Tekstid


Ann Pajuväli

Väike-Õismäe paneelmaja kõrge korrus. Pärastlõuna soojades toonides elutuba. Seinaga vastamisi heledast puidust ja hallide metalljalgadega töölaud. Lauapind toetab sellele nõjatuvat küünarnukki ja valget paberit, mille raamides loob end punk. Hetk, mil pliiats puudutab paberit, on kui sulpsatus veepinnal, mis vallandab ringlainetuse. Käega joonistatu laieneb ajas digitaalseks kujutiseks, mis omakorda tiheneb skulptuurseks vormiks ning hajub siis ümbritseva maastikuga üheks.

Maja, kunstniku kodu, seisab külg külje kõrval identsetega. Hooneteridu eraldavad asfaltteed ja niidetud teepeenrad. Väike- Õismäe keskel olevast tiigist välja kasvavate betoonringidena moodustavad nad rõngaslinna. Siin, haljastatud südamikus, mida raamivad paneelmajade valvsad fassaadid, on kuulda õuel kilkavate laste hääli. Võrsetele võrdsetena jooksevad nad lasteaedade ja koolide vahel võidu.

Avatud aknast vaatab alla õuele hellust täis pilk. Avaneb vaade õrna orgaanilisuse ja raskepärase raamituse mängule. “Kas raam toetab ja hoiab või piirab ja kammitseb?” küsin vaatlevalt kunstnikult. Vastusena osutab ta laual olevale paberile: “See on esmane piiritletud ala, mille orientatsioon mõjutab, kuidas kujutis sellel kasvama hakkab.” Ajapikku heidabki linna keskmest vohav taimestik end betoonmüüridele. Lapsed, kes ennist liivakastides müttasid, näevad nüüd enda lapsi kõnniteedel mõtisklemas. Ning need, kes edasi rändavad, naasevad vahel ringjates unenägudes.


Ann Mirjan Vaikla & Szymon Kula

Külma kivirahnu reljeefset pinda kombates eristuvad sõrmeotstele lohud ja kõrgendikud. Siin on vihmavesi aastatuhandete vältel kivisse sügavaid vagusid uuristanud. Siin aga petliku pehmusega tuuleiil rahnu ilmet viilinud. Kivi on inimsõrmedele läbistamatu ja lühikese elueaga mõistuselegi raskesti hoomatav. Ent suletud silmade taga võtab ajapikku vormi, küll ebastabiilne, kujutluspilt.

Rahn kätkeb endas mitmete generatsioonide põimitust. Liikideülese sulamina kannab ta endas mineraalide ja kunagiste elusorganismide kooskõla, milles üksikelu ei eristu. Ilmastikumuutused, kogetu, salvestuvad kehasse vormi ja vormituse piiril, jäljenditena. Erosioon on loov jõud, mis toob ilmale hävitades. Hävitatu poolt ellukutsutu on aga sõnasildateta, äraolev. Need kes saaksid mäletada, ei mälesta. Need kes ei saa mäletada, järelmäletavad

Geoloogilisest abstraktsusest hakkab ajapikku nähtavale kooruma antropomorfne kuvand. Ürgsed veesärgid ilmnevad väsinud näol kortsudena. Kivikumeruses joonistub silmakoobas ja põsesarn. Iga joonega on põimunud eellaste raev ja hirm, mis seedimatut valu karkudena kandnud ja kaitsnud. Nüüd, ühe käe sõrmed rahnu kehasse tardunud valukujule asetatuna, teise käe sõrmed omaenda elust-pakataval otsaesisel, kuulata ja kujutle.

Järelsõna

Columbia Ülikooli professori Marianne Hirschi mõiste järelmälu viitab noorema generatsiooni suhestumisele eelneva generatsiooni isikliku, kollektiivse ja kultuurilise traumaga. Ühendus minevikuga ei ole siinkohal loodud mäletamise, vaid kujutlusvõime kaudu. Nooremale generatsioonile ilmneb varasemalt seedimatu trauma kaudselt, lugude, piltide ja käitumismustrite näol; minevikus toimunu kajab koopiana järeltulijate kaudu olevikus. Järelmälu on protsess ja teadlik soov luua embav ühendus mineviku valuga.


Anna Mari Liivrand

Viiruki veetlev suits keerleb graatsiliselt lae suunas. “India,” ütleb kunstnik. Lõhna lummuses, keha pehme diivani embuses, libiseb pilk aknalauale. Delikaatsed, kumerad klaasvaasid, õhukesed inimnaha kihid, avatud töövihikutes õrnad, vaevu nähtavad kirjed. Kõlab jutustav hääl, ent sõnade kujud ja kajad hajuvad viiruki suitsuga üheks.

Klirin! Kohev kassi saba vilksatab vaaside vahel, ergas kuub valge stuudio taustal lõõmamas. Aknalaualt põrandale hüpates nühib ta mööda lauajalgu ja inimsääri ning seab end siis uksesuunas. Nagu hüpnotiseeritult tunnen end diivanilt tõusmas ning järgnen uudishimulikult. Üle läve rõskesse koridori astudes taban veel kassi saba trepikotta kadumas ja tõstan tempot.

Õues on hakanud hämarduma. Auklikul kõnniteel veelombid ning lompidel tänavavalgustuse hägune peegeldus. Imestan, et ees tõttava kassi karv pimeduses helendab. Aeg-ajalt vaatab ta tagasi, silmad kui jaanimardikad. Asfalt vahetub munakividega, kõnnime tühjadel tagatänavatel. Loojuva päikese looritatud majade fassaadid on tundmatud. Linnast väljudes viib edasi sissetallatud põllutee. Märja muda ja rohu lõhn, hein sääri kriipimas. Videvik.

Tihnik tiheneb ning peagi tuleb end puutüvede najal kätega edasi abistada. Juuksed takerduvad harali puuokstes. Libastun sammaldunud kividel, higi otsaesisele kogunemas. Äkitselt mets avaneb ning ees laiutab mürkroheline soojärv. Imetlusega vaatan kassi, kes samuti taamal seisma on jäänud. Kerguses seisab ta justkui veepinnal, silmad tulukestena minu poole suunatud. Tõesti, ta seisab ju vette vajumata järvel!

Maapind pehmeneb. Alla vaadates näen õõvastusega, et olen vaagnani laukas. Siis välgatavad sõnad, mis ennist viiruki-unes tähelepanuta jäid: “(...) virvatulede varjus vaid vuhvel merevaik.”


Jass Kaselaan

Vaikides liigub vaatlev silm valge linna kohal. Minimalistlikud vormid, nähtavasti identsed, meenutavad kõrgete kortermajade karkasse. Kahele valgele lauapinnale asetatuna, kolm ja kolm, on nad kui üksteisele peegelduseks. Videoklipp, mille kaudu teost kogen, hõlmab vaatevälja kunstniku stuudio kooruvad seinad. Avaneb sise- ja välisruumide mitmetahuline dünaamika.

Miniatuurse makettmaailma uurijana leian end positsioonist, mis rõhutab minu pilgu laiahaardelisust. Kus ma olen, et valge linn oma fassaade mulle nii hõlpsalt näitab? Igal juhul olen kõrvaltvaataja, täpsemalt pealtvaataja. Distantsilt paistab linn lihtsakoeline ja korrapärane. Struktuurid ehituvad kuubikutest ja nendevahe listest tühimikest. Kas nii on konstrueeritud iga maailm, üks plokk korraga? Plokkideks valikud, mis piisava korduse järel parata matusena näivaid ruume loovad?

Kelle jaoks on valge linn? Lähemalt on maketi pinnad tekstuursed, ebakorrapärased. Detailides ilmneb inimlik puudutus, umbkaudsus, valupraak. Need on inimkäe ja aja koostöös valminud vormid. Vaadates sisse tühimikest, mida võib akendeks pidada, haigutab vastu tühjus, õõnes tunne.

Jääb kummitama. Tegu on miniatuurse viitega maailmale, millisele? Kus, mis ja kes on originaal, mille kohalolu on tabamatu, ent ometi vältimatu? Kas see on juba olemasolev, tulevikus kerkiv või ei ole sellistel ajalistel kategooriatel põhja? Kunstnik neile küsimustele otsest vastust ei paku, kuid juhatab tähelepanu asjaolule, et mõõtkavade- ja maailmade vaheline looming leiab aset.


Joana Chicau

ku ‘kui; nagu; et’; kus ‘kus’; kunā ‘millal’; kui ‘kuidas; kuigi’

ku ‘kui’; kuza ‘kus’, kumpa ‘kumb’

kuin, kun ‘kui’; kuka ‘kes’, kuten ‘nagu’, kumpi ‘kumb’

ku, kui ‘kui’, kus ‘kus’, kumba ‘kumb; kes, mis’

kui ‘kuidas; kui, nagu’ ku, kun ‘kui’; kui ‘kui, nagu’; kus ‘kus’

ku ‘kui; kus ‘kus’, kut ‘kuidas’

go kui; nagu’

koda ‘kuidas; kui

koda ‘kuidas’

kuźe ‘kuidas’; kuš ‘kuhu’

ku ‘kui’

kod, koda ‘kuidas’

Xŏj‘kes’; Xon‘millal’

Xŋka ‘kes’; Xūń ‘kui; millal’; Xot ‘kuskil; kuidagi; midagi’

hogy ‘kuidas’; hol ‘kus’

Xúna ‘kus’; Xúrka ‘kes, milline’

kuna ‘millal’

kuni ‘mis, milline, kes’; kuo ‘kui’; kuni ‘kuhu’

kun ‘kui’; kuti ‘kes’; kū ‘kuhu’

kojt ‘milline’; kda ‘kuidas’; kāmn ‘millal’

kuj ‘kust’1


1

“Kui”, tinglikust kirjeldav sidesõna, tuleneb Uurali tüvest. Visualiseeritud on 22 erineva Uurali keele, nende hulgas vadja, udmurdi, komi, neenetsi ja kamassi, tuletus ja eestikeelne tõlge. Tekst on laienduseks Joana Chicau iseennast kopeerivale teosele, mis mängib sõnaga if. Siin viide keelt vormivale autopoeesi protsessile.


Johanna Ulfsak

Vend, tood lina kedratuna.
Kes selle mulle punub?*


Mullaga põimunud esivanemad
linataimi väetades veeretavad
edasi elus-olemise iva, mida
kiud-kiu haaval lahti harutada.

Õde, ma toon ta punutuna.

Vend, tood lina punutuna.
Kes selle mulle lõimib?


Katusekambri soe kuma, ema
käed kangastelgedel lõng-lõnga
haaval häälestavad,
haavu ajas harvendavad.

Õde, ma toon ta lõimituna.

Vend, tood lina lõimituna.
Kes selle mulle koob?


Õrn ja kõhklematu keha ema
süles, südame vastu surutud.
Mitu südamelööki emal kulub
kuniks laps üsas üheks punutud?

Õde, ma toon ta kootuna.

Kaldkirjas Sumeri laul, 1750 eKr.


Kaisa Sööt & Koit Randmäe

Kas laste sisemaastikud murenevad kui mäng erodeerub1?

Neuroteadlased, sotsiaalpsühholoogid ja inimõiguste kaitsjad kinnitavad, et mäng on lapse vaimse heaolu2 ja tervikliku arengu pinnas. Ometi on õppekavades ja ka koolist väljaspool kärpimisel vabale mängule avatud aegruum. Hävimas on mäng uudishimu soosivas eluslooduses3. Üksteise koopiatena on linnades levinud mänguväljakud kui täiskasvanute humoorikas nägemus laste vajadustest eelnimetatud protsesside taustal.

ariduspsühholoog Francesco Tonucci (“The City of Children”) on nimetanud mänguväljakuid paikadeks, mis tekkisid, kui lapsed ei saanud enam väljas vabalt liikuda. Tonucci näeb, et igal mängul on oma sobiv asukoht ning see ei saa olla täiskasvanute poolt valitud4. Põhjused, miks linnu turvalisteks ei peeta, avavad lisateemasid, ent käesoleva teksti raames võime märgata tagajärgi: on kadumas laste vabadus avastada, omapäi. Iseseisva spontaansuse piiramisel on aga hind laste kui tulevaste täiskasvanute siseelu arvelt.5

Erosioon võib väljenduda ka väljakute taandumisel standardsusele; viimase vaatlemises kandub edasi ka kunstnikepaari mõttepulk. Teadlased on uurinud Hollandi strukturalistliku arhitekti Aldo Van Eycki teise maailmasõja järgseid mänguväljakuid ning nende minimalistliku ja sümmeetrilise disaini mõju laste loovusele: on ilmnenud, et abstraktsed, skulptuursed vormid tõesti julgustavad loovust. Ent väljakute standardsus, plokkide ja torude omavaheline võrdne kaugus, mõjub mängitavusele pärssivalt.6 Mäng eelistab sassis miljööd, metsikust!

Erosioon kitsendab, ent oma mitmetähenduslikus olemuses7 mäng aedikus ei püsi. Ikka kipub ta, kasvõi salamisi, laia maailma, seda aina uuesti kujutledes ja lahti võttes. Ka mänguväljakute all ja ümber on avarad väljad, mis avanevad mänglevas uudishimus. Sellest võrsub ka lapse enesetunnetus, siseilm.



1 Patrick J. Lewis, The Erosion of Play. — International Journal of Play, 6/2017, lk 1–14
2 Peter Gray, The Decline of Play and the Rise of Psychopathology in Children and Adolescents. — American Journal of Play, 4(3)/2011, lk 443–463.
3 Nor Fadzila Aziz and Ismail Said, Outdoor Environments as Children’s Play Spaces: Playground Affordances. — Play, Recreation, Health and Well Being. Geographies of Children and Young People. Toim. B. Evans, J. Horton, T. Skelton. Singapore: Springer, 2015, lk 1–22.
4 Tania Alonso, Francesco Tonucci, creator of The City of Children: ‘Cities must choose between improving or disappearing,”. — Tomorrow.Mag, 15.11.2019.
5 Jess Row, How to grant your child an inner life. — The New Yorker, 18.02.2019.
6 Rob Withagen and Simone R Caljouw, Aldo van Eyck’s Playgrounds: Aesthetics, Affordances, and Creativity. — Frontiers in Psychology, 8/2017; Douwe Jongeneel, Rob Withagen and Frank T. J. M. Zaal, Do children create standardized playgrounds? A study on the gap crossing affordances of jumping stones. — Journal of Environmental Psychology, 44/2015, lk 45–52
7 Brian Sutton-Smith, The Ambiguity of Play. Cambridge, MA: Harvard University Press, 1997.


Marc Leschelier

Leschelieri teos avaldub telliste ja sõnade peene duetina. Mida lihtsam on materjal ja ehitustehnoloogia – kunstniku viljeletud skulpturaalne tehnika meenutab tõepoolest mängulise müüriladuja tegevust –, seda keerukam on teost saatev diskursus. Arhitektuuriga suhestuva ja pühendunult arhitekti vaatenurka esindava kunstniku sõnad teevad tööd, et hävitada seosed valitud valdkonna toeka vundamendiga.

„Konflikt“, „keeldumine“, „eemaldamine“ ja „vastupanu“ on sõnad ja jõud teose pinna all. Teos ise võib meenutada ehitusplatsi, vahepealset ala, kus kategooriad „lõpetatud“ ja „lõpetamata“ on muutunud üleliigseks. Leschelier kutsub meid märkama seda protsessuaalset, segipaisatud ja algelist etappi arhitektuuris, mis võib tähelepanuta jääda neil, kelle jaoks majad on eelkõige elamiseks mõeldud stabiilsed rajatised.

Kunstnik pöörab funktsiooni ja kasutuse mõttest kaugenedes fookuse ehitamise olemusele. Otsene ehitamine, nagu ta oma tegevust kutsub, hõlmab mitmeid eraldiseisvaid protseduurilisi toiminguid. Valgusvihk langeb keha füüsilisele energiale, performatiivsele hetkele, millel ei pruugi olla teisi tunnistajaid peale kunstniku enda. Siis kui taanduvad sõnad, taandub ka vajadus sõnade poolt loodut kanda. Nüüd võib vorm leida enda otsija.


Pieterjan Ginckels

Ginckelsi valitud meetod sarnaneb osalusvaatlusele: lähenemine, mis hõlmab pikema ajavahemiku vältel jälgitavas keskkonnas viibimist ja selle käigus uuritavatega lähedase suhte loomist. Ta vahetab oma maskeeringuid sujuva kergusega – ta on kunstnik, neoliberaalse kultuuri uurija ning energiajoogi brändijuht. Keda või mida vaadeldakse?

„Neoliberaalses linnas püütakse pidevalt meie meeli tabada, kasutada, ligi meelitada, endale tõmmata. Peame kultuuri ja teatud elustiili kogema. Kõik peaksid justkui tegutsema iseenda ühe inimese ettevõttena – paistma alati ligitõmbav, tugev, terve ja tasakaalukas.“1 Energiajook on kütus kehale, kes proovib – teadlikult või mitte – selle nõudmise seatud tempos püsida. „Ligitõmbav, tugev, terve ja tasakaalukas“ pole ainult üksikisiku eelis omadused, vaid sellega on tabatud ka kuvandit, mida ihaldavad kiirelt koost laguneva maailma taustal säravaid jätkusuutlikkuse eesmärke toetavad brändid.

Vaatluse all on hiliskapitalistlik kofeiini mõju all olev identiteet. Täpsemalt öeldes protsess, millega see identiteet ennast välimuse, sõnade ja kehakeele abil järjekindlalt taasloob. Osalusvaatlus lõpeb täieliku „pinnale alistumisega“. Kunstnik ja tema koostööpartnerid lahustavad endid kollektiivses kehandis ja etteantud väärtussüsteemis, võttes omaks ja võimendades nähtust, mida nad vaikimisi kritiseerivad.


Siim Karro

Inimkeha on imepärane, dünaamiline ja avatud vorm. Järjekindlalt, vastuvõtlikkuse ja loovuse piiril, improviseerib ta oma suhestatust liikuva eluilmaga. Maurice Merleau-Ponty fenomenoloogia kirjeldab taju kui osalust, mille kaudu mängualdis keskkond end inimese meelteni sirutab1. Põimitud maailmapilt aga harmoonilist heaolu osalistele iseeneslikult ei taga.

Karro huvitub asjaolust, et oleme mõistuse juhatusel kujundamas tardunud elukeskkonda. Meelelise ja pidevas muutumises olendina see pigem nüristab meid2. Rääkimata teiste liikide elususest. Tehislikel standarditel põhinev füüsis on koopiana peegeldus mõttetasandile juurdunud mõõtkavast ja vastupidi. Korduste igavusest ärev meel. Kitsas tunne.

Kunstnik juhib tähelepanu standardite suhtelisusele ning pakub välja indiviidi eripäradest lähtuva, paindliku mõõtühiku. Uus ühik põhineb inimkeha füüsilisel proportsioonil ning kunstniku isikliku keha järgi valmib kuubik. Multifunktsionaalne mööbliese. Emantsipatsioon väliste mõjutajate ja ootuste kütkeist väljendub Karro teoses inimese kui kehtestaja positsiooni rõhutamisena.

Teadlased on leidnud, et kokkupuutes suursuguste paikade ja vaatepiltidega, olgu nendeks hingematvad looduslikud nähtused või inimese loodud ehitised, tekib kogejas kohaolu, mis omakorda loob tunde aja rohkusest, väheneb kärsitus.3 Kokkupuute järelkajas olid uuringus osalejad nõus annetama rohkem oma aega heategevusele ning eelistasid võimalusel kogemust mõne materiaalse toote asemel. Millise sisemise kuvandi loob siis meie endi mõõtu tehismaailm? Korduste igavusest ärev meel? Kitsas tunne.


1 David Abram, The Spell of the Sensuous: Perception and Language in a More-than-Human World, New York: Vintage Press, 1997, lk 57
2 Siim Karro, Tajuline lootusetus pinnapealsuse ajastul, Sirp, 26. juuli 2019.
3 Melanie Rudd, Awe Expands People’s Perception of Time, Alters Decision-Making, and Enhances Well-Being — Psychological Sciences, Volume 23(10), lk 1130-1136. Tänan Marianne Jõgi, kelle valmiv doktoritöö juhatas mind käesoleva allikani.