendikaks. Mõned kultuuriinimesed juba kolisidki sinna, paljud minu kunstisõbrad üürisid seal aga korterit. Ise elasin toona Mustamäel – tegelikult päris rohelises ja avaras asukohas Sütiste metsa lähedal –, aga ei suutnud ette kujutada midagi ebaatraktiivsemat kui Mustamäe, Lasnamäe ja Õismäe. Lunisin vanemaid, et nad ostaksid mulle Kalamajja korteri, enne kui hinnad lakke lähevad. Isa ütles, et see on mõttetu töölisklassipiirkond ning seetõttu jääb see plaan küll katki. Täna ei taha ta seda eriti meenutada.

Kui vaadata Väike-Õismäe asumi planeeringut, siis tegelikult ju näeme, et see on mõeldud mõnusaks elamiseks ja kogukondlikuks tegevuseks. Majad vahelduvad roheliste aladega, piirkond on varustatud koolide ja lasteaedaega ning transpordiühendus teiste Tallinna piirkondadega on hea. Kõik on põhjalikult läbi mõeldud. Kõrgemate korruste korteritest avaneb vaade merele ja vana linnale. Lisaks on lähedal loomaaed ning külluslik valik kaubanduskeskuseid.

Pajuväli teos vaatleb samuti Väike-Õismäe elukeskkonda positiivsest küljest: betoon ääristab lopsakat rohelust, tegu on nagu väikese oaasiga kindluse keskel. Tundub, et on ainult aja küsimus, millal erinevad Mäe-piirkonnad taas trendikaks muutuvad. Viiskümmend aastat tagasi ehitati need ju ultramoodsateks ning neis on tänaseks ka oluliselt rohkem karakterit kui laialivalguvates uuselamurajoonides linnapiiril või sellest väljaspool. Trendid vahelduvad sinusoidselt: töölisklassi elamurajoonist sai eesti kultuurieliidi meka. Eks aeg näitab, kas ja millal on kõige cool’im ja kallim soetada endale korter Väike-Õismäele. Enamasti ongi nii, et kui kunstnikud leiavad mingi põneva paiga, kolivad sinna ja loovad selles või sellest kunsti, on varsti kohal ka ülejäänud rahvas. Nii et potentsiaali tundub olevat!

Ann Mirjan Vaikla & Szymon Kula

1990ndal aastal sündinuna mäletan hästi seda meeletut kümnendit, esimest McDonaldsit Tallinnas, “Titanicu” linastumist Eestis ja Spice Girlsi fännamist. Mul oli isegi Leonardo DiCaprio pildiga T-särk. Sõime täditütardega ohjeldamatult krõpsu ja jõime Fantat. Et läänemaailma mõjud olid viimaks paisu tagant meieni jõudnud, ei osanud me tajuda. Teistsugust, varasemat Nõugkogude Eestit, ei olnud me ju näinudki.

Mulle tundub, et Lääne pealetungist 1990ndate Ida-Euroopas saab kõige paremini rääkida ikkagi läbi pop- ja tarbimiskultuuri. Seepärast jäin pikalt mõtlema skulptuuriajaloole ja ajaloolisele geograafiale. Ma ei ole kummagi ekspert, aga koolis ja ülikoolis sai siiski üht-teist õpitud. Kui mina gümnaasiumis käisin, ei olnud muistsed tsivilisatsioonid veel valikaine, vaid kohustuslik osa ajaloo õppekavast. Hiljem olen kunstiajalugu ise õpetanud. Ja mul on kuidagi raske mõista, kuidas ida kopeerib läänt.

Euroopa ehk läänemaailma arengut mõjutasid otseselt Oriendi ja Põhja-Aafrika kultuurid. Lääne kunstiajalugu hakkab ikka pihta Mesopotaamia (suures osas praeguse Iraagi aladel) ning Vana- Egiptuse tutvustamisega. Euroopa ajalugu on aga märksa keerulisemgi, sest täna tuttavad rahvusriigid on tekkinud üsna hiljuti, viimase kahesaja aasta jooksul. Varem ilmestasid Euroopa kaarti erinevate suuruste ja liikuvate piiridega suuremad impeeriumid, ühtviisi võimsad nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas.

Juba vanade tsivilisatsioonide nii profaanse kui ka sakraalse kunsti üheks suuremaks eesmärgiks on olnud võimu demonstreerimine, ülistamine ja sellele allutamine. Totalitaarses ühiskonnas on kunst ja arhitektuur valitsejate-liidrite teenistuses ning Nõukogude Liit ja selle Lenini monumendid 20. sajandil polnud ka Ida-Euroopa kontekstis midagi uut. Sama võtet on kasutatud aastatuhandeid üle maailma. Selles mõttes on tegu tõepoolest järjepidevusega ning näitega sellest, kuidas inimkonna ajaloo lõikes mustrid üha korduvad ja korduvad. Natuke masendav isegi, eriti jälgides päevapoliitikas toimuvat.

Anna Mari Liivrand

Sepistamisest ja meelitamisest mõeldes meenub mu sõber M*. Ta on metallikunstnik ja ühtlasi erakordselt atraktiivne, lausa ahvatlev inimene. Oma erialal on ta meisterlik: M oskab teha erinevaid objekte, sh nuge, ehteid ja muudki kõrgel tehnilisel ja kunstilisel tasemel. Hoian praegu käes tema loodud nuga – see on väga terav ja keskmisest raskem... Ohtlik? Kindlasti. M armastab oma eriala ning unistab sellest, et saaks minna Marsile rauda tegema... või vähemalt igale meie planeedi mandrile maaki korjama. M-il on lõputu tahtmine küündida metallikunsti sügavaimate saladusteni, nii et ilmselt ta jõuabki seatud sihtideni.

Kuna M-i eriala eeldab head füüsilist vormi, saab temast rääkida ka kui erakordselt ligitõmbavast mehest. Seda arvamust kinnitas hiljuti ka meie ühine sõber H, kes tunneb M-i juba pikki aastaid ning teadis rääkida, et M oli tüdrukute lemmik juba teismelise poisina. Pole ka imestada, sest seiklejahingega M oskab tuletantsu ja tuld nii puhuda kui ka neelata, mõõgavõitlust ja väidetavalt isegi riideid õmmelda ning laulda. Lisaks loeb ta raamatuid. Mu sõbranna P küsis, miks on M-il 6-pack’i asemel 10-pack... Enough said!

Virvatuli ahvatleb sohu surmasuhu. Või vähemasti ta ahvatleb. Nii nagu näkid, sireenid ja M-gi. See on midagi maagilist, ebamaist või siis maiselt väga erutavat, mis suudab meelitada kaotama pead ja iseennast. Tallinna vanalinna suveniiripoodide eriti koledad sildid (teose üheks inspiratsiooniallikaks oli Amber Worldi silt kassipildiga) ei ahvatle millekski ja metallikunstiga puudub neil igasugune seos. Ja Artishoki biennaalile valmiv teos? See on kindlasti ilus. Võib-olla äratab möödaminejas huvi nii palju, et pilk jääb hetkeks pidama. Aga teelise samm ei peatu, rajalt kõrvale ta ei eksi ja kõik jäävad elama.

*Tegemist on ilukirjandusliku metafooriga.

Jass Kaselaan

Jass Kaselaan on tänavuseks Artishokiks vorpinud hulga sarnaseid skulptuure, mille prototüübiks on 9-korruselised paneelmajad. Et kasutatud pole vormi, vaid objektid said valmistatud käsitsi, on iga sama n-ö projekti järgi koostatud majamakett oma ebatäpsustes unikaalne.

Paneelmajad on arhitektuuris justkui koopiate sünonüüm. Ehkki sama võiks öelda ka paljude tänaste uusarenduste kohta. Luuakse universaalne standard, mis peaks täitma keskmise inimese vajadused. Aga seda vaid vormilt ja väliselt. Mis toimub paneelmajade korterites, on täiesti teine maailm ja selles ei ole mitte midagi universaalset. Vastupidi, iga karbi sisu on unikaalne.

Mustamäe lapsena olen veetnud päris suure osa oma elust paneelmaja korteris ning ka sõpru, tuttavaid ja sugulasi neis omajagu külastanud. Nendesse universaalse vormiga kastidesse mahuvad ära kõige erinevamad isiksused, elud ja elustiilid. Üks naaber võib elada nagu räpane asotsiaal, ent seina taga asub hoopis väärika vanadaami Eesti-aegselt sisustatud peen elegantne miljöö.

Olen ise käinud külas hoarder’i räpases korteris, kus kassi liivakasti ei koristatud kunagi, teinekord aga kuulnud, kuidas naabrimees annab naisele vastu lõugu. Samas olen näinud kõige stiilsemaid kunstnike kodusid, poissmeeste segamini pesasid, üksikemade lihtsaid, ent hoitud pelgupaiku, noorte perede mänguasjadest pungil vahepeatusi, pensionäride viimast maist pidepunkti...

Kõik lood, mida need korterid endas peidavad, on erilised, isiklikud ja sama unikaalsed nagu käsitöö. Selles mõttes on paneelmajade vormid tõesti universaalsed koopiad, sest nad pakuvad ruumi, kuhu sobitub peaaegu kõik. Tegu on justkui üllatusmunadega: koputades suvalisele uksele, ei saa päris täpselt ette näha, mille eest leiab.

Joana Chicau

Programmeerimine tundub mulle keeruline. Püüdsin lugeda Wikipediast artiklit „Binary code” – pilt läks veidi selgemaks. Aga tunnen end ikkagi oluliselt mugavamalt teisel pool hästi disainitud kasutajaliidest.

Chicau loomingu primitiivne visuaal viis mind mõtetes tagasi 1990ndatesse, kust on pärit minu esimesed kokkupuuted kompuutriga. Ülemise korruse naabritel oli arvuti ja ma käisin seal vahel Solitaire’i ja Minesweeperit mängimas. Võisin seda teha tundide viisi ja oli tõesti jube põnev. Arvuti ju ikkagi – nii moodne asi!

2000ndate alguses sain endale ka arvuti ja olin seda alguses käsitsedes ikka kohutavalt ebakindel. Kui oli vaja mingi asja pärast vajutada nuppu „Any key”, veetsin seda otsides päris kaua aega. Klassivend telefonis naeris vist kõht kõveras. Teinekord üks koolivend küsis, kas mul MSN on, ja ma ei julgenud talle pikalt midagi vastata, sest ma arvasin, et ta peab silmas menstruatsiooni. Mõtlesin, et küll on hull pervert.

Oma esimese sülearvuti laenasin isalt. See jäi mul kuhugi põrandale vedelema ja astusin selle katki. See olla maksnud 17 000 krooni. Müüsin rusud maha kuskil 1500 krooniga, mille isa lubas mul endale jätta. Rahaline võit! Seejärel sain kingiks ühe väga pisikese Asuse sülearvuti. Selle astusin ka katki.

Muuseas meenub asjaolu, et aastal 2017 tuli IT-juhil ja e-residentsuse algatajal Taavi Kotkal idee rajada robootikakool vaid tüdrukutele. Tänaseks on tegu üle-eestilise võrgustikuga, mis kannab nime Unicorn Squad. Põhjuseks oli Kotka tütre kogemus kooli robootikaringist, kus osales 30 poissi ja 2 tüdrukut. Viimastele ei pööratud oluliselt tähelepanu ning ringi tegevust kokku tõmmates jäid tütarlapsed sellest üldse välja. Meil valitseb ikka veel stereotüüpne suhtumine sellesse, millised peaksid olema tüdrukute ja poiste hobid. Ning tegelikult võrsub sellisest kasvatusest hiljem välja ka täna väga aktuaalne palgalõhe probleem. Priimabaleriiniks saab ehk üks tütarlaps kümnendis, IT-valdkonna professionaalide tööpõld on aga oluliselt laiem. Palkasid ei tasu aga võrreldagi.

Johanna Ulfsak

Ulfsak kasutas oma teost tutvustades väga kõnekat väljendit „inimese taastootmise grotesksus”. Ja see pani mõtlema.

Meie valikud Eestis emaks saada on piiratud. Seadused soosivad tugevalt vaid ise sünnitamist ja eelkõige loomulikul teel. Valu, vigastused ning hirm tuleb ära kannatada. Tõeline naine saab hakkama. Ja tõeline naine kindlasti saab emaks.

Eestis ei ole lubatud surrogaatemadus. Wikipedia ütleb:

„KarS § 132 lg 1 alusel on võõra munaraku või sellest valmistatud inimloote ülekandmine naisele, kes peale sündi plaanib lapse ära anda, karistatav. ¹ Kuigi ei surrogaatema ega ka naist, kes soovib surrogaadi abil emaks saada, ei ole Eesti seaduste järgi võimalik karistada, on asendusemadus siiski ebaseaduslik. Täna kehtiva seaduse alusel on võimalik karistada meditsiinitöötajat, kes protseduuri läbi viib.”

Eestis ei saa vabatahtlikult valida ka keisrilõiget. „Keisrilõikega kaasneb hulk riske, mis ohustavad nii naist kui sündivat last. Seetõttu tehakse keisrilõige üksnes meditsiinilisel näidustusel, mitte naise enda soovil,” ütles naistearst ja Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliiniku juhataja doktor Piret Veerus ERR-ile. „Otsus, miks tuua beebi ilmale keisrilõike teel, peab alati olema meditsiiniliselt väga põhjendatud, seda otsust ei tehta kergekäeliselt.”² Ka paaniline hirm pole arstide jaoks piisav põhjus, et võimaldada naisele keisrilõiget. Selle hirmu leevendamisega tegeldakse, võimalusel juba päris raseduse algusest alates. ³

Eestis saab end steriliseerida küll, aga alla 35-aastased naised peavad selleks olema sünnitanud kolm last või peab see olema meditsiiniliselt näidustatud. Eesti Vabariigis reguleerib steriliseerimist Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus (25.11.1998).

Vahel tundub, et naine on Eestis nagu hästi hooldatud koopiamasin, kelle tehnilised funktsioonid on selgelt prioriteetsed psühholoogilise heaolu ning individuaalsete valikute ees.

¹ „Kriminaalkoodeks § 120’”.RT I 1999, 38, 485. Vaadatud 16.08.2018.
² Arstid: keisrilõige on endiselt liiga riskantne, et seda niisama lubada. – ERR, 04. X 2017, https://novaator.err.ee/634157/arstid-keisriloige-on-endiselt-liiga-riskantne-et-seda- niisama-lubada (vaadatud 19.10.2020)
³ Samas.

Kaisa Sööt & Koit Randmäe

Oma planeeritavat teost tutvustades rääkisid Randmäe ja Sööt sellest, kuidas enamik mänguväljakuid on tehtud kindlate standardite järgi. Kahemõõtmelistest objektidest on kokku ehitatud kolmemõõtmelised ning kuhu iganes minna, ootab ees juba ootuspärane ja tuttav keskkond. Artishoki biennaali jaoks luuakse senisest erinev mitmetasandiline mänguväljak, kus on mõeldud nii lastele, vanematele kui ka sellele, et mäng ei lõppeks vihmasajuga.

Rikkumata fantaasiaga lapsed suudavad erakordselt lihtsatele objektidele anda täiesti uue väärtuse ning tähenduse. Ent kindlasti oskavad nad ka hinnata põnevat ja teistmoodi keskkonda. Kõik uus kultiveerib leidlikkust, mängulisust ja arendab mõtlemist. Seetõttu on tegemist väga tänuväärse projektiga.

Mulle on alati pakkunud huvi erinevate muuseumide ja galeriide haridusalad, kus lastele on jäetud võimalus mängida, käed külge panna ja ise midagi luua. Tihtilugu saavad sellest osa ka täiskasvanud – mulle on jäänud eredalt meelde, kuidas ma 2019. aastal Manchesteri kunstimuuseumi lastealal väga entusiastlikult valguskuupidest väikseid skulptuure ehitasin. Tahaks veel ja uuesti.

Seetõttu meeldib mulle iseäranis just see, et Randmäe ja Sööt on projekti keskkonda planeerides mõelnud ka täiskasvanutele. Teadlikult või mitte, aga niimoodi tegeleb installatsioon ka põletava probleemiga, milleks on laste ja vanemate vaheline vähene suhtlus, sukeldumine virutaalmaailmasse ning üleüldiselt napp kontakt. Ehkki igal pool on võimalik võtta taskust nutitelefon, on suhtlemist ning osasaamist soodustavad keskkonnad kindlasti rohkem kasuks kui kahjuks. Igasugune nutindus ja liitreaalsus on viimasel ajal olnud hullupööra populaarsed – enam nagu teisiti ei saaks ega tohikski midagi ette võtta. Tegelikult aga tahaks, et oleks rohkem pärisinimesi päriselt toimetamas pärismaailmas oma pärislastega.

Marc Leschelier

Minu esimene mõte seoses Leschelier’ loominguga oli see, et kunstnik luuletab materjalis. Kui arhitektuuris peitub poeesia või ta seda kuidagi kehastab, siis täpselt selliselt. Samuti mõjuvad kunstniku installatsioonid maaliliselt, justkui vaba pintslitõmbega visandatud taiesed. Need on niivõrd fotogeenilised, et toimivad hästi nii kahemõõtmeliste piltidena kui ka ruumiliste vormidena, mis nad tegelikult ka on.

Ühtpidi näivad Leschelier’ objektid mineviku ja teisalt tuleviku peegeldusena, ent igal juhul on neis palju düstoopialikkust. Meenuvad suure õhinaga nõukogude perioodil püsti pandud paneelikad Eesti väikealevikes, mis täna kummituslikult tühjana seisavad ja lagunevad. Teisalt on need kui üha kasvava maailma rahvastiku jaoks loodud majutusmaketid – ehitusmaterjalide virr- varr, inimtekkelised konstruktsioonid ja võimalik häving. Puudub floora ja fauna; ei midagi elusat.

Tegu on ilmselt minu lemmikprojektiga tänavusel Artishoki biennaalil. Mulle on sümpaatne autori väljakujunenud käekiri, mõtestatud filosoofia ning suutlikkus valitud eriala sees piire nihutada, saavutades isikupära. Samuti mõjub intelligentsena Leschelier’ loomingu mitmekihilisus, meediumide ülesus ning mõtteselguse ja intuitsiooni vaheline tasakaal. Kontseptsioon ei ületa esteetikat, vorm ei varjuta ideed. Puudub sisutühi coolness, publikut ei püüta tiluliluga eksitada. Minu jaoks on kunsti kogedes oluline selle usutavus ning mõistmine, et autor on siiras. Looming ei pea olema alati maru tõsine, nagu see Leschelier’ puhul vist siiski on, aga see võiks olla aus ja vaba trendide ilmselgest kopeeri misest. Siin on tingimused minu jaoks täidetud.

Pieterjan Ginckels

2016. aastal leiutas Eesti Ekspress tänase peaministri Jüri Ratase nimelise ümmarguste vastuste generaatori. Süsteem pakub kasutajale lauseid, mis sobivad pealtnäha korrektseteks, ent sisuliselt täiesti mitte midagi ütlevateks vastusteks misiganes küsimustele. Vahel lugedes mõnd nüüdiskunsti projekti või seinateksti, tekib sarnane tunne – ma olen kas loll või kasutatud on generaatorit. Sõnad on seinal, paberil või PDF-is kirjas, ma mõistan iga üksikut sõna, aga lauset kokku lugeda ei suuda. Enamasti olen piisavalt alandlik ja enesekriitiline ning usun, et asi on minus. Mis siis, et olen töötanud ka eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Meil on Eestis lihtsalt see õpetajate pink väga lühike.

Üks võimalik ajaviide selliste tekstide tarbimisel, mille puhul tekib tunne, et järsku kasutatati kaasaegse kunsti teksti generaatorit, on teha alkoholi shot’te. Näiteks ühel hetkel leidus pea igas välismaa kunstigalerii seinatekstis sõna „juxtaposition” – näed seda, võtad shoti. Tundub nagu hea idee ka mõne galerii turunduskampaaniaks: maastikumäng, tasuta alkohol + inimesed loevad tekstid läbi ja harivad end. Win-win situatsioon!

Siim Karro

Universaalse keha kui mõõdupuu kasutamine igapäevapraktikas pole pelgalt ebamugav, vaid ka traumeeriv. Mitte ainult meid ümbritsev keskkond pole disainitud keskmisele allutatud standardite järgi, vaid ka ootused võimekusele ja oskustele.

Minu lapsepõlve üheks suurimaks traumaks oli kehalise kasvatuse tund. Jooksin kõige aeglasemalt, hüppasin kõige vähem ja kui tennisepalli tuli hinde “3” saamiseks visata 15 meetrit, siis ka suurima pingutuse järel küündisin maksimaalselt 12,5 meetrini. Teatejooksus või pallimängudes tundsin end eriti näruselt, sest ülejäänud võistkond oli ju kehva soorituse pärast pahane. Aga ma ei olnud ebasportlik noor - käisin 7 aastat võistlustantsus ja tegin trenni umbes 5 korda nädalas. Lihtsalt kergejõustikus ning pallimängudes olin erakordselt andetu. Ühesõnaga täpselt selles, mille eest koolis hindeid pandi.

Kusjuures ma ei teadnud oma standarditele mittevastavust selle ajani, kuni kooli läksin. Väiksena sõitsin tädi suvilas palju jalgrattaga, mängisin teiste lastega ukakat ja kulli. Mulle meeldis end liigutada, õues aega veeta ja ujumas käia. Pärastpoole enam mitte – kui ma sain teada oma füüsilise võimekuse parameetritest ja igasugustest numbritest, kadus julgus teiste ees nii joosta kui ka palli visata või püüda. Äkki nad saavad teada, et olen imelik...

Ükskord baka-õpingute ajal jalutasin, lõuend käes, Toompeale tundi. Ähkisin ja puhkisin ilmselt, sest koorem oli raske ja kõndida tuli ülesmäge. Vastu tuli minu gümnaasiumi-aegne kehka õpetaja koos õpilastega. Ta teatas kõva häälega: “Tore on sind ka end liigutamas näha.” Vastasin vist, et noh, ma käin tegelikult pilateses ka. Mille peale staažikas pedagoog teatas, et see ei ole mingi trenn.