Tekstid

Ann Pajuväli / Ann Mirjam Vaikla & Szymon Kula / Anna Mari Liivrand / Jass Kaselaan / Joana Chicau / Johanna Ulfsak / Kaisa Sööt & Koit Randmäe / Marc Leschelier / Pieterjan Ginckels / Siim Karro

Ann Pajuväli

Kodus olles tundub mulle, et see ruum on minu originaallooming. Vaasid riiulil, kardinad akna ees ja vaibamustri põrandal olen ma ise valinud. Või noh, tõsi, naine valis ka, õigemini eeskätt tema valiski ja valida sai ka ainult saadaval olnud toodete hulgast, aga ikkagi on tugitoolis istudes tunne, et asjad on kuidagi nagu ainukordsed ja kontrolli all ja ma pole vaid klotsike mingis hoomamatu kujuga pusles.

Mu kodu lähedal asub suur ehituspood. Seal on palju asju kogu maailmast. Pihustirežiimiga dušisüsteeme. Aaskruvisid. Liimikulpe. Käin seal tihti pojaga jalutamas, nagu kunstinäitusel, ja seletan talle, mis on mis. Endalgi on huvitav - vaatad kogu maailmast kokku toodud tooteid süütu, puhtalt vormilise pilguga. Tekib igasugu mõtteid. Kergem hakkab.

Mu poja lemmikmänguasi on liimipintsel. Ostsin sealtsamast ehituspoest. Ütlesin talle küll, et see on liimipintsel, aga tundub, et see pole poja jaoks selle objekti ainuke tähendus. Ükskord oli see helikopter. Päris tihti on see olnud ka lihtsalt pruu-pruu, mille tähendus jääb mulle hoomamatuks, aga tundub, et tal on hea olla.

Teatud jõulise objekte ja ruumi taandava tehte teeb oma teoses ka Pajuväli. Ta on võtnud reaalsusest elemendid ja taandanud need joonteks, värvideks. Ruumituks ruumiks. Nende elementide taga on aimata algseid inspireerinud objekte, aga kunst või mängurõõm või veel miski sõnastamatu on muutnud need millekski palju abstraktsemaks. Isegi teose kõige tugevama elemendi - betoonkividest piirde - puhul ütleb Pajuväli küll varjamatult, et see on tellitud Kiili Betoon OÜ kataloogist ja neist elementidest moodustunud kujund tõukub mõneti Õismäe ringi (kus ääres ta ise hetkel paneelmaja korteris elab) joonest, aga siiski on tunne, et see selgus on näiline. Teose tuum ja objekt on vabaduse leidmise võimalikkus etteantud elementide, etteantud piirangute raamides, koopiatest koosnevas maailmas. Pajuväli on utoopiline realist.

Ann Mirjan Vaikla & Szymon Kula

Siin seisis monument Leninile. Lenin oli üleelusuurune juba eluajal, mis siis veel tagantjärgi. Monumendist koos suure valge hoonega, mis hiljem selle taha paneelidest ehitati, on räägitud kui Tallinna ühest vähestest tõeliselt totalitaarsetena toimivatest ruumiansamblitest.

Siis võeti Lenin maha. Miski ei pidanud meenutama, et siin oli seisnud Lenin. Sellest kohast pidi saama normaalne ruum. Normaalsus oligi üldse peamine siht, nii mahavõtmisel kui edaspidi. Aga suur valge hoone jäi, millest sai nüüd hoopis teine koht, ja mismuutus tasapisi normaalsuseks. Jäi ka hoonet ümbritsev totalitaarsena toimiv ruum, sest kuhu tal minna. Ta jäi raamina, mille keskel oli tühjus, teadlikult kasutamata potentsiaal.

Nüüd seisab siin rahn, millest aimub Leninit. Kuid see pole monument Leninile, vaid midagi muud. Megaliit on kopeeritud Prantsusmaalt, paigast, kus elab üks teose autoritest Szymon Kula. Lenin on kopeeritud Narvast, kus elab teose teine autor Ann Mirjam Vaikla ja kus on miskipärast muuseumieksponaadina säilinud Lenini monument. Kunstnikud ühendasid digitaalselt koopia monumendist, mille sisu mäletatakse (mõned liigagi hästi) koopiaga monumendist, mille sisu ei mäleta keegi, lähiajalugu ja esiajalugu ühendavaks rändrahnuna mõjuvaks ajalooks, mis algab eilsest, miks mitte ka tänasest, sest eks hommikune hambapesu, tunamullune lumi ja koorikloomade kõrgaeg ole kõik ühtmoodi minevik. Selle rändrahnuna mõjuva ajaloo asetavad Vaikla ja Kula totalitaarsusest päritud ruumiansambli keskmesse - raami, mis on potentsiaalina oodanud. Nad asetavad kopeerimisel sündinud originaalteose originaalteosena sündinud totalitaarsesse ruumi, mis on nüüd selle ruumi planeeritud mõju realiseerimata koopia. Excalibur halli kivisse. Kas totalitaarset ruumi saab taaskasutada ilma, et toimiks tema originaalmõju?

Anna Mari Liivrand

Tol hilisõhtul, kui seisime hüvastijätuks vettinud tänavanurgal, ütles tuttav kommunikatsioonijuht, et tänapäeva poliitika on turundus. Ideede ja tunnete turundus. Paremasse tulevikku, paremasse minevikku, muutumatusse olevikku - дело техники, kuhu soovite. Ja küllap tema juba teab - ta juhtis tollal ühe Eesti erakonna kommunikatsiooni, tähendab siis turundust.

Vaadake Trumpi. Puhas ja õigupoolest hiilgav turundus. „Programm. Suva see,” võiks tsiteerida „Ühtse Eesti” Praha kvadriennaali tarbeks kolleeg Epneri poolt kirjutatud võimuvõtmise õppebrošüüri. Geniaalne taktik, armetu strateeg. Carpe diem.

Ka Liivranna teos meelitab sihitult. Kuskil pole ootamas poodi ega müügilauda. What you see is what you see. Nii nagu õnnestunud flirdi puhul - millegi suure ja meelihaarava juhtumise võimalikkuse tunne ongi see peamine. Kas ja mida ka tõeliselt juhtub, on teisane, või vähemalt on see nii esialgu, meelituse toimumise hetkel.

Selles kontseptuaalsesse keskmesse tõstetud sihitus meelituses peegeldubki Liivranna lakoonilises ja meelelises teoses ümbritsev maailm ja selle hetkeseis. Sest kas keegi praegu üldse tõsikindlalt teab, kuhu ollakse teel? Kunstiteos on alati suurem, kui ta ise. Mingil moel on ta oma ajastu koopia igal juhul, isegi kui ehk ei tahagi, apoliitilisena. Vaevalt on Liivranna teos poliitilisena mõeldud, kunstnikuga kohtumisest ei jäänud küll sellist muljet, ometi on see tähenduskiht „X” selgesti ja poeetiliselt loetav.

Jass Kaselaan

On statistiliselt tõenäoline, et olete elanud paneelmajas. Mina näiteks kasvasin Tartus viiekordses paneelmajas. Sellises kõige tavalisemas. Normaalne maja, kaheksakümnendate keskpaigast. Seal elas peale minu veel sadu inimesi, näiteks spordireporter Anu Säärits, kui tahta korraks oma lapsepõlve esitada erilisemana, kui see oli. Naabermajad olid samasugused. Kokku elas ja elab Tartus umbes sada tuhat inimest, enamus neist - samasugustes paneelmajades. Aga turismibrošüüridesse pannakse tavaliselt ikka midagi vanalinnast.

Õhtuti vaatan ma uudiseid. On jäänud selline komme. Uudistes näen ma paneelmaju väga harva. Enamasti siis, kui on jutt, et soojustusega on endiselt probleeme või keegi on ehitanud keldris pommi või kukkunud rõdult alla. Kui näen uudistes maju, on need tihti eramajad. Või kui on kortermajad, siis vaid puust, sellised väiksemad, kus elab paarkümmend inimest, mitte paneelidest. Selle peale meenub mulle ikka statistika, et enamus Eesti elanikest elab paneelmajades. Nõukogudeaegsetes paneelmajades, mida uudistes ei näe. Mida reprodutseerib paneelmajade mitte-reprodutseerimine?

Kaselaane töö prototüüp on 9-kordne paneelmaja. Ta on selle abstraheerinud, selle vormi taandanud, eemaldanud viited inimeste olemasolule ja nii näemegi ruumi puhtal kujul. „Siia saab majutada sadu, tuhandeid, sadu tuhandeid inimesi,” mõtles nõukogude linnaplaneerija ja mõtleb praegune ja tulevanegi. Paneelmaja on tulnud, et jääda. Öeldakse ka, et keskkonna seisukohast on palju vähem saastav elada paneelmajas kui eramajas. Mastaabiefekt vms. Lasnamäe ja Annelinn on inimkonna tulevik.

Teadagi polnud nõukogude paneelmajad midagi originaalset, vaid koopiad üleilmsest suundumusest. Minge kaugemale vanalinnadest, sinna, kus turistid ei käi, ja te näete tõelist, paneelidest Pariisi, Roomat ja Firenzet. Sellist, mis pildile ei mahu. Nõukogude ehituskvaliteet jättis muidugi soovida, aga ka Kaselaant, kes toob paneelmaja vormi kunstipubliku, visuaaltaju avangardi, tähelepanu keskmesse, näib kontseptuaalselt huvitavat just inimlik viga.

Joana Chicau

Väljas oli hall 90ndate november. Akna ees olid beežid, võib-olla alles Brežnevi-aegsed kardinad. Päikest sellesse klassi muidugi ei paistnud, aga ega teda väljaski eriti palju olnud. Ja polnud vajagi, arvutiekraanid andsid rohkem valgust ja lootust tulevikuks, kui keegi oleks oodanud. Esimeses programmeerimistunnis õpetati, kuidas Turbo Pascaliga ringi joonistada, see tähendab siis kirjutada. Teises tunnis õpetati, kuidas panna ring ekraanil liikuma. Lihtsad rõõmud. Mäletan, et tuli väga palju istuda. Rohkem mu kehamälus programmeerimisest säilinud ei ole. Juba tollal otsustasin jääda pealtvaataja rolli.

Joanna Chicau ühendab esmapilgul ühendamatud - koreograafia ja programmeerimise. See ühendamatus on siiski petlik - mõlemad distsipliinid on oma olemuselt keeled ja nende kirjeldamiseks võib vabalt kasutada filoloogilisi termineid. Semantikale või morfoloogiale või leksikale võib kergesti leida vaste liikumise ja programmikäskude maailmas.

Chicau kunstilise lähenemise teeb intellektuaalselt eriti põnevaks tema keskendumine vabavarale. Vastandusena copyright’ile on ta kasutanud mõistet copyleft, mis ühendab teatud utoopilise projektina kasutajaid üle maailma.

Koreograafia ja programmeerimise, kahemõõtmelise ekraani ja kolmemõõtmelise ruumi ühendamine ühtseks kunstiteoseks on kahtlemata väga originaalne lähenemine. Selles on tajuda kunstniku üksildust, ilmselt kunagist lähtumist väga isiklikust aistingust, unistusest või kunstilisest visioonist. Ehkki vaataja näeb esituses elemente, millel on selge kultuuriline tähendus, viib Chicau vaat et matemaatilisest kirest sündiv töö mõtted sellele, mis on algorütmide ja intervallide, mille kopeerimise vormiline võte välja toob, taga. Nauding, energia - mis muud. Just seepärast ongi Chicau töö vaadeldav palju enamana kui lihtsalt intellektuaalse mänguna.

Johanna Ulfsak

Mu isa veedab pooled päevad Genis. Ta kaevab mööda digiteeritud kirikuraamatuid, ajab taga seoseid ja tõendeid, mille ta siis hoolikalt juba leitule liidab. Ta on jõudnud välja kellegini, kes sündis 1707 ja kelle nimi oli Jaan. Seegi pole muidugi päris kindel, aga parem ikka kui mitte midagi, sest kuskilt sealt tagasi algabki teadmatus.

Ma olen ühtaegu nii originaal kui koopia. Sündimine on ülim reproduktsioon. Ma sündisin kellegi näo järgi ja siis sünnib keegi minu näo järgi ning kes teab, võib-olla kunagi sünnib keegi tema näo järgi ja kuskilt sealt edasi algabki teadmatus.

See tekitab üsna peadpööritavaid tundeid, kui tõsiselt mõtlema jääda. Aga enamasti ma ei jää selle üle tõsiselt mõtlema, enamasti me keegi ei jää. Me mängime elu pealiskihis ja püüame mitte läbi kukkuda. Homo ludens.

Johanna Ulfsaki teosega, mis ühendab traditsioonilise käsitöö kaasaegse kunstiga, meenuvad Alliksaare read: „kohmakalt, valesti, kaua kootakse tunnete vaipu.” Selles kudumise aegluses endas on mingi raskestisõnastatav poeetiline üldistus. See üldistus ei seostu vaid konkreetse kunstnikuga, ehkki ta aegluse tähtsust ise korduvalt rõhutab. On see käsitöö täiesti tehniline ja praktiline aeglus kujund inimpõlvede möödumise bioloogilisele aeglusele? Aeglusele, mis püsib alati aeglane, kui iganes kiireks poleks maailm muutunud? On füüsiline mäng siin kujund inimelu jäljetust kaduvusest, nii nagu võrkpallurite kehaasendidki ei salvestu õhku ning neist jääb vaataja närvilõpmetesse vaid hetkeline tunnetus kaduvikku ületava elujõu võimalikkusest? Ja miks võrkpall? Miks ikkagi võrkpall? Jah, eks vastuseta küsimusi on elus üksjagu ja tõde ei pruugigi selguda praegu. Võib-olla paarisaja aasta pärast või kui lõng saab otsa.

Kaisa Sööt & Koit Randmäe

Olen viimastel aastatel veetnud märkimisväärse aja pojaga mänguväljakul. Eks neid ole igasuguseid, aga enamasti on nad üksteise koopiad, erilise leidlikkuseta. Ka lapsevanemad on vähenõudlikud ja neil on hea meel, kui päev ilma jonni, pisarate ja sinikateta õhtusse saab. Mänguväljakute loomisprintsiip on eeskätt via negativa - vältida traumasid, sest nad on omavalitsuste vastutada ja vastutus teadagi teeb konservatiivseks. Turvalisust püütakse tagada piirangute ja ettekirjutustega elementide konstruktsioonile. Enamus konstruktoreid läheb kergema vastupanu teed ja disainibki kataloogi midagi illustratiivset ja tasapaksu. Hanketingimused on rahuldatud, päev on õhtus.

Sööt ja Randmäe on läinud teist, originaalset teed. Nad püüavad mitut kärbest ühe hoobiga. Ühest küljest toovad nad mänguväljaku disaini tagasi abstraktsuse, liiguvad edasi näpuganäitavusest, kus kiik on kiik ja liumägi on liumägi. Teisalt näevad nad mänguväljakut ühiskonda suunava mudelina, käitudes nii vaat et aktivistidena. Kolmandast küljest loovad nad kunstiteose, tõstes nii mänguväljakute konstruktsiooni kui üldiselt üdini praktilise valdkonna kaasaegse kunsti vaatevälja. See mitmiklöök õnnestub neil näilise kergusega ja nad saavutavad midagi erakordset mitmes suunas korraga.

Autorite kunstnikuhoiak on sümpaatselt low-key. Sööt ise ütleb, küll teatud muigega, et peab end eeskätt tisleriks. Ka Randmäes on tajuda mingit 1920ndate konstruktivismi vaoshoitult utoopilist vaibi. Mõlemad näivad teadlikult või alateadlikult küsivat, mis on kaasaegse kunsti funktsioon ühiskonnas laiemalt, kuidas ta jõuaks välja eskapistlike galeriiseinte vahelt. On tunda mängurõõmu (kolmemõõtmeline teos on selges kompositsioonilises seoses oma kahemõõtmeliste algelementidega) ja usku, et alternatiivne ühiskond on realistlik perspektiiv, tuleb lihtsalt väga palju tööd teha. Ka lastel.

Marc Leschelier

Enamasti peetakse arhitektuuriks hooneid või struktuure, mis on valmis. Siis on nad see, mis nad on mõeldud olema. Arhitektuuri sündimise protsessi visioneerimisest võtmeteni loetakse tehniliseks ettevalmistuseks. Eks see ole nii eluga laiemaltki. Kui palju ka ei räägitaks, et teekond on eesmärk omaette, et tunded ja püüdlused, aistingud ja arvamused on väärtused omaette, on enamasti ikka vastupidi - loevad tulemused.

Teatud vastuolu on selles, et ühelt poolt tahab Leschelier esiplaanile tuua ruumi loovad isetud protsessid, stiihiad ja toimejõud, teiselt poolt on tema looming aga vägagi eneseteadlik, rangelt läbimõeldud ja imetlusväärselt puhtalt kontseptuaalne ning autor pole kaugeltki surnud. Vastuolu on terav, aga dialektiline: ilma suunava mõttepuhtuseta poleks stiihia jälgitav, ilma stiihiata oleks kontseptsioon verevaene.

Leschelier kasutab teadlikult kõige banaalsemat ehituselementi - tellist. Tellis on oma banaalsuses kõige kättesaadavam, ka kõige odavam töövahend ja võimaldab vabaneda turujõudude mõjust arhitekti tööle, tegeleda süvitsi puhta materiaalsuse, metatasandiga. See vabatahtlik askees viitab suurtele kunstilistele ambitsioonidele.

Leschelier räägib, et ta otsib midagi, mis oleks arhitektuuri, skulptuuri ja aktsionismi vahepeal ning ta jõuab sellele ka veenvalt väga lähedale. Ta tahab näidata, kuidas maailm sünnib algelementidest. Ta on demiurg. Ilus ja samas hirmutav on see, et Leschelier teoses ei näi olevat grammigi irooniat. Mõistetav, eks iroonia ole teadagi nõrkade relv. Leschelier aga võtab ennast ja maailma ülitõsiselt. Ta ei vaata kõikenäinud pilgul enda ja oma kolleegide loodud hooneid ega lepi inimliku piiratusega. Ta nõuab originaali, mitte koopiat. Ta küsib, mida arhitektuur veel suudab? Sellised inimesed muudavad maailma.

Pieterjan Ginckels

Olen korduvalt üritanud sotsiaalmeediast lahkuda, aga siiani edutult, või pigem on neist katsetestki juba enne algust õhk välja susisenud. Küllap iseloomu nõrkus. Aga võib-olla just selle kestva düsfunktsionaalse suhte kaudu on väljapääsutud olukorrad hakanud mind üha enam huvitama.

Ginckelsi töö on luua bränd, mis toimib Artishoki biennaali sponsorina. Sponsorite soov, eriti jõulise ja kehtestava sponsori oma, teadagi, ei piirdu unistusega bännerist kuskil parkla taganurgas. Jõuline sponsor tahab olla esikaanel. Õieti tahab ta, et see, mida ta sponsoreerib, mõjuks osana tema brändist, mitte vastupidi. Sponsoreeriv bränd tahab olla nagu udu - imenduda kõikjale. Saada platvormiks, millel kõik toimuv üldse võimalik ongi. Mitte, et see kellelegi üllatuseks oleks, aga ükssarvikud valitsevad maailma.

Kuidas selliste vastu saada? Või kas peabki saama, sest võib-olla on õigem küsimus, kuidas sellisel ajastul üldse mõtestatult eksisteerida? Kuidas olla keskkonnas, kus turujõud on kõikvõimsad ja kriitika nende suhtes on parimal juhul silmakirjalik, sest eksisteerib ju kritiseerija isegi selles samas keskkonnas. Just sellega Ginckelsi töö tegelebki. Võib-olla kontseptuaalne tüng ongi ainus võimalus?

„Disneylandi esitatakse imaginaarsena selleks, et panna meid uskuma, justkui kõik ülejäänu on reaalne, samas kui kogu Los Angeles ja seda ümbritsev Ameerika ei ole enam ammu reaalne, vaid kuulub hüperreaalsuse ja simulatsiooni valda,” kirjutas Jean Baudrillard juba aastakümneid tagasi. Palju reaalsemaks pole olukord vahepeal läinud. Nüüd on meie ees Red Bullist inspireeruv energiajook, mis sponsoreerib kunstisündmust. Kui Baudrillardi pilk väljapääsutusele oli veel kurb, siis tänapäeval on ainus lootus mingigi originaalse tajuni jõuda tõesti reaalsust ennast düstoopiani kopeerides. Muigest igatahes ei piisa.

Siim Karro

Hiinas käies tulid kohalikega jutuks kuulsad kummituslinnad. Mägi lükatakse buldooseritega siledaks ja tekkinud kruusasele tasandikule püstitatakse kümneid, sadu, tuhandeid kõrghooneid tulevastele elanikele, keda aga ei tule. Esialgu ei ole ei bussiliine ega õieti teidki. Mõnes 20-kordses majas elab kolm peret, teises paarteist. Tuul huugab paneelide vahel. Üks kohalik jahutas mu skepsist. Ta ütles, et ta elas mitmed aastad ühes sellises arenduses. Esimesel aastal oli, jah, tühjavõitu, linnaosa oli ju ehitatud 100 000-le. Aga järgmisel aastal hakkas juba buss käima ja paari aastaga oli demograafia jälle võitnud. Kuuldavasti ei olnud konkreetse linna planeerijad konkreetses asumis isegi kunagi käinud, arvutiprogrammis majade valmisjoonistamisest piisas, piirnormid ja inimikoonid olid ju olemas.

Värsketes, veel tühjades korterites on mingi seletamatu võlu. Muidugi asjatundja oskab kohe öelda, et sellise ventilatsioonilahendusega hakkab veel nalja saama või selle uksepiida vastu jääd veel aastaid õlga ära lööma. Aga ikkagi - peamine, mis siin elab, on tulevik. Unistus tulevikust.

Siim Karro teosed lähevad sügavale. Ta on kontseptualist, isegi fundamentalistlik kontseptualist. Võtta uurida ja kahelda kogu meetrisüsteemi, kogu tänapäeva füüsilist ruumi mõõtva globaalse (mõnede eranditega) ühiskondliku kokkuleppe alus - selles on kainust, jäärapäisust ja põhimõttelisust. Mulle on ikka tundunud, et selliste kunstnike loomingu puhul on keskne küsimus, kuidas õnnestub filigraanselt teostatud intellektuaalne uurimustöö tõlkida esteetiliseks ruumiks, meeleliseks kogemuseks. Kui õnnestub, kui lisaks ajatutele küsimustele tuleb lisakontekstina appi ka kaasaeg - buumi ootamatu kuristikkulangemine, kiirkinnisvarale ehitatud majanduse õhkõrn pääsemislootus läbi pidurdamatu virtuaalse rahatrüki - siis on selliste kunstnike teoseid nende täpsuses ja mõjus raske ületada. Inimmõõdet pole kunagi olnud vähem.